Septembrikuu viimastel päevadel asusid 24 Eesti agilitysportlast teele Belgia poole. Iga võistleja leidis endale sobivaima marsruudi ja reisimisviisi ning ühiselt koguneti 1. oktoobri hommikul veterinaarkontrollis, kus kõik meie neljajalgsed terveks ja spordikõlblikeks tunnistati ning võistlus võis alata.

Eestit esindasid minides Triine Piirsalu ja kääbuspinšer Roxy, Keida Raamat ja shetlandi lambakoer My, Kätriin Kivimets ja papillon Mickey ning Jelena Marzaljuk ja parson russelli terjer Freya. Midi tiimi moodustasid Toomas Pent ja mudi Mürru, Kaisa Tsäro shetlandi lambakoerte Zira ja Zemiga ning Natali Happonen ja parson russelli terjer Essie. Väikemaksi tiimi kuulusid Natalja Garastsenko ja bordercollie Enzo, Birgit Piho ja austraalia kelpie Shelby, Inge Ringmets ja horvaatia lambakoer Tarmi ning Anar Park ja austraalia lambakoer Minni. Makside tiimis oli kolm bordercolliet – Marge Mitt ja Fay, Triin Jaaniste ja Nete, Jelena Marzaljuk ja Dizzy – ning Liina Vaher belgia lambakoer malinois Kikiga.

Kaasas olid ka varukoerad: Kätriinil papillon Täpsu, Triinel inglise kokkerspanjel Nomy, Keidal bordercollie Prim, lisaks Tiina Teng-Tamme ja pürenee lambakoer O. Platsile varukoerad seekord küll ei pääsenud, elasid aga omadele tulihingeliselt kaasa ning said niisama melu nautida ja metsas jalutada. 

Eesti kahe- ja neljajalgseid sportlasi toetasid ja suunasid kohapeal Eesti koondise kapten Kairi Raamat ja kapteni abi Maarja Padari-Kallit. Koerte heaolusse andis väga vajaliku panuse füsioterapeut Kadi Viitmaa. fotograaf Õnnemari Sule jäädvustatud meeleolukaid pilte jagati sotsiaalmeediasse vahetult kogu võistluse vältel. Eesti tiimitöö toimis väga hästi ja hoolimata kaasmaalaste vähesest arvust pealtvaatajate seas anti endast parim, et omadele häälekalt kaasa elada.

Agility MM on aegade algusest olnud üks väga positiivne üritus – südamest elatakse kaasa kõigile ja kõigele – nii omadele kui ka kaasvõistlejatele, nii ilusatele õnnestumistele kui ka valusatele altminekutele. Aplausiga antakse juba jooksu ajal märku hästi õnnestunud juhtimisvõttest või koera filigraansest sooritusest, kaastundlik ohe tuleb publikult, kui ilusasse jooksu ebaõnnestumine sisse lipsab. Kahjuks oli sel aastal kohapeal publikut varasemast veidi vähem, üheks põhjuseks ilmselt pea nädala kestvad võistlused, teisalt aga ka aasta-aastalt professionaalsemaks muutunud võistluse otseülekanne kompetentsete kommentaatorite ning asjalike ja analüüsivate kommentaaridega.

Selleaastane MM paistis silma väga-väga hea korraldusega ning väljakuulutatud ajakava järgimisega, mis lihtsustas nii tiimi kaptenite kui võistlejate elu. Näiteks koerad ja koerajuhid said rahulikult enne sooritust sooja teha ja valmistuda, võtta selleks vajaliku aja ning mitte muretseda ootamatuste pärast. Samuti nautisid kõik võistlejad, eriti neljajalgsed, halli kõrval olevat suurt metsa, mille lõpututel radadel õnnestus meist mõnel peaaegu äragi eksida. Agility MMi reeglite viimaste uuenduste kohaselt ei toimu võistluste eel enam kohapeal nn ametlikke treeninguid, selle kompenseerimiseks olid aga korraldajad teinud halli kaks piisavalt suurt soojendusala, kus sai võistlusmuru proovida ja ka mõned kiiremad hüpped teha.

Kokku osales tänavusel MM-il võistlejaid 47 riigist, rajal nägi koeri 35 eri tõust. Sportlaste sooritusi hindasid neli kohtunikku – Thora Van Der Stock ja Jeremy Manno Belgiast, Esa Muotka Soomest ning Rene Blank Saksamaalt. Üllatuslikult jooksid erakordselt paljud koerad võrdse aja ning päris mitme jooksu poodiumikohad läksid jagamisele. Lisaks oli väikemakside klassis hüppe- ja agilityraja kokkuvõttes kahel parimal võistluspaaril täpselt sama aeg. Sellist olukorda ei ole kunagi varem juhtunud, et aga korraga kahte maailmameistrit olla ei saa, tuli võitja selgitamiseks kasutada reeglit, mille kohaselt jooksevad kaks parimat uue agilityraja. Oli kuulda, et see reegel vaadatakse ilmselt edaspidi FCI agility komisjonis üle.

Eesti sportlaste tulemused olid igati konkurentsivõimelised, kuid hoolimata põhjalikust ettevalmistusest võib vahel rajal ebaõnn tabada. Agility on aja jooksul aina kiiremaks ja tehnilisemaks muutunud, vea või disklahvi saamine ei võta ühte silmapilkugi ning siis ei jää üle muud, kui oodata järgmist aastat ja uut võimalust MMi murule astuda. Järgmised agility maailmameistrivõistlused toimuvad 2025. aasta oktoobri alguses Rootsis Kalmaris.

Aitäh Eesti klubidele ja treeneritele, et meil on suurepärased võimalused agilityga tegeleda!
Aitäh Eesti Agilityliidule ja Trimtexile tiimi toetamast!
Aitäh Karen Dunawayle, kelle disainitud Eesti värvides särk oli selle aasta fännisärgiks!

Eriti suur aitäh meie tõelistele agilityfännidele, kes omadele kohapeale kaasa elama sõitsid! Aitäh ka kõikidele kaasaelajatele ja toetajatele ekraanide taga!