Nõukogude aeg

Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil.

1940.a. saabunud nõukogude võimuga kaasnenud ümberkorralduste hulgas kinnitati ka seadus, mis kohustas kõiki koeraomanikke registreerima oma koerad linnade või maakondlike Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteedes. Registreeritud koerad varustati kaelarihmaga, mille külge kinnitati registreerimise märknumber. Linnades pidi kaelarihmale märgitud olema ka omaniku nimi ja aadress.

Isikud, kes omasid teenistuskoeri (ametikoeri) : dobbermann-pintserid, saksa -, šoti -, lõuna-vene ja turkmeeni lambakoeri, dogged, bernhardiine, erdelleid, terjeereid, reisensnautsereid, siberispitse ja boksereid*

registreerisid oma koerad täitevkomitee OSOAVIAHIM** ametkoerte kasvanduse seksioonis või maakondlikus OSOAVIAHIM nõukogus. Kõik jahikoerad registreeriti aga Kehakultuuri – ja Spordikomiteedes.

* Kirjapilt muutmata

**(ОСОАВИАХИМ, Союз обществ содействия обороне и авиационно-химическому строительству, eesti keeles: Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing, ALMAVÜ eelkäija, aastatel 1927-1948.

1928. aastal Nõukogude Liidus ellu kutsutud organisatsiooni (lühendatult OSOAVIAHIM) ülesandeks oli tsiviilelanikkonna ettevalmistamine kaitseks õhu- ja gaasirünnakute eest. Peale selle oli organisatsiooni töökohustuseks noorsoo sõjaline kasvatus, reservsõjaväelaste väljaõpe, samuti ka laiade rahvamasside koolitamine lennuväe ülesandel.)

Eesti NSV-s asutati  OSOAVIAHIM 1940. aastal (EKP KK büroo istungite protokoll nr. 7, 01. oktoober 1940). Keskkomitee asus Tallinnas, kust kesknõukogu juhatas kohalikke maakonna- ja linnakomiteesid ja allorganisatsioone. Osavõtt oli vabatahtlik. Tegelikkuses kasutati ka erinevaid mõjutusvahendeid, et töötavat elanikkonda “massiliselt” organisatsiooni kaasata. Viidi läbi erinevaid kursusi gaasikaitse, purilennu, mudellennukite ehitamise jms. alal.

1944. a. alustati sõjaväestatud ogranisatsiooni Eesti NSV Tsiviil-Õhukaitse (OSOAVIAHIM) tegevuse taastamist. 1945. a. lõpuks olid staabid neljas linnas ja kümne maakonna nõukogus ning kokku üle Eesti 551 algorganisatsiooni.

Algorganistatsioonide esmaseks ülesandeks oli põhjalikult kotrollida kogu ENSV territoorium (põllud, aiamaad, heinamaad, metsad jne.), et leida,  kokku koguda ja kahjutuks teha kõik tanki- ja jalaväetõrje miinid, mürsud, lõhkemata lennukipommid ja muud plahvatusohtlikud esemed. Vastutavateks kogumis- ja demineerimistööde organiseerimise eest olid maakondade TRS Täitevkomiteed, millede juurde loodi demineerimise staabid. Isikkoosseis moodustati kohalikest elanikest, keda värvati mõlemast soost 15 – 60 aasta vanuste inimeste seast, eeskätt Tsiv.-Õhukaitse Liikmeskonnast ja ühiskondlikust aktiivist.

1945. a. aprillis saadi luba osta miiniotsimiseks vajalikke koeri elanikkonna käest niikaua, kuni pole loodud oma teenistuskoerte klubi. Juunist alates saadeti Eestisse NSV Liidu Tsiviil – Õhukaitse Kesknõukogu Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi kinnitatud õppeüksuste koosseis. Vastavalt sellele alustati Eestis TKK komplekteerimist ja 1945. a. detsembris alustas tegevust Viljandi lähedal asunud Viiratsi sohvoosi Karula osakonnas ENSV Tsiviil – Õhukaitse Teenistuskoerte Baas.

Vastavalt EKP  ja Ministrite Nõukogu otsusele oli baasi ülesandeks teenistuskoerte ettevalmistamine ainult Siseministeeriumile.

Baasi juhtimine kuulus Tsiviil – Õhukaitse Viljandimaa osakonna alluvusse ja ülemaks oli S. Kalanik, tema abiks Jents .

Välja koolitati järgmised spetsialistid – noored ja asjaarmastajad koertepidajad, instruktorid-koeraasjanduse levitajad (hilisem nimetus koerte dresseerijad) ja luureinstruktorid teenistuskoerte alal (koerte koolitus  miiniotsimistöödeks  ja  miilitsasse  jäljetööks ).

Üleliidulise plaani kohaselt tuli Eestis iga-aastaselt välja koolitada:

  • 20 noort koerakasvatajat
  • 50 asjaarmastajat
  • 20 dresseerijat
  • 10 luureinstruktorit
  • 100 kutsikat

Isikkooseisust  koolitati :

1946 

1)  20  noort

2)  47  asjaarmastajat

3)  4  instruktorit

1947 

1)    -

2) 68  asjaarmastajat

3) 14  instruktorit

1948

1)  10  noort

2)  16  asjaarmastajat / nendest 6  naist

3) 5  instruktorit / nendest 2  naist

Koeri  registreeriti  kahte  rühma – tõukoerad  ja  kasutuskõlblikud ( paberiteta ).

                                       1946          1947         1948

Tõukoeri                         1                 20         91

Kasutuskõlblikuid        43            32

Kutsikaid                         4              26          48

 

1946. – 1948. a. jooksul  täideti  riikliku  tähtsusega  ülesandeid võitluses  banditismiga (metsavendadega) ja jäljetööks oli  ettevalmistatud  26  saksa  lambakoera  ja 27 dresseerijat – kasvatajat, kes  kõik  läksid  Siseministeeriumi alluvusse.

1947. a. märtsis korraldati Tsiviil – Õhukaitse baasis  teenistuskoerte kontroll – ülevaatuse  näitus,  millest  võttis  osa 30 noort, 15 asjaarmastajat ja dresseerijat ning 30  ülddressuuri koera ja 30 eridressuuri  koera.

Sama aasta kevade lõpuks leiti, et enamus klubi liikmeid elas Tallinnas ja seoses sellega soovitati TKK  Viljandimaalt  pealinna  tuua. 25. augustil  esitati ENSV Ministrite Nõukogude palve leida TKK-le ruumid  tegutsemiseks.

Veel 1948. a. ei suudetud leida oma ruume ega panna paika palgalisi töötajaid. Klubis koerte säilitamiseks vormistas baasi ülem Karu klubi liikmetega vastavad koerte hoolduslepingud.

 Alustati 16 aretuskoera ja kutsikaga ning 70 kasutuskõlbliku eri vanuses koeraga .

1948. a. Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega jaotati OSOAVIAHIM kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks : ARMEE  ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (A.A.V.Ü./ DOSARM), LENNUVÄE  ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (L.A.V.Ü./ DOSAV), MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (M.A.V.Ü. / DOSFLOT)

1949. aasta  jooksul  valmistati ette ainult 6 koera eridressuuris (kellest 1 anti Siseministeeriumile) ja 15 ülddressuuris.

Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi jätkas oma tööd  AAVÜ alluvuses, kuni 1951. a. liideti kolm ühingut  ühtseks organisatsiooniks:  ARMEE, LENNUVÄE JA MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (ALMAVÜ / DOSAAF). Ühingu  töö  juhtimiseks moodustati  Vabariiklik  Orgkomitee, millele allusid  rajoonide ja linnade orgkomiteed.

8. augustil 1952.a. anti Eesti NSV ALMAVÜ-le täitmiseks üleliidulise määrus 09. oktoobrist 1951 Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi töö parandamiseks ja massidesse viimiseks“. 1952.a.  sügisel  toimunud  kutsikate ülevaatusel püüti  koerteomanikke meelitada ka klubi liikmeteks, et aktiviseerida tööd tõukoerte alal,  kuid inimeste suhtumine oli skeptiline.

1954. a. kevadel  tõdeti , et osad eesti teenistuskoerte kasvatajate klubi liikmed ei hinda klubilist tööd ja  eemalduvad  sellest. Klubides ei töötanud vastavad sektsioonid ega huviringid. Vabariiku ALMAVÜ ülemale anti  Moskvast karm käsk asuda looma laialdaselt teenistuskoerte seksioone ja kindlustada need alaliste töötajatega. Püstitati täpsed kontrollülesanded.  TKK ülemad kohustusid järgima teenistuskoerte  kvaliteetset arengut. 

Siia võiks lisada tõdemuse – 1950. a. Põllumajanduse Ministeeriumi Jahindusinspektsiooni  korraldatud I vabariiklikul tõukoerte näitusel Tallinnas osalesid ka mitte-jahikoerad (saksa lambakoerad). Selline soosiv suhtumine kehtis kuni 50.-ndate aastate lõpuni.

Meenutab Lilian Hanniste: „See võis olla 1953. a. suvel, kui 2 meesterahvast seisid minu kodu väravas, õues oli minul bernhardiin. Küsisid, kas olen huvitatud koera õpetamisest ja osalemisest loodavas Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ koerakasvatajate seksioonis asukohaga Kinga tn. 3. Need kaks kena meest olid Sergei Kalanik ja Aleksander Tenisberg. Õhtuti ja vabadel päevadel jalutasid nad  individuaalmajade piirkondades ja kutsusid inimesi osalemasektsiooni töös. Ilmus ka reklaam ajalehes.

Aga algas see nii. Tallinna Linna ALMAVÜ Komitee esimees Kuus oli suur koertehuviline ja tegi ettepaneku moodustada NSV Liidu toimivate koertekasvatajate klubide eeskujul klubi Tallinnas. Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ esimees Jeferjev pakkus oma ruume Kinga tn. 3 sektsiooni loomiseks.

Kogunesime kolmapäeviti õhtuti, esialgu oli meid  20 – 30. Sai valitud sektsiooni juhataja, selleks sai Siim Luuk, kes oli 3 idaeuroopa lambakoera omanik (erialalt oli ta muusik). Kohal käis ka Ella Kuusik, kes oli enne sõda  Eesti Kennelklubi liige ja tema newfoundlandi koer oli vist ainuke, kes omas veel EKK tõutunnistust.

Peale Kalaniku ja Tenisbergi oli ka väga aktiivne vanaproua Kübar, kes hoidis klubis paberid korras. Aktiivsemad  loomise juures olid Laili Aasmann, abikaasad Klemmid, Kolzakovid, Võrgud ja Nurmelad, Diana Laev, Kuub, Toppi, Erm, mamma Riisoja. Juurde tuli üha uusi inimesi. Esimesed koertega kokkutulekuid korraldati Mereklubi hoovis Leineri (täna J. Poska) tänaval.

1958. aastal otsustati sektsioon ümber nimetada ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubiks (ALMAVÜ TKK). Alustati dressuuriga esialgu S. Kalanik juhendamisel. Treeningud toimusid Nõmme vanal lasketiirul*. Praegu asub seal Tallinna Tehnikaülikooli (nõukogude ajal Tallinna Polütehniline Instituut – TPI ) spordihoone. Osavõtt oli suur ja välja tuli õpetada uusi instruktoreid.

* Kaitseliidu Tallinna malevkonna lasketiir avati 1930. aastal. Nõmmel. Mustamäe liivaludetele rajatud ehitis (tiir ja laskemaja) oli sel ajal kõige moodsam Eestis.

Juba 1955. a. 10 – 11. sepembril korraldati esimene koertenäitus, osa võttii 100 koera kaheksast tõust. Need olid klubi liikmete, miilitsa, piirivalve ja muude organisatsioonide teenistus- ja töökoerad. Paljudel puudusid tõupaberid. Kohtunikeks olid Orlovskaja Moskvast ja Aero Jahimeeste Seltsist.

Algajatele korraldati kutsikate ja koerakasvataja kursusi. Inimesed olid väga aktiivsed ja väga huvitatud. Ajaleht „Säde” oli suur populariseerija – korraldas konkursi „Tunne oma kodumaad”, mille auhinnaks oli kaks kutsikat. Kutsikaid, juba tõutunnistustega, toodi peamiselt Moskvast ja Leningradist (tän. Sankt-Peterburg / Peterburi), kontakt läbi kohtunike oli hea ja meile soovitati heade tõuomadustega kutsikaid.“ [1]

TKK töö sujuvaks laabumiseks loodi mitu sektsiooni :

TÕUARETUSSEKTSIOON – jälgis, et koerte aretus toimuks õiges suunas, kontrollis kutsikaid, koostas iga-aastaseid paaritusplaane .

ÕPPESEKTSIOON – korraldas nn. tehnilise miinimumi kursusi neile, kes olid alles kutsikaid võtmas. Organiseeris  üld – ja eridressuuri kursusi. Toimusid ka ekspertide, kohtunike ja instruktorite kvalifikatsikatsiooni  tõstmise kursuseid .

Tegutses  AGITGRUPP .

Meenutab Lilian Hanniste: „Siim Luuk pidi loobuma juhataja kohast oma põhitöö kasuks ja tema asemele tuli Peil, hiljem Latõnin. Ruumid jäid kitsaks, ühe päeva asemel oli klubi avatud juba 3 päeva nädalas. Ka Latõninile see koht ei sobinud, tema asemele tuli erusõjaväelane Alfred Kandre*.

* Alfred-Rudolf Kandre (14.07.1900 – 24.09.1969) Enne II maailmasõda EV kaadriohvitser, kapten (auaste a. 1939). Peale 1940. aastat kuulus Punaarmee koosseisu.

Kolisime üle Västriku tn. 2* teisele korrusele, kus oli ka saal. Seal sai ka hiljem korraldatud esimesed kohtunike kursused. Igal aastal korraldati 1-2 näitust, osavõtt selle aja kohta oli hea. Peale meie koerte oli koeri Riiast, Pihkvast ja Leningradist.

  • Tallinnas, aadressiga Västriku 2a, tegutseb veterinaarkliinik juba aastast 1957, olles omal ajal ainus veterinaarkliinik Põhja-Eestis.

Klubis töötas alaliselt 4-5 dressuurigruppi. Teenistuskoertelt nõuti kuulekust (OKD) ja eridressuuri (kaitse-valve, jälitus). Ilma dressuurita ei saanud koeri paaritada. Üks kord aastas korraldati sõpruskohtumised dressuuris Lätiga. 1959. a. näitusel esines dressuuriga 10-st koerast koosnev grupp, hiljemesinesid nii  seenior- kui ka noortegrupp. Noorte gruppi juhendas Reet Raado. Käidi võistlustel ka mujal Venemaal. Näiteks käidi Leningradis suusaveo võistlustel.“[1]

1959 a. augustis lähetati 12 sportlast Moskvasse Üleliidulistele teenistuskoerte ülevaatus -  näitusele .

L.Hanniste:“1960. aastal korraldati esimesed kohtunike kursuseid, kui ma ei eksi, osavõtt oli 25 – 30 inimest. Kahjuks on neist järgi jäänud vaid Laili Aasmann ja Lilian Hanniste. 1964 a. saab Salme Leinbok kohtuniku I kategooria teenistuskoerte alal (kaugõppe teel Moskvas kohtunike kursustel )

Kui esimestel näitustel osalemud koertest oli 50% ilma tõutunnistuseta, siis 60-ndate aastate lõpus olid kõik koerad tõutunnistustega, kuigi osa tõutunnistusi oli kirjutatud käsitsi ja kinnitatud pitsatiga.“[1]

1968. a. asutatati Tallinnas Dekoratiivkoerte sektsioon 47 koeraga viiest tõust. 1969. a. kolis ALMAVÜ Tallinna TKK Rataskaevu tänav 6 asunud ruumidesse. Pärast  Kandre  surma  täitis  klubiülema  kohustusi Liivia Pilvik. Klubis oli arvel umbes 500 koera, nendest idaeuroopa lambakoeri üle 260. Klubile kuulusid ka koerad – gaasiotsijad (neist tuntuim “DINGO“), kes  kontrollisid gaasitrasse .

21. – 24. detsembril 1971. a. toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja. Ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. Regionaalsed iseseisvalt eksisteerinud TKK-d muudeti Tallinnas asunud keskklubi filiaalideks. Tallinna Koerakasvatajate Klubi nimetati ümebr ALMAVÜ Vabariiklikuks Koertekasvatajate Klubiks.

1971. a. asus ALMAVÜ VKK juhatama Lilian Hanniste.

L.Hanniste:”Klubi toetas ka ALMAVÜ Komitee esimees Jüri Raudsepp. Meie võistkonnad osalesid üleliidulistel võistlustel Moskvas, Leningradis, Vladimiris jm.

1970. a. esines Eesti võistkond Iljinkas (Moskvast 50 km) dressuuri ja eksterjööri ülevaatusel. Osalejad olid: Monika Pinka-Rubel musta terjeriga, Reet Söötmaa (Lint), Anne Sõmer (Naarits)ja  Maria Podtõtsenko idaeuroopa lambakoertega ning Ene Kask colliega. Must terjer Maša sai eritõugu koertest esimese koha ja selle tõu aretaja kindral Medvedjev õnnitles Monikat pisarsimil.

Eesti võistkonnad ei saavutanud esikohti üldarvestuses, kuid üksikud võistlejad tulid oma soorituste eest esimese kolme hulka. 1977. a. Moskvas Üleliidulisel näitusülevaatusel esines Eesti koondvõistkond küllaltki hästi – pärnulanna Linda Laanet (Jürgens) töötas idaeuroopa lambakoeraga ainukesena 100 pallile ja saavutas lõpptulemusena I koha. Auhinnalisele kohale tulid ka Enn Hõlpus ja Tiit Laas.

1971. a. tuli Üleliidulise ALMAVÜ Keskkomiteest Moskvast määrus, kus nõuti, et klubidesse võis jääda ainult 10 teenistuskoera tõugu. Selleks ajaks oli Eesti TKK-del üle 7000 liikme. Samal aastal Moskvas oli teenistiskoerte klubide ülemate kokkutulek, kus seletati lahti põhjused. Ludmila Buikevits (Leningradi TKK juhataja) ja Lilian Hanniste taotlesid luba edasi jätta ka teised tõud. Selline luba ka anti.

1976. a. sai Eesti õiguse läbi viia üleliidulised suvised mitmevõistlused Võistlused viidi läbiKalevi staadionil. Võistluste toimkonda kuulus Tallinna Linna Täitevkomitee esinaine (andis loa auto ostuks koolile, kes majutas koerasportlasi). Tehases “Ehitusdetail” valmistati kaks komplekti võistluste riistu. Orgkomite esimees oli Marko Tibar. Võistlused toimusid kõrgel tasemel, meid autasustati Üleliidulise ALMAVÜ aukirjaga.

1977. a. lahkusin klubi juhataja kohalt ja minu asemele tuli erusõjaväelane Zaitsev, kes oskas klubi arhiivi peaaegu hävitada. Kahe aasta jooksul vahetus neli klubi juhatajat, mis viis klubi lagunemiseni.” [1]

01. oktoobril 1981. a. taotles ENSV ALMAVÜ KK sport – ja dekoratiivkoerte eraldamist ALMAVÜ Teenistuskoerte Kasvatajate Klubist,  jättes klubisse ainult teenistuskoerad.

1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavüülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu, mis vahel sünnitas lausa drastilisi – koomilisi vihkamisi ning keelamisi.

Ära tasub märkimist 1983. a. 14. – 16. oktoobril toimunud Leningradi linna lahtine tšempionaat TKK suvises mitmevõistluses. Meeskonnas olid B. Ulin (treener), D. Gainulin, J. Lozovski, I. Mahoni, O. Guivano ja I. Stoljarevskaja

Ingrid Mahoni võitis kuld- ja hõbemedali koos Agiriga, saades maksimumpunktid -100 p. Mitmevõistluses saadi meeskondlikult suur hõbemedal ja Eestisse tuli esimene NSVL meistersportlane teenistuskoerte alal.

ALMAVÜ VTKK juhid V. Zaitsev (1977-1978); Marina Tsizevskaja (1979); Karla Matsar (1980 – 1981); Marina Tsizevskaja (1982 – 1984); A. Uutman (1984 – 1986); E. Kantievskaja (1986 – 1988); Aleksander Borozkin (1988); Alla Petrova (1988 – 1990).

Aeg ja sündmused teevad oma töö. Võttes osa veel 1989. a. toimunud Eesti Kennelliidu moodustamisest, esindasid klubi juhataja Aleftina Petrova ja juhatuse esinaine Marje Kraam. Hiljem liitub ALMAVÜ Pärnu filiaali juhatuse esimees Tõnis Türk.

Asutamiskongressile oli nimetatud klubidest, koos fi­liaalidega, valitud 146 delegaati. Kongressil osales neist 127. Lisaks Tal­linnale oli delegaate Sillamäelt, Pärnust, Tartust, Viljandist, Narvast, Valgast, Rakverest ja Võrust.

17. maist 1990 a. vastavalt konverentsi otsusele ALMAVÜ organisatsioon lõpetas oma tegevuse (eksisteerides Eestis pea 50 aastat). Moodustati Eesti Tehnika – ja Spordiliit (ETSL), mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ õigusjärglane. TKK sätkas oma tööd.

Eesti Vabariigi taastamisega ei lõpetanud tööd tugevad koerteklubid,Tallinnas Vabariiklik Koertekasvatajate Klubi (VKKK) ja endistest filiaalidest  Pärnu, Narva, Kohtla-Järve koerte klubid, vaid jätkasid juba Eesti Vabariigi organisatsioonidena.

TALLINNA KOERAKASVATAJATE KLUBI

Osad 1981. a. ALMAVÜst välja heidetud aktiivsemad koerainimesed alustasid uute võimaluste otsimist – kuidas jätkata tööd tõukoertega. N. Ale (VTKK aretuskomisjoni aseesimees, I kat. kohtunik); E. Maide (VTKK prantsuse – ja inglise buldogide sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige, III kat. kohtunik); L. Org (VTKK dogide sektsiooni esimees ) ja A. Evart (VTKK doberman-pintserite sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige ) pidasid õigeks, et uue klubi loomine aitaks eeskätt ALMAVÜst eraldatud tõukoerte sektsioonide esindajaid.

Esimene katse asutada uus koertekasvatajate klubi – Tallinna Linna Koerte Kasvatajate ja Loomade Kaitse Ühing - luhtus juba 1981. a. sügisel. ENSV Valitsuse määrusega 1. oktoobrist samast aastast ei antud luba tegevuse alustamiseks.

          27 märtsil 1982. a. toimus ALMAVÜ VTKK ruumides suurte mustade puudlite sektsiooni koosolek, päevakorraks uue Koertekasvatajate Klubi moodustamine. Maikuus loodi Tallinna Koerakasvatajate Klubi (rahvasuus Linnaklubi). Pärast vastasseise vastloodud klubis, lahkusid sealt osad koeraomanikud ja asutasid 02. mail 1982. a. Eesti Kennelklubi (EKL).

         Tallinna Koerakasvatajate Klubi esimeheks sai Lilian Hanniste. Esialgu oli liikmeid 300 ümber, kuid klubi populaarsus tõusis ja liikmeks astus ka teenistuskoerte omanikke. Paari aastaga liikmete arv kasvas tõhusalt ja sai hakata mõtlema ka koete dressuurile. Dressuurigruppide arv ulatus 6 kuni 8 grupini aastas.

        Tekkis vajadus kohtunike kursuste korraldamiseks, neist võt­tis osa 56 inimest, kellest lõpetas 41. Kursused kestsid kaks aastat. 

        Väga edukalt arenes aretus, koeri toodi välismaalt, peamiselt Soomest, tuli juurde uusi, Eestis varem tundmata tõuge. Linnaklubi koerad leidsid tunnustust rahvusvahelisel aree­nil, saavutades sageli esikohti. Kutsikaid müüdi ka Tšehhoslovakkiasse, Poolasse, Saksamaale, Soome, Ungarisse, Iisraeli ja mujale.

        Tallinna Koerakasvatajate Klubi korraldas näitusi nii Tallinnas, kui ka oma klubi fi­liaalides. Klubi lõpetas tegevuse 1996. aastal.

EESTI KENNELKLUBI

Pärast vastasseise Tallinna Linnaklubis, lahkus sealt osa koeraomanikke, kes asutasid 02. mail 1982. a. Audrus uue klubi – EESTI KENNELKLUBI (EKL). Esimesele koosolekule kogunes 33 inimest, valiti juhatus : Urmas Valge, Eve Maide, Aivi Evard, Marina Rannala, Valetina Šematonova, Boris Dizevski, Ninel Ale ja Paul Simon.

Organiseeriti puudlite ja pekingi paleekoerte sektsioonid. Korraldati näitusi (Tallinnas 22. mai 1982; Pärnus koos Läti Koertekasvatajate Klubiga ühisnäitus 08. augustil 1982). Eesti Kennelklubi andis välja oma tõutunnistusi veel peale 1991. a. Tegemisi juhtis P. Simon, kuid taasiseseisvuse perioodi tihe konkurents suretas klubi välja. Organisatsioon kustutati äriregistrist  2001. a. paiku

Kasutatud materjalid:

1. Lilian Hanniste kirjalikud mälestused. (EKL arhiiv)

2. Indrek Lundava poolt kogutud materjalid (EKL arhiiv)

3. ALMAVÜ näituste kataloogid aastatest 1955-1990

Lisa.

ALMAVÜ TKK piirkondlikud klubid ja filiaalid.

60. ndate keskel hakati teistes Eesti piirkondades moodustama oma ALMAVÜ teenistuskoerte klubisid – Tartus, Pärnus (1962), Rakveres, Narvas (1964), Kohtla-Järvel, Sillamäel.

1977.a. avati Saaremaal, VTKK Kingissepa filiaal.

1979.a. lisandusid Paldiski ja Valga.

1984.a.  – Viljandi, Hiiumaa ja Võru.

1986.a.  – Paide .

Tallinna Koerakasvatajate Klubi filiaalid – Tartu, Pärnu, Rakvere, Sillamäe ja Viljandi.

Nõukogude ajal enam levinud koeratõud.

Kasutatud raamatut „Koer” (1985). Kirjaviis muutmata.

Praktilistel kaalutlustel on kõik olemasolevad koeratõud jaotatud [nõukogude perioodil] kasutusotstarbe järgi suurteks rühmadeks.

1.   Teenistuskoerad, keda kasutatakse rahvamajanduses ja armees. Siia kuuluvad karja-, valve-  ja vahikoerad, jälitus-, piirivalve-, sõjaväe- ning sõidukoerad.

2.   Teenistus-sportkoerad, keda peetakse nii teenistuslikul kui ka sportlikul eesmärgil.

3.   Jahikoerad, keda kasutatakse jahil.

4.   Dekoratiivkoerad, keda inimene peab esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.

See jaotus oli tinglik ning oleneb ühe või teise tõu kasutusotstarbe muutumisest. Mõne tõu isendid võivad oma mitmekesiste omaduste tõttu kuuluda kõikidesse rühmadesse. KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 151.

Alates 80. ndatest.  kui suhtlus „läänega” (ennekõike Soomega) muutus üha tihedamaks, lisandus jõudsalt palju teisi koeratõuge. Samas hakati „välja vahetama” olemasolevat tõuaretuse baasi.

Teenistuskoerad - Saksa (idaeuroopa) lambakoer – Šoti lambakoer – Äärdeilterjer – Kaukaasia lambakoer – Keskaasia lambakoer – Lõunavene lambakoer – Rotveiler – Must terjer  – Moskva valvekoer – Moskva vetelpäästja – Suur snautser 

Teenistus-sportkoerad - Dobermannpinšer – Bokser – Dogi – Bernhardiin – Njuufaundlandi koer – Puli – Pumi

Dekoratiivkoerad - Puudel ( suur puudel (must, pruun, valge) / väike ja kääbuspuudel (must, valge)) – Jaapani tšinn – Pekingi paleekoer – Bolonja koer  - Malta koer – Toiterjer – Šoti terjer – Kääbuspinšer – Spits ( suur spits / kesk spits / väike spits / kääbusspits ) – Skaiterjer – Bedlingtoni terjer – Ši-tsu – Tšihuahua

Vähem levinud koerad : Papiljon – Prantsuse bulldog – Lhasa apso – Ahvpinser – Inglise buldog – Tšao-Tšao – Mops -Kerribloterjer – Moskva pikakarvaline toiterjer

Jahikoerad 

Hurdad — Vene hurt

Laikad — Vene-euroopa laika — Läänesiberi laika — Karjalasoome laika — Idasiberi laika

Hagijad — Vene hagijas — Vene laiguline hagijas — Eesti hagijas — Läti hagijas

Linnukoerad

Pointer

Setterid — Inglise setter — Iiri setter — Gordon ehk šoti setter

Saksa linnukoerad — Lühikarvaline saksa linnukoer —  Karmikarvaline saksa linnukoer —Pikakarvaline saksa linnukoer

Spanjel

Urukoerad — Foksterjerid — Taksid — Saksa jahiterjer

(Tõugude loetelu raamatust KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 152-224, kirjapilt muutmata)

 

Võta meiega ühendust

Ava täisvaade

Nõukogude aeg

Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil.

1940.a. saabunud nõukogude võimuga kaasnenud ümberkorralduste hulgas kinnitati ka seadus, mis kohustas kõiki koeraomanikke registreerima oma koerad linnade või maakondlike Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteedes. Registreeritud koerad varustati kaelarihmaga, mille külge kinnitati registreerimise märknumber. Linnades pidi kaelarihmale märgitud olema ka omaniku nimi ja aadress.

Isikud, kes omasid teenistuskoeri (ametikoeri) : dobbermann-pintserid, saksa -, šoti -, lõuna-vene ja turkmeeni lambakoeri, dogged, bernhardiine, erdelleid, terjeereid, reisensnautsereid, siberispitse ja boksereid*

registreerisid oma koerad täitevkomitee OSOAVIAHIM** ametkoerte kasvanduse seksioonis või maakondlikus OSOAVIAHIM nõukogus. Kõik jahikoerad registreeriti aga Kehakultuuri – ja Spordikomiteedes.

* Kirjapilt muutmata

**(ОСОАВИАХИМ, Союз обществ содействия обороне и авиационно-химическому строительству, eesti keeles: Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing, ALMAVÜ eelkäija, aastatel 1927-1948.

1928. aastal Nõukogude Liidus ellu kutsutud organisatsiooni (lühendatult OSOAVIAHIM) ülesandeks oli tsiviilelanikkonna ettevalmistamine kaitseks õhu- ja gaasirünnakute eest. Peale selle oli organisatsiooni töökohustuseks noorsoo sõjaline kasvatus, reservsõjaväelaste väljaõpe, samuti ka laiade rahvamasside koolitamine lennuväe ülesandel.)

Eesti NSV-s asutati  OSOAVIAHIM 1940. aastal (EKP KK büroo istungite protokoll nr. 7, 01. oktoober 1940). Keskkomitee asus Tallinnas, kust kesknõukogu juhatas kohalikke maakonna- ja linnakomiteesid ja allorganisatsioone. Osavõtt oli vabatahtlik. Tegelikkuses kasutati ka erinevaid mõjutusvahendeid, et töötavat elanikkonda “massiliselt” organisatsiooni kaasata. Viidi läbi erinevaid kursusi gaasikaitse, purilennu, mudellennukite ehitamise jms. alal.

1944. a. alustati sõjaväestatud ogranisatsiooni Eesti NSV Tsiviil-Õhukaitse (OSOAVIAHIM) tegevuse taastamist. 1945. a. lõpuks olid staabid neljas linnas ja kümne maakonna nõukogus ning kokku üle Eesti 551 algorganisatsiooni.

Algorganistatsioonide esmaseks ülesandeks oli põhjalikult kotrollida kogu ENSV territoorium (põllud, aiamaad, heinamaad, metsad jne.), et leida,  kokku koguda ja kahjutuks teha kõik tanki- ja jalaväetõrje miinid, mürsud, lõhkemata lennukipommid ja muud plahvatusohtlikud esemed. Vastutavateks kogumis- ja demineerimistööde organiseerimise eest olid maakondade TRS Täitevkomiteed, millede juurde loodi demineerimise staabid. Isikkoosseis moodustati kohalikest elanikest, keda värvati mõlemast soost 15 – 60 aasta vanuste inimeste seast, eeskätt Tsiv.-Õhukaitse Liikmeskonnast ja ühiskondlikust aktiivist.

1945. a. aprillis saadi luba osta miiniotsimiseks vajalikke koeri elanikkonna käest niikaua, kuni pole loodud oma teenistuskoerte klubi. Juunist alates saadeti Eestisse NSV Liidu Tsiviil – Õhukaitse Kesknõukogu Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi kinnitatud õppeüksuste koosseis. Vastavalt sellele alustati Eestis TKK komplekteerimist ja 1945. a. detsembris alustas tegevust Viljandi lähedal asunud Viiratsi sohvoosi Karula osakonnas ENSV Tsiviil – Õhukaitse Teenistuskoerte Baas.

Vastavalt EKP  ja Ministrite Nõukogu otsusele oli baasi ülesandeks teenistuskoerte ettevalmistamine ainult Siseministeeriumile.

Baasi juhtimine kuulus Tsiviil – Õhukaitse Viljandimaa osakonna alluvusse ja ülemaks oli S. Kalanik, tema abiks Jents .

Välja koolitati järgmised spetsialistid – noored ja asjaarmastajad koertepidajad, instruktorid-koeraasjanduse levitajad (hilisem nimetus koerte dresseerijad) ja luureinstruktorid teenistuskoerte alal (koerte koolitus  miiniotsimistöödeks  ja  miilitsasse  jäljetööks ).

Üleliidulise plaani kohaselt tuli Eestis iga-aastaselt välja koolitada:

  • 20 noort koerakasvatajat
  • 50 asjaarmastajat
  • 20 dresseerijat
  • 10 luureinstruktorit
  • 100 kutsikat

Isikkooseisust  koolitati :

1946 

1)  20  noort

2)  47  asjaarmastajat

3)  4  instruktorit

1947 

1)    -

2) 68  asjaarmastajat

3) 14  instruktorit

1948

1)  10  noort

2)  16  asjaarmastajat / nendest 6  naist

3) 5  instruktorit / nendest 2  naist

Koeri  registreeriti  kahte  rühma – tõukoerad  ja  kasutuskõlblikud ( paberiteta ).

                                       1946          1947         1948

Tõukoeri                         1                 20         91

Kasutuskõlblikuid        43            32

Kutsikaid                         4              26          48

 

1946. – 1948. a. jooksul  täideti  riikliku  tähtsusega  ülesandeid võitluses  banditismiga (metsavendadega) ja jäljetööks oli  ettevalmistatud  26  saksa  lambakoera  ja 27 dresseerijat – kasvatajat, kes  kõik  läksid  Siseministeeriumi alluvusse.

1947. a. märtsis korraldati Tsiviil – Õhukaitse baasis  teenistuskoerte kontroll – ülevaatuse  näitus,  millest  võttis  osa 30 noort, 15 asjaarmastajat ja dresseerijat ning 30  ülddressuuri koera ja 30 eridressuuri  koera.

Sama aasta kevade lõpuks leiti, et enamus klubi liikmeid elas Tallinnas ja seoses sellega soovitati TKK  Viljandimaalt  pealinna  tuua. 25. augustil  esitati ENSV Ministrite Nõukogude palve leida TKK-le ruumid  tegutsemiseks.

Veel 1948. a. ei suudetud leida oma ruume ega panna paika palgalisi töötajaid. Klubis koerte säilitamiseks vormistas baasi ülem Karu klubi liikmetega vastavad koerte hoolduslepingud.

 Alustati 16 aretuskoera ja kutsikaga ning 70 kasutuskõlbliku eri vanuses koeraga .

1948. a. Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega jaotati OSOAVIAHIM kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks : ARMEE  ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (A.A.V.Ü./ DOSARM), LENNUVÄE  ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (L.A.V.Ü./ DOSAV), MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (M.A.V.Ü. / DOSFLOT)

1949. aasta  jooksul  valmistati ette ainult 6 koera eridressuuris (kellest 1 anti Siseministeeriumile) ja 15 ülddressuuris.

Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi jätkas oma tööd  AAVÜ alluvuses, kuni 1951. a. liideti kolm ühingut  ühtseks organisatsiooniks:  ARMEE, LENNUVÄE JA MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (ALMAVÜ / DOSAAF). Ühingu  töö  juhtimiseks moodustati  Vabariiklik  Orgkomitee, millele allusid  rajoonide ja linnade orgkomiteed.

8. augustil 1952.a. anti Eesti NSV ALMAVÜ-le täitmiseks üleliidulise määrus 09. oktoobrist 1951 Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi töö parandamiseks ja massidesse viimiseks“. 1952.a.  sügisel  toimunud  kutsikate ülevaatusel püüti  koerteomanikke meelitada ka klubi liikmeteks, et aktiviseerida tööd tõukoerte alal,  kuid inimeste suhtumine oli skeptiline.

1954. a. kevadel  tõdeti , et osad eesti teenistuskoerte kasvatajate klubi liikmed ei hinda klubilist tööd ja  eemalduvad  sellest. Klubides ei töötanud vastavad sektsioonid ega huviringid. Vabariiku ALMAVÜ ülemale anti  Moskvast karm käsk asuda looma laialdaselt teenistuskoerte seksioone ja kindlustada need alaliste töötajatega. Püstitati täpsed kontrollülesanded.  TKK ülemad kohustusid järgima teenistuskoerte  kvaliteetset arengut. 

Siia võiks lisada tõdemuse – 1950. a. Põllumajanduse Ministeeriumi Jahindusinspektsiooni  korraldatud I vabariiklikul tõukoerte näitusel Tallinnas osalesid ka mitte-jahikoerad (saksa lambakoerad). Selline soosiv suhtumine kehtis kuni 50.-ndate aastate lõpuni.

Meenutab Lilian Hanniste: „See võis olla 1953. a. suvel, kui 2 meesterahvast seisid minu kodu väravas, õues oli minul bernhardiin. Küsisid, kas olen huvitatud koera õpetamisest ja osalemisest loodavas Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ koerakasvatajate seksioonis asukohaga Kinga tn. 3. Need kaks kena meest olid Sergei Kalanik ja Aleksander Tenisberg. Õhtuti ja vabadel päevadel jalutasid nad  individuaalmajade piirkondades ja kutsusid inimesi osalemasektsiooni töös. Ilmus ka reklaam ajalehes.

Aga algas see nii. Tallinna Linna ALMAVÜ Komitee esimees Kuus oli suur koertehuviline ja tegi ettepaneku moodustada NSV Liidu toimivate koertekasvatajate klubide eeskujul klubi Tallinnas. Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ esimees Jeferjev pakkus oma ruume Kinga tn. 3 sektsiooni loomiseks.

Kogunesime kolmapäeviti õhtuti, esialgu oli meid  20 – 30. Sai valitud sektsiooni juhataja, selleks sai Siim Luuk, kes oli 3 idaeuroopa lambakoera omanik (erialalt oli ta muusik). Kohal käis ka Ella Kuusik, kes oli enne sõda  Eesti Kennelklubi liige ja tema newfoundlandi koer oli vist ainuke, kes omas veel EKK tõutunnistust.

Peale Kalaniku ja Tenisbergi oli ka väga aktiivne vanaproua Kübar, kes hoidis klubis paberid korras. Aktiivsemad  loomise juures olid Laili Aasmann, abikaasad Klemmid, Kolzakovid, Võrgud ja Nurmelad, Diana Laev, Kuub, Toppi, Erm, mamma Riisoja. Juurde tuli üha uusi inimesi. Esimesed koertega kokkutulekuid korraldati Mereklubi hoovis Leineri (täna J. Poska) tänaval.

1958. aastal otsustati sektsioon ümber nimetada ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubiks (ALMAVÜ TKK). Alustati dressuuriga esialgu S. Kalanik juhendamisel. Treeningud toimusid Nõmme vanal lasketiirul*. Praegu asub seal Tallinna Tehnikaülikooli (nõukogude ajal Tallinna Polütehniline Instituut – TPI ) spordihoone. Osavõtt oli suur ja välja tuli õpetada uusi instruktoreid.

* Kaitseliidu Tallinna malevkonna lasketiir avati 1930. aastal. Nõmmel. Mustamäe liivaludetele rajatud ehitis (tiir ja laskemaja) oli sel ajal kõige moodsam Eestis.

Juba 1955. a. 10 – 11. sepembril korraldati esimene koertenäitus, osa võttii 100 koera kaheksast tõust. Need olid klubi liikmete, miilitsa, piirivalve ja muude organisatsioonide teenistus- ja töökoerad. Paljudel puudusid tõupaberid. Kohtunikeks olid Orlovskaja Moskvast ja Aero Jahimeeste Seltsist.

Algajatele korraldati kutsikate ja koerakasvataja kursusi. Inimesed olid väga aktiivsed ja väga huvitatud. Ajaleht „Säde” oli suur populariseerija – korraldas konkursi „Tunne oma kodumaad”, mille auhinnaks oli kaks kutsikat. Kutsikaid, juba tõutunnistustega, toodi peamiselt Moskvast ja Leningradist (tän. Sankt-Peterburg / Peterburi), kontakt läbi kohtunike oli hea ja meile soovitati heade tõuomadustega kutsikaid.“ [1]

TKK töö sujuvaks laabumiseks loodi mitu sektsiooni :

TÕUARETUSSEKTSIOON – jälgis, et koerte aretus toimuks õiges suunas, kontrollis kutsikaid, koostas iga-aastaseid paaritusplaane .

ÕPPESEKTSIOON – korraldas nn. tehnilise miinimumi kursusi neile, kes olid alles kutsikaid võtmas. Organiseeris  üld – ja eridressuuri kursusi. Toimusid ka ekspertide, kohtunike ja instruktorite kvalifikatsikatsiooni  tõstmise kursuseid .

Tegutses  AGITGRUPP .

Meenutab Lilian Hanniste: „Siim Luuk pidi loobuma juhataja kohast oma põhitöö kasuks ja tema asemele tuli Peil, hiljem Latõnin. Ruumid jäid kitsaks, ühe päeva asemel oli klubi avatud juba 3 päeva nädalas. Ka Latõninile see koht ei sobinud, tema asemele tuli erusõjaväelane Alfred Kandre*.

* Alfred-Rudolf Kandre (14.07.1900 – 24.09.1969) Enne II maailmasõda EV kaadriohvitser, kapten (auaste a. 1939). Peale 1940. aastat kuulus Punaarmee koosseisu.

Kolisime üle Västriku tn. 2* teisele korrusele, kus oli ka saal. Seal sai ka hiljem korraldatud esimesed kohtunike kursused. Igal aastal korraldati 1-2 näitust, osavõtt selle aja kohta oli hea. Peale meie koerte oli koeri Riiast, Pihkvast ja Leningradist.

  • Tallinnas, aadressiga Västriku 2a, tegutseb veterinaarkliinik juba aastast 1957, olles omal ajal ainus veterinaarkliinik Põhja-Eestis.

Klubis töötas alaliselt 4-5 dressuurigruppi. Teenistuskoertelt nõuti kuulekust (OKD) ja eridressuuri (kaitse-valve, jälitus). Ilma dressuurita ei saanud koeri paaritada. Üks kord aastas korraldati sõpruskohtumised dressuuris Lätiga. 1959. a. näitusel esines dressuuriga 10-st koerast koosnev grupp, hiljemesinesid nii  seenior- kui ka noortegrupp. Noorte gruppi juhendas Reet Raado. Käidi võistlustel ka mujal Venemaal. Näiteks käidi Leningradis suusaveo võistlustel.“[1]

1959 a. augustis lähetati 12 sportlast Moskvasse Üleliidulistele teenistuskoerte ülevaatus -  näitusele .

L.Hanniste:“1960. aastal korraldati esimesed kohtunike kursuseid, kui ma ei eksi, osavõtt oli 25 – 30 inimest. Kahjuks on neist järgi jäänud vaid Laili Aasmann ja Lilian Hanniste. 1964 a. saab Salme Leinbok kohtuniku I kategooria teenistuskoerte alal (kaugõppe teel Moskvas kohtunike kursustel )

Kui esimestel näitustel osalemud koertest oli 50% ilma tõutunnistuseta, siis 60-ndate aastate lõpus olid kõik koerad tõutunnistustega, kuigi osa tõutunnistusi oli kirjutatud käsitsi ja kinnitatud pitsatiga.“[1]

1968. a. asutatati Tallinnas Dekoratiivkoerte sektsioon 47 koeraga viiest tõust. 1969. a. kolis ALMAVÜ Tallinna TKK Rataskaevu tänav 6 asunud ruumidesse. Pärast  Kandre  surma  täitis  klubiülema  kohustusi Liivia Pilvik. Klubis oli arvel umbes 500 koera, nendest idaeuroopa lambakoeri üle 260. Klubile kuulusid ka koerad – gaasiotsijad (neist tuntuim “DINGO“), kes  kontrollisid gaasitrasse .

21. – 24. detsembril 1971. a. toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja. Ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. Regionaalsed iseseisvalt eksisteerinud TKK-d muudeti Tallinnas asunud keskklubi filiaalideks. Tallinna Koerakasvatajate Klubi nimetati ümebr ALMAVÜ Vabariiklikuks Koertekasvatajate Klubiks.

1971. a. asus ALMAVÜ VKK juhatama Lilian Hanniste.

L.Hanniste:”Klubi toetas ka ALMAVÜ Komitee esimees Jüri Raudsepp. Meie võistkonnad osalesid üleliidulistel võistlustel Moskvas, Leningradis, Vladimiris jm.

1970. a. esines Eesti võistkond Iljinkas (Moskvast 50 km) dressuuri ja eksterjööri ülevaatusel. Osalejad olid: Monika Pinka-Rubel musta terjeriga, Reet Söötmaa (Lint), Anne Sõmer (Naarits)ja  Maria Podtõtsenko idaeuroopa lambakoertega ning Ene Kask colliega. Must terjer Maša sai eritõugu koertest esimese koha ja selle tõu aretaja kindral Medvedjev õnnitles Monikat pisarsimil.

Eesti võistkonnad ei saavutanud esikohti üldarvestuses, kuid üksikud võistlejad tulid oma soorituste eest esimese kolme hulka. 1977. a. Moskvas Üleliidulisel näitusülevaatusel esines Eesti koondvõistkond küllaltki hästi – pärnulanna Linda Laanet (Jürgens) töötas idaeuroopa lambakoeraga ainukesena 100 pallile ja saavutas lõpptulemusena I koha. Auhinnalisele kohale tulid ka Enn Hõlpus ja Tiit Laas.

1971. a. tuli Üleliidulise ALMAVÜ Keskkomiteest Moskvast määrus, kus nõuti, et klubidesse võis jääda ainult 10 teenistuskoera tõugu. Selleks ajaks oli Eesti TKK-del üle 7000 liikme. Samal aastal Moskvas oli teenistiskoerte klubide ülemate kokkutulek, kus seletati lahti põhjused. Ludmila Buikevits (Leningradi TKK juhataja) ja Lilian Hanniste taotlesid luba edasi jätta ka teised tõud. Selline luba ka anti.

1976. a. sai Eesti õiguse läbi viia üleliidulised suvised mitmevõistlused Võistlused viidi läbiKalevi staadionil. Võistluste toimkonda kuulus Tallinna Linna Täitevkomitee esinaine (andis loa auto ostuks koolile, kes majutas koerasportlasi). Tehases “Ehitusdetail” valmistati kaks komplekti võistluste riistu. Orgkomite esimees oli Marko Tibar. Võistlused toimusid kõrgel tasemel, meid autasustati Üleliidulise ALMAVÜ aukirjaga.

1977. a. lahkusin klubi juhataja kohalt ja minu asemele tuli erusõjaväelane Zaitsev, kes oskas klubi arhiivi peaaegu hävitada. Kahe aasta jooksul vahetus neli klubi juhatajat, mis viis klubi lagunemiseni.” [1]

01. oktoobril 1981. a. taotles ENSV ALMAVÜ KK sport – ja dekoratiivkoerte eraldamist ALMAVÜ Teenistuskoerte Kasvatajate Klubist,  jättes klubisse ainult teenistuskoerad.

1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavüülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu, mis vahel sünnitas lausa drastilisi – koomilisi vihkamisi ning keelamisi.

Ära tasub märkimist 1983. a. 14. – 16. oktoobril toimunud Leningradi linna lahtine tšempionaat TKK suvises mitmevõistluses. Meeskonnas olid B. Ulin (treener), D. Gainulin, J. Lozovski, I. Mahoni, O. Guivano ja I. Stoljarevskaja

Ingrid Mahoni võitis kuld- ja hõbemedali koos Agiriga, saades maksimumpunktid -100 p. Mitmevõistluses saadi meeskondlikult suur hõbemedal ja Eestisse tuli esimene NSVL meistersportlane teenistuskoerte alal.

ALMAVÜ VTKK juhid V. Zaitsev (1977-1978); Marina Tsizevskaja (1979); Karla Matsar (1980 – 1981); Marina Tsizevskaja (1982 – 1984); A. Uutman (1984 – 1986); E. Kantievskaja (1986 – 1988); Aleksander Borozkin (1988); Alla Petrova (1988 – 1990).

Aeg ja sündmused teevad oma töö. Võttes osa veel 1989. a. toimunud Eesti Kennelliidu moodustamisest, esindasid klubi juhataja Aleftina Petrova ja juhatuse esinaine Marje Kraam. Hiljem liitub ALMAVÜ Pärnu filiaali juhatuse esimees Tõnis Türk.

Asutamiskongressile oli nimetatud klubidest, koos fi­liaalidega, valitud 146 delegaati. Kongressil osales neist 127. Lisaks Tal­linnale oli delegaate Sillamäelt, Pärnust, Tartust, Viljandist, Narvast, Valgast, Rakverest ja Võrust.

17. maist 1990 a. vastavalt konverentsi otsusele ALMAVÜ organisatsioon lõpetas oma tegevuse (eksisteerides Eestis pea 50 aastat). Moodustati Eesti Tehnika – ja Spordiliit (ETSL), mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ õigusjärglane. TKK sätkas oma tööd.

Eesti Vabariigi taastamisega ei lõpetanud tööd tugevad koerteklubid,Tallinnas Vabariiklik Koertekasvatajate Klubi (VKKK) ja endistest filiaalidest  Pärnu, Narva, Kohtla-Järve koerte klubid, vaid jätkasid juba Eesti Vabariigi organisatsioonidena.

TALLINNA KOERAKASVATAJATE KLUBI

Osad 1981. a. ALMAVÜst välja heidetud aktiivsemad koerainimesed alustasid uute võimaluste otsimist – kuidas jätkata tööd tõukoertega. N. Ale (VTKK aretuskomisjoni aseesimees, I kat. kohtunik); E. Maide (VTKK prantsuse – ja inglise buldogide sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige, III kat. kohtunik); L. Org (VTKK dogide sektsiooni esimees ) ja A. Evart (VTKK doberman-pintserite sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige ) pidasid õigeks, et uue klubi loomine aitaks eeskätt ALMAVÜst eraldatud tõukoerte sektsioonide esindajaid.

Esimene katse asutada uus koertekasvatajate klubi – Tallinna Linna Koerte Kasvatajate ja Loomade Kaitse Ühing - luhtus juba 1981. a. sügisel. ENSV Valitsuse määrusega 1. oktoobrist samast aastast ei antud luba tegevuse alustamiseks.

          27 märtsil 1982. a. toimus ALMAVÜ VTKK ruumides suurte mustade puudlite sektsiooni koosolek, päevakorraks uue Koertekasvatajate Klubi moodustamine. Maikuus loodi Tallinna Koerakasvatajate Klubi (rahvasuus Linnaklubi). Pärast vastasseise vastloodud klubis, lahkusid sealt osad koeraomanikud ja asutasid 02. mail 1982. a. Eesti Kennelklubi (EKL).

         Tallinna Koerakasvatajate Klubi esimeheks sai Lilian Hanniste. Esialgu oli liikmeid 300 ümber, kuid klubi populaarsus tõusis ja liikmeks astus ka teenistuskoerte omanikke. Paari aastaga liikmete arv kasvas tõhusalt ja sai hakata mõtlema ka koete dressuurile. Dressuurigruppide arv ulatus 6 kuni 8 grupini aastas.

        Tekkis vajadus kohtunike kursuste korraldamiseks, neist võt­tis osa 56 inimest, kellest lõpetas 41. Kursused kestsid kaks aastat. 

        Väga edukalt arenes aretus, koeri toodi välismaalt, peamiselt Soomest, tuli juurde uusi, Eestis varem tundmata tõuge. Linnaklubi koerad leidsid tunnustust rahvusvahelisel aree­nil, saavutades sageli esikohti. Kutsikaid müüdi ka Tšehhoslovakkiasse, Poolasse, Saksamaale, Soome, Ungarisse, Iisraeli ja mujale.

        Tallinna Koerakasvatajate Klubi korraldas näitusi nii Tallinnas, kui ka oma klubi fi­liaalides. Klubi lõpetas tegevuse 1996. aastal.

EESTI KENNELKLUBI

Pärast vastasseise Tallinna Linnaklubis, lahkus sealt osa koeraomanikke, kes asutasid 02. mail 1982. a. Audrus uue klubi – EESTI KENNELKLUBI (EKL). Esimesele koosolekule kogunes 33 inimest, valiti juhatus : Urmas Valge, Eve Maide, Aivi Evard, Marina Rannala, Valetina Šematonova, Boris Dizevski, Ninel Ale ja Paul Simon.

Organiseeriti puudlite ja pekingi paleekoerte sektsioonid. Korraldati näitusi (Tallinnas 22. mai 1982; Pärnus koos Läti Koertekasvatajate Klubiga ühisnäitus 08. augustil 1982). Eesti Kennelklubi andis välja oma tõutunnistusi veel peale 1991. a. Tegemisi juhtis P. Simon, kuid taasiseseisvuse perioodi tihe konkurents suretas klubi välja. Organisatsioon kustutati äriregistrist  2001. a. paiku

Kasutatud materjalid:

1. Lilian Hanniste kirjalikud mälestused. (EKL arhiiv)

2. Indrek Lundava poolt kogutud materjalid (EKL arhiiv)

3. ALMAVÜ näituste kataloogid aastatest 1955-1990

Lisa.

ALMAVÜ TKK piirkondlikud klubid ja filiaalid.

60. ndate keskel hakati teistes Eesti piirkondades moodustama oma ALMAVÜ teenistuskoerte klubisid – Tartus, Pärnus (1962), Rakveres, Narvas (1964), Kohtla-Järvel, Sillamäel.

1977.a. avati Saaremaal, VTKK Kingissepa filiaal.

1979.a. lisandusid Paldiski ja Valga.

1984.a.  – Viljandi, Hiiumaa ja Võru.

1986.a.  – Paide .

Tallinna Koerakasvatajate Klubi filiaalid – Tartu, Pärnu, Rakvere, Sillamäe ja Viljandi.

Nõukogude ajal enam levinud koeratõud.

Kasutatud raamatut „Koer” (1985). Kirjaviis muutmata.

Praktilistel kaalutlustel on kõik olemasolevad koeratõud jaotatud [nõukogude perioodil] kasutusotstarbe järgi suurteks rühmadeks.

1.   Teenistuskoerad, keda kasutatakse rahvamajanduses ja armees. Siia kuuluvad karja-, valve-  ja vahikoerad, jälitus-, piirivalve-, sõjaväe- ning sõidukoerad.

2.   Teenistus-sportkoerad, keda peetakse nii teenistuslikul kui ka sportlikul eesmärgil.

3.   Jahikoerad, keda kasutatakse jahil.

4.   Dekoratiivkoerad, keda inimene peab esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.

See jaotus oli tinglik ning oleneb ühe või teise tõu kasutusotstarbe muutumisest. Mõne tõu isendid võivad oma mitmekesiste omaduste tõttu kuuluda kõikidesse rühmadesse. KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 151.

Alates 80. ndatest.  kui suhtlus „läänega” (ennekõike Soomega) muutus üha tihedamaks, lisandus jõudsalt palju teisi koeratõuge. Samas hakati „välja vahetama” olemasolevat tõuaretuse baasi.

Teenistuskoerad - Saksa (idaeuroopa) lambakoer – Šoti lambakoer – Äärdeilterjer – Kaukaasia lambakoer – Keskaasia lambakoer – Lõunavene lambakoer – Rotveiler – Must terjer  – Moskva valvekoer – Moskva vetelpäästja – Suur snautser 

Teenistus-sportkoerad - Dobermannpinšer – Bokser – Dogi – Bernhardiin – Njuufaundlandi koer – Puli – Pumi

Dekoratiivkoerad - Puudel ( suur puudel (must, pruun, valge) / väike ja kääbuspuudel (must, valge)) – Jaapani tšinn – Pekingi paleekoer – Bolonja koer  - Malta koer – Toiterjer – Šoti terjer – Kääbuspinšer – Spits ( suur spits / kesk spits / väike spits / kääbusspits ) – Skaiterjer – Bedlingtoni terjer – Ši-tsu – Tšihuahua

Vähem levinud koerad : Papiljon – Prantsuse bulldog – Lhasa apso – Ahvpinser – Inglise buldog – Tšao-Tšao – Mops -Kerribloterjer – Moskva pikakarvaline toiterjer

Jahikoerad 

Hurdad — Vene hurt

Laikad — Vene-euroopa laika — Läänesiberi laika — Karjalasoome laika — Idasiberi laika

Hagijad — Vene hagijas — Vene laiguline hagijas — Eesti hagijas — Läti hagijas

Linnukoerad

Pointer

Setterid — Inglise setter — Iiri setter — Gordon ehk šoti setter

Saksa linnukoerad — Lühikarvaline saksa linnukoer —  Karmikarvaline saksa linnukoer —Pikakarvaline saksa linnukoer

Spanjel

Urukoerad — Foksterjerid — Taksid — Saksa jahiterjer

(Tõugude loetelu raamatust KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 152-224, kirjapilt muutmata)