Caroline Lasseron koos Eesti ja Soome tšempionist suure puudliga Härbovi’s Fire and Rain 1995. aasta Eesti Võitja näituse ajal toimunud agility showl. Taustal Eesti esimene agility kohtunik Maire Tõnurist. Foto ajakirja Koer 1995. aasta teise numbri kaanelt, autor Tõnu Krünvald.
Tekst: Margit Toovere
Fotod: Sirje Vetsi erakogu, ajakiri Koer
Suve algul selgusid tänavused meistrid agilitys ja Eesti agilitynoored käisid äsja juunioride MMil. Selle valguses meenutame koos legendaarse koeratreeneri Sirje Vetsiga, kuidas praeguseks üks populaarsemaid koeraspordialasid Eestisse jõudis.
Ajal, kui Eesti Kennelliit loodi, oli agility ka mujal maailmas veel suhteliselt noor ala. Esmakordselt näidati seda kiirust ning koera ja koerajuhi vahelist koostööd nõudvat ala puhtalt meelelahutusena 1978. aastal Suurbritannias – agility mõeldi välja Cruftsi näituse vahepauside täitmiseks. Sealt levis see üle maailma ja 1980. aastal koostati juba esimesed võistluste eeskirjad.
Soome jõudis pisik 1986. aastal, meile tõid nad selle viis aastat hiljem, kui Eesti Kennelliidu sõprusklubi Espoo koerteklubi eesotsas oma juhi Rauni Jungebrandiga korraldas oma võistlused Tallinnas. Põhjanaabrid tulid siia täisvarustusega, ametlike kohtunikega ja võistlejatega. Kogu agilityvarustus kingiti peale võistlusi Eesti Kennelliidule ja nii mõnigi neist puna-kollastest takistustest on senini kasutusel.
Sirje Vets oli üks esimesi, kes soomlaste esinemise peale Eestis agilitypisikusse nakatus. Sirje meenutab: „Heiki Venta ja kõik, kes seal (soomlaste võistlustel – toim.) olid, ütlesid mulle: hakka tegema. Ma ütlesin neile, et ma ei hakka, kui ma seda õppinud ei ole.“ Ja nii läkski ta 1993. aastal Soome agilitytreeneriks õppima Samal ajal käis Soomes treenerikursustel ka Maire Tõnurist, kes praegu tuntud välimikukohtuniku ja Rakvere Koertesõprade Klubi juhina. Mairest sai ka Eesti esimene agility kohtunik.
Agility harrastajad Vahikülas 90. aastate keskel. Varustuse kinkis Eesti Kennelliidule Espoo Koerteklubi Soomest.
Tasapisi tekkis agilityharrastajate rühm, kes Sirje Vetsi käe all Vahiküla trenniplatsil harjutas. Kennelliit andis neile kasutada ka soomlaste kingitud varustuse. Esimesed Kennelliidu egiidi all võistlused korraldati seal juba 90-ndate keskel, kohtunikud olid Soomest, sest Eestis agility kohtunikke siis veel ei olnud. Osalema tuldi ka Soomest ja Lätist. Võistlusklasse oli algusaastatel vaid kaks: mini ja maksi.
Laiemale publikule demonstreeriti oma oskusi esmakordselt 1994. aasta sügisnäitusel. Osalenud tõugude nimekiri oli kirju, saksa lambakoertest taksideni. Tase oli esimestel aastatel esinejatel veel väga erinev ja koerad tegid rajal igasugu vingerpusse. Ajakirja „Koer“ 1995. aasta 2. numbris kirjutas Ülle Leis „Võitja 95“ näituse ajal toimunud teisest agilityshowst: „Taks läks vapralt kiigelauda mööda üles, kuid ilmselt oli ta hingelt mägironija, sest niipea, kui kiik kalduma hakkas ja ees seisis laskumisetapp, tegi ta kannapöörde ning rühkis jälle ülespoole.“
Iga näituse järel öeldi meile „Oi kui tore, aitäh ja tulge järgmine aasta jälle.“
Harjutamine teeb meistriks.
Et võistlemine kerge pole, näitab ka Sirje enda kogemus. Küsimusele, kas tal omal meenub algusaegadest midagi naljakat, vastab ta naerdes: „Minul endal juhtus üks naljakas asi. Läksin ka üks kord ainult võistlema. Mul koer tegelikult tegi väga hästi. Aga kohe peale esimest takistust saatsin ta valele rajale. Ja sellega lõppes minu võistlussport agilitys – tundsin, et lähen liiga närvi ja seda ei tohi olla.“ Peale seda jäi Sirje ainult treeneri liistude juurde.
Uue ala tutvustamisega oli esialgu ikka pusimist, meenutab Sirje: „Kõikidele näitustele kutsuti meid esinema. Pojal firmal oli buss. Hommikul tassisime mehega kahekesi kõik need takistused sinna bussi, sõitsime kuhugi Rakverre või Saaremaale või kuhu iganes. Seal kõik osavõtjad aitasid takistused platsile viia. Iga näituse järel öeldi meile „Oi kui tore, aitäh ja tulge järgmine aasta jälle.“” Tasapisi pisik siiski levis, soomlased koolitasid välja ka esimesed eestlastest agility kohtunikud.
Võistluste-treeningute korraldamiseks asutati aastal 2000 Sirje Vetsi, Aivi Kaburi ja Ülle Leisi eestvedamisel Tarkade Koerte Klubi. Eesti meistrivõistlusi polnud Kennelliit toona veel nõus korraldama, pidades harrastajate hulka siiski liiga väikeseks. Nii selgitati Eesti meister esmakordselt alles aastal 2007.
Agility MM-il osaleti oma meeskonnaga aga juba varem, aastal 2004. 2018. aastaks oli Eesti agilitysportlaste tase juba nii kõrge, et MM-ilt toodi mini-koerte võistkonnaga koju kuldmedal.
Soome agilityharrastajate esinemisest Tallinna linnahalli jäähallis 1991. aastal näeb katket ka Rein Marani dokumentaalfilmis „Inimene ja koduloom“. Vaata filmi SIIT.
