Kirjeldus

Eesti hagija kirjeldus

hagijas1Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal kui NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal on Eestis 800 – 900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagli ning šveitsi hagija ristandid.

1954. aastal viibis Eestis spetsiaalne komisjon, kes vaatas üle 648 koera kohta esitatud materjalid ja uue hagijatõu standardi kirjelduse, hindas koeri ülevaatusel ja jahikatsetel. Selle tulemusena 27. detsembril 1954.a. kinnitas NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsus käskkirjaga nr. 161 uue tõu – “eesti hagijas”.

Eesti Kennelliit kinnitas eesti hagija tõusatndardi 4. juunil 1998.a. juhatuse otsusega nr. 8 p. 4, ning alustati tööd tõu tunnustamiseks FCI poolt.

Eesti hagija esivanemate seas on vene-poola hagijaid ja foxhaounde, taksikoeri, beagleid, šveitsi, lutserni ja berni hagijaid.

Üldmulje.
Keskmist kasvu tugev-kuiva kehaehitusega. Luustik tugev, lihastik hästi arenenud. Nahk tihe, voltideta. temperamendilt tasakaalukas, liikuv. Tüübipärane allüür uluki otsimisel – galopp ja lai traav, uluki jälitamisel – kiire galopp.

Pea.
Ajukolju ümar, mõõdukalt lai, kulmukaared selgesti nähtavad, kuid mitte kõrged. Üleminek koonult otsmikule pole järsk. Koon sirge, pikkus võrdub peaaegu koljuga. Kuivavõitu mokad katavad tihedalt igemeid. Lai ninapeegel on must, kollaselaigulistel koertel võib olla ka tumepruun.

Hambad.
Valged, tugevad, õige on käärhambumus.

Silmad.
Veidi viltuse asetusega, tumepruunid. Laugude servad tumedad.

Kõrvad.
Õhukesed, sobiva pikkusega, rippuvad, madala asetusega ja liibuvad vastu põski. Ümarate otstega ja kaetud lühikese karvaga.

Kael.
Ümar, lihaseline, kuiv, sileda nahaga.

Rind.
Lai, märgatavalt tünjas, pikk ja sügav. Roided ulatuvad küünarnukkideni, ebaroided hästi arenenud.

Esijäsemed.
Kuivad, luised, lihaselised, eestvaates sirged ja paralleelsed. Eesjala pikkus on umbes pool turja kõrgusest. Aba- ja õlavarreluu moodustatud nurk on 115…120°. Küünarnukid on tihedalt vastu keret ja suunatud tahapoole. Küünarvars lõikes ovaalne. Kämmal lai, peaaegu vertikaalne.

Kere.
Turi ulatub üle seljajoone. Selg sirge, lai ja lihaseline. Lanne lühike, lai, lihaseline ja kumer. Laudjas lühike, lai, lihaseline, kergelt luip.

Tagajäsemed.
Kuivad, luised, lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Luude moodustatud nurgad hästi märgatavad. Pöid peaaegu vertikaalne.

Käpad.
Ovaalsed, kummis, tihedalt kokkusurutud varvaste ja maasse suunatud küüntega.

Liikumine.
Vaba liikumine, hea tõuge, vaba samm.

Saba.
Mõõgakujuline, aluse juures jämedam, otsa poole sujuvalt peenem ja ulatub kannaliigeseni. Koer hoiab saba seljajoonest veidi allapoole.

Karvkate.
Lühike, ühtlane karm, läikiv. Aluskarv on nõrgalt arenenud. Saba on peaaegu kogu pikkuses kaetud ühtlaselt tiheda karvaga ja seepärast näib olevat jämedavõitu. Saba otsa pool ok karv pisut lühem.

Värvus.
Ülekaalus on mustalaiguline kõrbpiirdega värvus. Laikude suurus pole piiratud. Lubatud on kõrbpiirdega mustjaspruun värvus, punaselaigulise ning sadulavaibataolise laiguga seljal.

Kasv.
Turja kõrgus on isastel 45…52 cm, emastel 3 cm madalam. Laudja kõrgus on 1…1,5 cm väiksem turja kõrgusest.

Puudused.

  • Kasv alla või üle standardi;
  • liiga kerge või tugev, tooruse tunnused;
  • pikk või kergelt lainetav karv, tugev täpilisus;
  • heledad silmad;
  • toores kael;
  • kitsas või lame rind;
  • pehme või küürus selg;
  • pikk, sirge lanne, luip laudjas;
  • küünarnukid on suunatud väljapoole, kämmal on liiga kaldu;
  • vähearenenud nurgad, kannad on suunatud sisse- või väljapoole;
  • lühikesed jalad
  • pehmed käpad, sisse- või väljapoole pööratud käpad;
  • liiga pikk või lühike saba.

Vead.

  • Agressiivne inimeste suhtes;
  • eri värvi või valged silmad;
  • liiga pehme laineline, väga pikk või lühike karv, mustad laigud või täpid valgel põhjal, pruun või kohvipruunilaiguline värvus;
  • jäme, toores pea, liigselt üles- või allapoole suunatud koon, küüruga koon;
  • pigmendi puudumine;
  • saba on tugeva jõnksuga (murtud).

Võta meiega ühendust

Ava täisvaade

Kirjeldus

Eesti hagija kirjeldus

hagijas1Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal kui NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal on Eestis 800 – 900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagli ning šveitsi hagija ristandid.

1954. aastal viibis Eestis spetsiaalne komisjon, kes vaatas üle 648 koera kohta esitatud materjalid ja uue hagijatõu standardi kirjelduse, hindas koeri ülevaatusel ja jahikatsetel. Selle tulemusena 27. detsembril 1954.a. kinnitas NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsus käskkirjaga nr. 161 uue tõu – “eesti hagijas”.

Eesti Kennelliit kinnitas eesti hagija tõusatndardi 4. juunil 1998.a. juhatuse otsusega nr. 8 p. 4, ning alustati tööd tõu tunnustamiseks FCI poolt.

Eesti hagija esivanemate seas on vene-poola hagijaid ja foxhaounde, taksikoeri, beagleid, šveitsi, lutserni ja berni hagijaid.

Üldmulje.
Keskmist kasvu tugev-kuiva kehaehitusega. Luustik tugev, lihastik hästi arenenud. Nahk tihe, voltideta. temperamendilt tasakaalukas, liikuv. Tüübipärane allüür uluki otsimisel – galopp ja lai traav, uluki jälitamisel – kiire galopp.

Pea.
Ajukolju ümar, mõõdukalt lai, kulmukaared selgesti nähtavad, kuid mitte kõrged. Üleminek koonult otsmikule pole järsk. Koon sirge, pikkus võrdub peaaegu koljuga. Kuivavõitu mokad katavad tihedalt igemeid. Lai ninapeegel on must, kollaselaigulistel koertel võib olla ka tumepruun.

Hambad.
Valged, tugevad, õige on käärhambumus.

Silmad.
Veidi viltuse asetusega, tumepruunid. Laugude servad tumedad.

Kõrvad.
Õhukesed, sobiva pikkusega, rippuvad, madala asetusega ja liibuvad vastu põski. Ümarate otstega ja kaetud lühikese karvaga.

Kael.
Ümar, lihaseline, kuiv, sileda nahaga.

Rind.
Lai, märgatavalt tünjas, pikk ja sügav. Roided ulatuvad küünarnukkideni, ebaroided hästi arenenud.

Esijäsemed.
Kuivad, luised, lihaselised, eestvaates sirged ja paralleelsed. Eesjala pikkus on umbes pool turja kõrgusest. Aba- ja õlavarreluu moodustatud nurk on 115…120°. Küünarnukid on tihedalt vastu keret ja suunatud tahapoole. Küünarvars lõikes ovaalne. Kämmal lai, peaaegu vertikaalne.

Kere.
Turi ulatub üle seljajoone. Selg sirge, lai ja lihaseline. Lanne lühike, lai, lihaseline ja kumer. Laudjas lühike, lai, lihaseline, kergelt luip.

Tagajäsemed.
Kuivad, luised, lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Luude moodustatud nurgad hästi märgatavad. Pöid peaaegu vertikaalne.

Käpad.
Ovaalsed, kummis, tihedalt kokkusurutud varvaste ja maasse suunatud küüntega.

Liikumine.
Vaba liikumine, hea tõuge, vaba samm.

Saba.
Mõõgakujuline, aluse juures jämedam, otsa poole sujuvalt peenem ja ulatub kannaliigeseni. Koer hoiab saba seljajoonest veidi allapoole.

Karvkate.
Lühike, ühtlane karm, läikiv. Aluskarv on nõrgalt arenenud. Saba on peaaegu kogu pikkuses kaetud ühtlaselt tiheda karvaga ja seepärast näib olevat jämedavõitu. Saba otsa pool ok karv pisut lühem.

Värvus.
Ülekaalus on mustalaiguline kõrbpiirdega värvus. Laikude suurus pole piiratud. Lubatud on kõrbpiirdega mustjaspruun värvus, punaselaigulise ning sadulavaibataolise laiguga seljal.

Kasv.
Turja kõrgus on isastel 45…52 cm, emastel 3 cm madalam. Laudja kõrgus on 1…1,5 cm väiksem turja kõrgusest.

Puudused.

  • Kasv alla või üle standardi;
  • liiga kerge või tugev, tooruse tunnused;
  • pikk või kergelt lainetav karv, tugev täpilisus;
  • heledad silmad;
  • toores kael;
  • kitsas või lame rind;
  • pehme või küürus selg;
  • pikk, sirge lanne, luip laudjas;
  • küünarnukid on suunatud väljapoole, kämmal on liiga kaldu;
  • vähearenenud nurgad, kannad on suunatud sisse- või väljapoole;
  • lühikesed jalad
  • pehmed käpad, sisse- või väljapoole pööratud käpad;
  • liiga pikk või lühike saba.

Vead.

  • Agressiivne inimeste suhtes;
  • eri värvi või valged silmad;
  • liiga pehme laineline, väga pikk või lühike karv, mustad laigud või täpid valgel põhjal, pruun või kohvipruunilaiguline värvus;
  • jäme, toores pea, liigselt üles- või allapoole suunatud koon, küüruga koon;
  • pigmendi puudumine;
  • saba on tugeva jõnksuga (murtud).