Kirjutas: Merit Villemson-Kavak
Fotod: Merit Villemson-Kavak, erakogu, Canva.com
20.-21. juunil toimus Oslos Rahvusvaheline BOAS Konverents, mille korraldas FCI koostöös Norra Kennelklubiga. Osalejaid oli 80 ringis, sealhulgas mitmed Euroopa kennelklubide esindajad, loomaarstid, koerakasvatajad ja ka koeraomanikud.
BOAS on lühend inglise keelsest väljendist brachycephalic obstructive airway syndrome, mis tähendab lühininaliste hingamisteede probleemide kogumit.
Loengutes käsitleti peamisi terviseprobleeme brahhütsefaalsetel koeratõugudel, eriti inglise buldogitel, prantsuse buldogitel ja mopsidel. Samuti tutvustati erinevates riikides kehtivaid nõudeid brahhütsefaalsete tõugude aretamisel ja kuidas püütakse leida lahendusi tekkinud olukorrale koerte tervise ja heaolu osas.
Inglismaa Cambridge Ülikooli BOAS uurimisgrupp, mida juhendab dr. Jane Ladlow, avaldas juhendid BOAS hindamiseks, mida nimetatakse ka hingamisteede funktsionaalseks hindamiseks (RFG –respiratory functional grading), 2019. aastal, mis on tegelikult sõeluuring aretuse tarbeks.
Loomad jagatakse kliiniliste tunnuste alusel nelja gruppi, kus 0 on kliiniliste tunnusteta, 1 on väga kergete muutustega, 2 on kliiniliste tunnustega ja 3 tugevate kliiniliste tunnustega.
Inglismaal ei tohi kasutada aretuses 3. astme BOAS hinnanguga loomi ja aretuses ei ole soovitatav kasutada kahte 2. astme BOAS hinnanguga loomi kombinatsioonis. Hetke seisuga on Kuningliku Kennelklubi (The Royal Kennel Club) andmetel osalenud sõeluuringutel registris olevatest koertest 8% inglise buldogeid, 3% prantsuse buldogeid ja 14% mopse. Inglismaal saavad RFG hindamist läbi viia 43 loomaarsti.
Sõeluuringud
Sõeluuringute ja aretusprogrammide erinevustest ja vajalikkusest rääkis prof. em. Åke Hedhammar (Rootsi). Sõeluuring on hindamisprotseduur, mis on ühtlustatud nii läbiviijate osas kui ka rahvusvaheliselt. Vajalik on hindamiste registreerimine ja tulemuste avalikustamine, et sõeluuringutest oleks kasu. Aretusprogramm sisaldab sõeluuringu kohustuslikkust ja on kinnitatud kohaliku tõuühingu või kennelklubi poolt, aga võib olla reguleeritud ka riiklike seadustega.
Koerte aretus on tänapäeval tõeliselt rahvusvaheline ja siin peab arvestama eri maades kehtivaid ja ka mittekehtivaid nõudeid; näiteks sõeluuringute kättesaadavus, uuringute kohustuslikkus, tulemuste kohustuslikkus ja tulemuste alusel aretusest väljaarvamine. Aretusest väljaarvamisel on oma positiivne mõju järglaste tervisele, kuid negatiivne mõju alles jäävale geenibaasile.
Võimalik on ka keelustamine seadusandlusega, mis keskendub aretusest väljajäämisele. Sõeluuringute kasutamine annab pigem kindluse tervete koerte aretuses kasutamisele.
BOAS uuringute osas järgmised sammud võiksid olla loomaarstide poolt BOAS operatsioonidest ja samuti loomade surmade/eutaneerimiste teatamised BOAS-i tõttu tõuühingutele või kennelklubile.
Tõuspetsiifilised juhendid
Norra Kennelklubi esindaja ja FCI kohtunik Astrid Indrebø andis ülevaate tõuspetsiifilistest juhenditest liialduste kohta tõukoerte aretuses. FCI rahvusvahelise aretusstrateegia eesmärk on aretada funktsionaalselt terveid koeri, kes nii ehituslikult kui ka iseloomult vastavad tõustandardile; elavad pika ja õnneliku elu; on omaniku, ühiskonna ja koera enda kasuks ning rõõmuks. Aretus peab hea seisma järglaste ning samuti ema tervise ja heaolu eest.
Kas tõustandardid soodustavad haigete koerte aretust?
Ei. Kui ei usu, lugege tõustandardeid.
Viimaste aastakümnetega on väga palju muutunud, just koostöös kohalike kennelklubide ja FCI vahel. Probleem tekib tõustandardite interpreteerimisel kohtunike ja kasvatajate poolt. Kui erijooned on kirjeldatud tõustandardis kui tüüpiline, siis see ei tähenda, et mida ekstreemsem see joon on, seda parem.
Põhjamaade Kennelühendus (The Nordic Kennel Clubs) on välja andnud Tõuspetsiifilised juhendid (Breed Specific Instructions (BSI)), et tõsta kohtunike teadlikkust liialduste ja mõistlikkuse kohta. BSI-s on ära märgitud 37 riskiga tõugu, milles on liialdatud välimiku tõttu toimunud negatiivne areng.
Näitusel kohaldub kõigile koertele nõue, et nad peavad olema suutelised normaalselt hingama, kaasa arvatud liikumisel. Kõigil koertel peavad olema veatud, puhtad, ärrituseta silmad. Kõigil koertel peavad olema terved hambad ja normaalne hambumus. Ükski koer ei tohi olla rasvunud või ülekaaluline või äärmiselt kõhn. Kõigil koertel peab olema terve ja ärrituste vaba nahk. Kõik koerad peavad liikuma pingutuseta ja ebamugavuseta tõule omasel viisil. Kõigil koertel peaks olema selline iseloom, mis võimaldab funktsioneerida tänapäevases ühiskonnas; tugev hirm ja kartlikkus ei ole soovitatav; kontrollimatu agressiivsus ja paanikas põgeneda püüdmine ei ole vastuvõetav ja peaks saama diskvalifitseeritud.
Koerte heaolu
Dr. Brenda Bonnett (Kanada) tõi välja erinevate maade strateegiad brahhütsefaalsete koerte aretusega seonduvate probleemide lahendamisel. Kõik taandub koerte tervisele ja heaolule, milles osalevad kennelklubid ja tõuühingud, koerakasvatajad, seadusloome, lõpptarbija, teadustöötajad ja veterinaarid, lemmikloomatööstus ja loomade varjupaigad.
Kuid igaüks neist näeb looma heaolu veidi omamoodi. Väljend „normaalne sellele tõule“ on saanud teistsuguse tähenduse, haigus on saanud normaalsuseks, näiteks hemivertebra (ebanormaalne seljalüli) on olemas 80% prantsuse buldogidest.
Seadusandluses on astutud samme loomade heaolu jälgimiseks – Saksamaa ja Austria seadusandlus on fokuseeritud just kõigi koerte tervisele ja heaolule. Näitustel ei tohi osaleda koer, kel on puudu mõni kehaosa või kui koer tunneb ennast halvasti, näiteks hingab halvasti. Seda kontrollib piirkonna ametlik loomaarst ja regulatsiooni interpreteerimine võib olla erinev.
Hollandis on keelatud brahhütsefaalsete tõugude registreerimine (tõupaberite väljaandmine). Tahetakse keelata ka brahhütsefaalsete koerte omamist. Iirimaal uuendatakse olemasolevat seadusandlust koera omamise ja aretuse osas – koerad peavad olema mikrokiibitud ja kantud ühtsesse registrisse. Ameerika Ühendriikides teevad suurt tööd loomaõiguslased ja tahetakse saada rohkem piiranguid koerakasvatajatele/aretajatele. Enamus kehtivaid nõudeid on loomade pidamise kohta, loomade arvu piirang ja suunatud eelkõige ärilisel eesmärgil tegutsevate kasvatajate ja kutsikavabrikute vastu.
Ameerikas ja Kanadas on alustatud RFG süsteemi kasutamist, kuid see on vabatahtlik nii uuringus osalemisel, andmete registreerimisel kui ka loomade aretuses kasutamise osas. Üldine sotsiaalne teadlikkus ja huvi lemmikloomade heaolu osas on kasvanud ja soovitakse muutusi, samas on see eelkõige keskendunud tõukoerte aretusele, mis paneb suurema vastutuse otsuste tegemisel kennelklubidele.
Hollandi kogemus
Jakko Broersma (Holland) andis ülevaate Hollandis toimuvast. Hollandis on seadusega keelatud lühikoonulistel järglaste saamine alates 2014. aastast. 2016. aastal oli esimene kohtusse pöördumine prantsuse buldogide kasvataja vastu.
2019. aastal täiendati seadust ja määrati minimaalne koonu pikkus, mille alusel lühema koonuga koerte järglasi ei kantud tõuraamatusse. Ühtegi tõugu ei keelatud ära, aga lühikese ninaga koerte aretus on seadusega keelatud. Hollandi Kennelklubi peatas tõupaberite andmise 12-nele koeratõule: inglise buldog, prantsuse buldog, mops, bostoni terjer, shih tzu, ahvpinšer, belgia grifoon, brüsseli grifoon, brabandi grifoon, jaapani chin, king charles spanjel ja pekingi koer.
Kui pesakonnad sündisid, võis see tähendada rahatrahvi saamist.
2020. aastal vahetus Hollandi Kennelklubi juhatus ja alustati tõuühingutega koostööd, juurutati RFG süsteemi ja saadi see käima 2021. aasta detsembris.
Alates 2022. jaanuarist on kõigil 12-nel keelatud tõugude tõuühingul kohustuslik teha RFG süsteemi järgi koerte hindamist ja taastati järglastele tõupaberite väljastamine.
Keelustamise seaduse tulemusel ei registreeritud 2022. aastal ühtegi inglise buldogi, registreeriti 65 prantsuse buldogi ja 37 mopsi. Kumbagi inglise buldogi tõuühingut ei eksisteeri enam.
Hoolimata tõuühingute ja Hollandi Kennelklubi vahelist kokkuleppest keelavad Hollandi seadused endiselt lühikoonuliste koerte aretamise. Kasvatajad on ära kolinud ja registreerivad oma pesakondi väljaspool Hollandit. Samas on nende tõugude kutsikate järgi nõudlus endiselt suur, seega vohab koerte import, ka illegaalne, ja kontrollimatu aretus.
Norra, Rootsi, Soome
Norra kogemustest rääkis Wenche C. Lagmo. Norras alustati BOAS testidega 2019. aastal koostöös Inglismaa Cambridge Ülikooli BOAS uuringute grupiga. Selleks koolitati välja sada loomaarsti, et katta kogu Norra, kes on pädevad BOAS hindamist läbi viima. 2021. aastast on BOAS hindamine kohustuslik kutsikate registreerimisel ja 2023. aastast alates tohib aretuses kasutada ainult BOAS 0 ja 1 astmega koeri, aretusest on väljaarvatud BOAS 2 koerad. Praeguseks hetkeks on uuritud 170 inglise buldogi ja 470 prantsuse buldogi.
Paneelarutluses osalesid veel eelnevatele kõnelejatele Rootsi ja Soome esindajad.
Rootsis on lubatud kasutada inglise buldogite aretuses BOAS 0 ja 1 loomi. Ka nende seadus keelab BOAS kliiniliste tunnustega koerte ehk astme 2 ja 3 aretuses kasutamist.
Rootsis on kasutusel koormustest, kus koer läbib 1000 m kuni 12 minutiga, mõõdetakse keha temperatuur enne koormust, pärast koormust ja 15 minutilise puhkuse järel. Koormustesti korraldava huvitatud tõugude tõuühingud, uuritakse bostoni terjereid, inglise buldogeid, prantsuse buldogeid ja mopse. Koormustesti läbiviimiseks on välja õpetatud kümme loomaarsti. Samuti on võimalik teha BOAS astme hindamist RFG järgi koos ninasõõrmete stenoosi astme hindamisega. Hetkel kehtib RFG järgi hindamine ainult inglise buldogitele, prantsuse buldogitele ja mopsidele. Õigus RFG järgi hinnata on 23 loomaarstil üle kogu Rootsi.
Soomes on kasutusel samuti koormustest ning samal ajal hinnatakse BOAS astet väliste hingamishelide alusel ja ninasõõrmete stenoosi. Testi toimumist korraldavad tõuühingud, vastava õppe hindamiseks on läbinud kümme loomaarsti, keda koordineerib üks juhendaja. Uuringuid tehakse alates 2017. aastast, uue teadusliku informatsiooni olemasolul muudetakse nõudeid ja täiendatakse testi.
Ettepanekute osas näitusel brahhütsefaalsete tõugude hindamiste parandamiseks/ühtlustamiseks soovitati saata hindama tulevale kohtunikule Tõuspetsiifilised juhendid (BSI).
Probleemid polegi mitte tõugu tundvate kohtunikega kui eriti just nn üldkohtunikega, kes ei ole oma teadmisi tõustandardist uuendanud.
Teisel päeval toimus praktiline loomade uurimine.
Koos olid väga erinevate BOAS astmetega koerad inglise ja prantsuse buldogite ning mopside seast.
Osalenud loomaarstid jagati gruppideks ja seejärel tehti individuaalseid uurimisi hingamisteede helide olemasolu kohta koertele enne ja pärast kolmeminutilist intensiivset jooksu.
Eesti
Eestis on kasutusel sarnane üldfüüsiline test nagu Soomes ja Rootsis, mida korraldavad Eesti Inglise Buldogide Tõuühing ja Eesti Grifoonide Tõuühing. Üldfüüsiliste testide ehk koormustestide tegemisega alustati 2015. aastal, kuid selliseks, nagu ta praegusel hetkel kasutuses on, vormus see 2018. aastal.
Koer läbib 1000 meetrit kuni 12 minutiga, prantsuse buldogid kuni 10 minutiga. Koera kehatemperatuur mõõdetakse enne koormusele minekut, kohe pärast koormust ja 15 minutilise puhkuse järel. Kehatemperatuuri mõõtmine on oluline looma ülekuumenemise tekkimise hindamiseks, kuna teadaolevalt ei suuda kitsaste hingamisteedega loomad ennast jahutada ja tekib ülekuumenemine. Samuti hinnatakse BOAS aste väliste hingamishelide alusel ja nina stenoos välise vaatluse abil.
Test on kohandatud Eesti toimivaks Soome testi eeskujul ja tulemused on aktsepteeritud ka Soomes.
Praeguseks hetkeks on Eestis uuritud 60 inglise buldogi, 45 prantsuse buldogi, 15 cavalier king charles spanjelit, 14 väike brabandi grifooni, 7 mopsi, 6 belgia grifooni, 6 brüsseli grifooni, 4 jaapani chini ja 1 shih tzu.
