Foto: erakogu
Minu kennelis sündisid juuli lõpus ja augusti alguses kutsikad: kolm pesakonda kokku 17 kutsikaga. Samal ajal lugesin ühe oma Facebooki sõbra lehelt juttu kasvatajate kohta ja ma ei tundnud ennast sealt ära.
Tahtsin juba siis vastata, aga mul lihtsalt ei olnud enam energiat, sest kogu mu vaba aeg ja energia läks kutsikate peale. Praegu olen ma täis jõudu, et oma tunded kirja panna.
Ma ei tee kutsikaid rahateenimise pärast. Minu kutsikate hinda ei määra nendesse panustatud aeg ja kulutatud raha tagasiteenimise soov. Olen nendesse nii palju panustanud juba enne nende sündi ja loomulikult ka pärast nende sündi, nii et rahasse ma seda ei oska ümber panna. Ma küsin lihtsalt sama hinda, mida teised cavalier’i kasvatajad Eestis. Kui keskmist hinda poleks ja kutsikaid antaks tasuta ära, siis teate mis – ma kasvataks ikka cavalier’e ja sel juhul läheksid mu kutsikad uude koju täiesti tasuta ja mina töötaks suure kahjumiga. Miks? Sest ma jumaldan cavalier’e! Nad on seda kõike ja rohkemgi veel väärt!
Ma aretan cavalier’e, sest tunnen, et ma suudan ja oskan tõule midagi juurde anda, sest ma tahan endale uusi aretuskoeri ja ma armastan neid kõiki. Ma ei tee nn müügipesakondi, kust üritan võimalikult palju teenida. See ei ole mina.
Kunagi ammu-ammu teismelisena töötasin veidi aega kennelis Anncourt Annukka Paloheimo juures ja tema ütles mulle kuldsed sõnad, mida kannan igavesti endaga kaasas: „Selleks, et teha aretustööd ja valikuid, mis sind rahuldavad ja on tõule kasulikud, pead sa elatuma millestki muust kui koerte aretusest. Kui kutsikad on sinu sissetulek, pead tegema pesakondi, mida sa tegelikult ei soovi, ja seda vaid selleks, et leib oleks laual.“ Seetõttu töötan pangas täiskohaga ehk 40 tundi nädalas. Minu sissetulek ei ole koerad, see on minu väljaminek, minu hobi, minu kirg – mina ise!
Olen kasvatanud koeri paarkümmend aastat ning selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Mul on olnud kutsikaid, kes on sündinud surnult. Olen sõitnud kliinikusse, surevat kutsikat terve tee elustades ja lõpuks ikka temaga hüvasti jättes. Nutnud nagu pöörane kägaras maas.
Kõikide nende aastate jooksul on mul olnud kolm kutsikat, kelle kaotasin pärast elusalt sündi – esimene oli mu sheltie. Sündis kutsikas, võtsin lootekotist välja ja hakkasin automaatselt teda hõõruma ja selle käigus avastasin, et sellel kutsikal on aju ja silmad pealuu seest väljas… ja ta hakkas hingama ja nutma! Sel ajal ei olnud ööpäev lahti olevaid kliinikuid ja muidugi sündis ta öösel. Ma ei tahtnud, et ta kannataks hommikuni, kui kliinikud avatakse, samas ise ei suutnud tema elu lõpetada. Abitu tunne. Ajasin oma isa üles ja tema aitas kutsikal minna. Ma olen selle eest talle väga tänulik. Ülejäänud öö istusin oma emase juures, ämber veega kõrval. Kartsin, et kogu pesakond on väärarenguga ja olin valmis neid üle vikerkaaresilla saatma – mina olen ju nende kasvataja! Mäletan seda tunnet, kuidas ootad kutsika sündi ja oled üsna kindel, et pead nad kõik siit ilmast ära aitama. Aeg-ajalt vahetasin ämbris vett, et see oleks soe, sest soovisin, et see minek oleks neil vähemalt soojas vees… Ülejäänud pesakond sündis keisrilõikega järgmise päeva hommikul ning kõik olid terved ja tublid kutsikad.
Teine elus kutsikas, kelle kaotasin, oli kolm päeva vana, kolmas ligi viis nädalat vana. See oli aastal 2022. Ma ei unusta neid iialgi! Viimasele kutsikale pani mu poiss nimeks Kristall ja mina olin ametlikuks nimeks mõelnud Unforgettable. Kas pole veidrad nimed? Kristall… Need kaks kutsikat – mõnepäevane nimetu kutsikas ja Kristall – on maetud mul koerteaia ette, et nende üle valvaksid mu teised koerad. Vahel ma räägin nendega ja arutlen asjade üle, ma usun, et nad kuulevad mind. Mina kuulen neid ikka veel… Iga kord, kui mul on uus pesakond, meenuvad mulle nemad. Ma soovin neile kõike head, kus iganes nad viibivad. Mina nende kasvatajana armastan ja mäletan neid igavesti ning kunagi olen ma jälle nende. Nad on igavesti minu ja igavesti minuga! Neid tundeid ei saa panna ümber rahasse.
Mu abikaasa pole mind pea kuu aega oma kõrval voodis näinud. Miks? Sest ma olen oma kutsikatega teises toas. Nii on iga kord, kui mul on pesakond, sest nad vajavad mind ja mina vajan neid sama palju. On saabunud aeg, kus mu kutsikad on saanud iseseisvamaks ja ma pean öösel ärkama vaid kaks korda (kell 1 ja kell 4 selleks, et nende ema ette toitma panna ja emaga rääkida ja teda silitada ja rahustada, olla koos temaga hetkes). Ma ei suuda ikka veel magada oma voodis, abikaasa kõrval. Tema ei saa sellest aru: „Kutsikad ei vaja sind enam, tule, maga koos minuga!“ ja mul ei ole und, ma lahkun voodist, et olla veel mõni öö koos oma kutsikatega põrandal, ma ei suuda uinuda rahulikult oma abikaasa kõrval. Nagu emainstinkt, nõuab see aega ja kannatust, kuniks ma saan jälle magama nagu normaalne inimene. Mu abikaasa mõistab seda, ta lihtsalt peab, sest mina olen koerakasvataja ja alles seejärel tema abikaasa. Need on valikud, mis me elus teeme. Kas ma saan selle panna kutsika hinda? Kui palju oleks minu abikaasa nõus maksma selle eest, et ma igal ööl oleksin tema kõrval, uinuksin tema käte vahel?
Fotod: erakogu
Jah, tõsi, minu töö ei lõpe kaheksa tunniga. Kaheksa tundi kestab mu palgatöö, mis toob mulle leiva lauale ja tasub koertega seotud arved. Kutsikatega olen seotud 24/7 nii mina kui suure osa ajast ka mu vanemad, kes annavad mulle unepause ja asendavad mind, kui mina teen oma palgatööd või kui vajan und. Mu kallis abikaasa, kes on kogu selle aja me nelja-aastase lapsega ja toetab mind, sest minul, tema emal, ei ole nädalaid üldse aega oma lapsega mängida, talle süüa teha või temaga koos uinuda. Kuidas ma panen kaotatud aja oma perega kutsikate hinda!?
Otsisin oma mobiili, kuskil ei ole, keegi ei leia. Järgmisel hetkel võtab mul abikaasa külmkapist mu mobiili välja – mul pole aimugi, kuidas see sinna jõudis. Väsimus on meeletu. Ärkan ja näen, et mul on voodipeatsis patjade vahel lootekott ja kutsikad. Hakkan seda kiiresti lahti harutama, kuid lootekott koos kutsikatega kaob ja mul on käes hoopis dressipüksid. Paanikas hakkan kutsikaid voodi vahelt otsima, siis mõistan, et ma võib-olla kujutan seda endale ette. Jooksen kutsikate tuppa. Minu ema istub seal koos kutsikatega, loen üle – 17. Jah, kõik klapib. Teine päev magan ja ema ajab mind üles, et ma aitaksin kutsikaid toita. Ärkan ja jooksen ema juurde kutsikate tuppa – „Räägi ruttu, mul on kutsikad voodis üksi!“ – ja ema ütleb, et ei, Laura, kõik kutsikad on siin, sul ei ole voodis kutsikaid. Ühel ööl ärkasin kutsikate pesade kõrval ja tunnen, et mul on padjapüüris kutsikas! Lukuga kinni padjapüür ja kutsikas on seal sees! Üritan säilitada rahu ja teen nii ruttu kui võimalik padjapüüri lahti, võtan padja välja ja kutsikat ei ole kuskil! Igaks juhuks loen pesakastis kutsikad üle – 17. Kõik on korras.
Ma pole neli nädalat saanud magada korraga rohkem kui kaks ja pool tundi, sest siis on äratus ja kutsikate toitmine. Nüüd on nad juba ligi kolm-neli nädalat vanad. Esimesel nädalal ärkasin pea iga pooleteise tunni järel, sest toitmine oli iga kahe tunni tagant. Mul jäi aega magada tund-poolteist kutsikate kõrval. Pidevalt keegi niuksub ja ma tõusen, et vaadata ja neid aidata. Võtsin paberi ja märkisin üles, kui palju kordi ma tunnis tõusen – ehk siis selles tunnis, mis on mulle magamiseks mõeldud. Keskmiselt 19 korda! Seega umbes iga kolme minuti järel. Nii ma magasin esimese nädalakese, päeva ajal vaatas kutsikate järele mu ema ja sain niimoodi poolteist tundi magada. Ja nii paar korda päeva jooksul.
Täna on mu abikaasa autoga reisil kusagil Hollandi ja Eesti vahel. Ma ei ole võimeline üksi hakkama saama täiskohaga töö, kolme pesakonna kutsikate, kümne koera ja kahe poniga, mul on abiks minu erakordsed vanemad. Miks on mu abikaasa eemal? Sest minu südamesoov on olnud juba aastaid saada mu koer paaritatud kindla liiniga Hollandis ja seni ei ole see õnnestunud. See on muutumas juba mu kinnisideeks! Nüüd on mu koeral jälle jooksuaeg, mina aga olen täiesti hõivatud oma kolme pesakonna, 17 kutsika, nelja-aastase lapse, kümne koera, kahe poni ja täiskohaga tööga. Järelikult – kes läheb minu koera paaritama Hollandisse? Minu armas abikaasa. Hoolimata sellest kõigest saan ma väga hästi aru, et sõrmus mu sõrmes ei taga igavest õnne ja kooselu. Selle tagame me ise koos. Aga rohi on rohelisem just seal, kus olen ma ise!
Minu viimasest seitsmest (jah, just seitsmest!) paaritusest on õnnestunud vaid neli. Mul ei ole nende hulgas paraku olnud ühtegi riigisisest paaritust, sest ma ei ole suutnud leida sobilikku isast Eestist. Jah, need paaritused on olnud kallid – elus esimest korda olen ma selleks võtnud ka pangalaenu, et oma unistusi tõeks viia. Need on olnud ajamahukad, kulukad ja peresuhetele keerulised. Sellest hoolimata olen ma need ette võtnud. Miks? Kas selleks, et teenida maksimaalset kasumit? Selleks, et müüa oma kutsikaid? Ei, mu kallid sõbrad, see ei ole minu eesmärk. Oleks see mu eesmärk, oleks ma leidnud Eestis endale märksa lihtsamad ja soodsamad paaritused, mis ei segaks minu pererahu ja oleks rahakotile kergemad. Tundke mind, tunnetage mind ja te mõistate.
Jah, minu majas on diivanitel ja riietel koertekarvad, mul ei ole toas vaipu, kuna ma ei suuda neid puhtaks saada, minu aias on koerte väljaheiteid (kuigi ma koristan neid iga päev), ma ei saa minna reisile, ilma et mul oleks koertele leitud usaldusväärne hoidja, kellele tasun tema töö eest (siinkohal suurim tänu täditütar Amale). Olen puhkusereisil käinud elus vaid kaks korda.
Aga see kõik on minu valik, mitte mu pere valik. Mina ja mu koerad elame ja hingame ühes taktis. Ma ei tee seda kõike raha saamise eesmärgil, ma teen seda, sest ma armastan oma koeri ja seda tõugu!
Mina ei taha, et sul oleks koer, lemmikloom, see ei ole kuidagi minu eesmärk. Mina tahan, et mul oleks koerad – terved, tõule vastava iseloomu ja välimikuga (just selles järjekorras) ning nemad annavad oma panuse tõu arengule. Need, mu kallid kutsikaostjad, keda teie saate, ei ole aretatud selle jaoks, et teie saaksite koera! Ei, mu kullakesed! Need on kutsikad, kes on sündinud samas pesakonnas kui need koerad, kelle ma jätan koju, aretusse. Tihtilugu on nad samaväärsed ja vahel isegi paremad kui need, kes on mul kodus. Aga ma ei areta koeri teie jaoks, ma ei tee seda.
Ma teenin piisavalt raha oma igapäevase tööga ega pea tegelema selle kõrvalt kutsikate tootmisega. See ei ole minu eesmärk ja olgu ma neetud, kui ühel päeval peaksin oma meelt muutma ja hakkama koeri tootma! Ma ei tooda koeri, ma aretan cavalier’e – ma teen seda tõu ja enda nimel! Kutsikate kasvatamine on meeletult raske ja aeganõudev, tihti raske ka inimestevahelistele suhetele, aga ma jumaldan cavalier’e. Ilma koerteta olen ma eikeegi! Me hingame koos, ilma nendeta lakkan mina.
Foto: erakogu
