Mitmete terviseprobleemide korral nõuab paranemine koeralt pikemat rahulikku režiimi – soovitavalt puuris, ei mingit jooksmist ja hüppamist, ainult kiired õueskäigud lühikese rihma otsas. Kuidas aga elavat ja energiast pakatavat kutsikat nii tema enda kui omaniku vaimset seisundit säästvalt mitu nädalat sellisel režiimil hoida? Podcastis „Loomaarst taskus“ rääkis Tiina Toometile oma kogemusest veterinaar Anu Poopuu.

Anu koer Sam on jahitõugu – saksa karmikarvaline linnukoer. Õnnelikuks eluks vajab ta palju liikumist ja ninatööd. Korteris elavale Anule ei olnud see probleemiks, seda tõugu kutsika võttis ta just põhjusel, et saaks temaga koos palju liikuda. Küll aga hoiatati teda, et tugeva jahiinstinktiga koera puhul on oluline, et ta oleks kontaktne ja kuulaks omaniku sõna. See tähendas kutsikast peale hästi palju kontaktiharjutusi, et koer keskenduks omanikule, mitte ümbrusele.

Alati oli ka küsimärk, kui palju Sam liikuda tohib – kasvava kutsika füüsilist koormust peab piirama, et liigesed saaks normaalselt areneda. Sam on aga ülienergiline ja jaksaks liikuda palju rohkem, kui ta tohib. Sellise kutsika puhul on oluline harjutada teda lihtsalt rahulikult ümbrust jälgima – vähem samme on rohkem. Anu pakkus näiteks Samile jalutamise ajal palju erinevat ninatööd.

Viiekuuselt tekkis Samil aga järsku väikene longe. Põhjuseks leitud väike defekt õlaluus nõudis kirurgilist sekkumist ja see muutis kardinaalselt Anu elu – regulaarse liikumise asemel pidi kutsikas paigal püsima ja kaks esimest nädalat ka puurirežiimil olema.

„Kuhjuv energia tekitab frustratsiooni nii ühel kui teisel pool,“ rääkis Anu. „Kui endale saad midagi selgeks mõelda, siis koerale on väga raske öelda, et võta nüüd rahulikult.“ Kahe nädalaga tekib korralik depressioon nii omanikul kui koeral, paranemise seisukohalt on aga ka vaimne tervis oluline.

Stressi maandavad ninatöö ja närimine

Rutiinide muutus ja piirangud tõid Anu arvates aga teistpidi ka natuke kasu – koer pidi harjuma uudsete olukordadega. Tekkis uus rutiin – peale lühikest väljaskäimist jäi koer oma piiratud alale, kus Anu tegi temaga pinge maandamiseks kas kehaprotseduure ja harjutusi või andis talle pikemaks ajaks midagi närida. Stressi väljaelamiseks sobivad väga hästi pikem nuuskimine, lakkumine või närimine. Väga hea on selleks kasutada täidetavaid mänguasju – kui need sügavkülmutada, jätkub koeral tegevust hästi pikaks ajaks. Sobivad ka seest tühjad toruluud, mida koer katki ei saa hammustada.

Peab aga arvestama, et koer, sarnaselt inimesele, tüdineb asjadest. Kui ta liikuda ei saa, siis ühel hetkel ei rõõmusta teda enam ka uus närimiskont. Koerte käitumisspetsialisti operatsioonijärgset taastumist käsitlevast loengust sai Anu ka nõuandeid, mida teha, kui koera emotsioonid hakkavad üle ääre ajama – omanik ei tohiks seda rahutust koera sees ignoreerida. Seetõttu kasutas Anu valuraviplaanis mingil perioodil ka rahusteid.

Uus keskkond annab ajule tegevust

Kui Sam esimeste nädalate järel natuke rohkem liikuma võis hakata, oli näha, kuidas ta vabanes. „Vahel võib väike liikumise lisa olla äärmiselt suure mõjuga,“ kommenteeris Anu. Jalutuskäigud olid esialgu siiski rahulikud ja pakkusid rohkem ajutegevust, kõigepealt lihtsalt pikutati ja vaadati ümbrust, siis mindi natuke edasi ja otsiti puutüvedest või lehehunnikutest maiusi.