Kutsikate kuulutused

Disainkoerad: geneetiline vene rulett

Disainkoerad: geneetiline vene rulett

Kirjutas: Lemmi Kann
Fotod: Canva.com

Kui mujal Euroopas on pärast paari aastakümmet disainkoerte vaimustust aina enam kõlama hakanud kriitilised ja kainestavad analüüsid, siis Eestis kogub disainkoerte vaimustus alles hoogu. Aga kas me peame teiste tehtud vigu kordama?

1989. aastal läks Austraalia koerakasvataja Wally Conron appi ühele naisele, kes vajas hädasti allergiavaba karvaga juhtkoera. Katsed leida sobivat koera standardpuudlite seast, mis on teada-tuntud allergiavaba karvaga tõug, luhtus – puudli iseloom ja olemus lihtsalt ei sobi selleks.
Conronil tuli mõte ristata labradori retriiver puudliga, lootuses saada juhtkoera omaduste ja allergiavaba karvaga koer. Sellest paaritusest sündis kolm kutsikat, kellest vaid üks päris puudli allergiavabaduse ja sobis juhtkoeraks. Ülejäänud kahte kutsikat ei tahtnud keegi. Tavalised krantsid ju – mis nendega pihta hakata?

Haibi sünd

Kutsikad ristiti labradoodle’iteks. Kui info sellest eksperimendist meediasse jõudis, sündis haip, mille tagajärjeks oli arutu ja kontrollimatu labradoride ja puudlite ristamine, mis ajas respekteeritud koerakasvataja Conronile hirmu naha vahele. Lisaks labradoridele ja puudlitele hakati nagu legoklotse kokku sobitama ka teisi tõuge ootuses, et kutsikad saavad mõlemalt tõult kindlad detailid nende välimikust.

30 aastat hiljem rääkis Conron Austraalia meedias suu puhtaks, öeldes, et kahetseb labradoodle’i loomist oma elu lõpuni.

Labradori ja puudli järeltulijaid ähvardab ravimatu, progresseruv võrkkesta atroofia ja pimedaks jäämine.

„Ma avasin Pandora laeka ja lasin sealt välja Frankensteini koletise. Inimesed paljundavad neid lihtsalt raha tegemiseks ja nad ei huvitunud sellest, kas selle tagajärjel sündinud kutsikad ikka olid terved. Minu hinnangul on labradoodle’id nüüd hullud või kannatavad kõiksugu probleemide käes. Hoolimatud, vastutustundetud kasvatajad ristavad puudleid sobimatute koertega lihtsalt selleks, et nad saaksid öelda, et nad olid esimesed, kes seda tegid,” rääkis Conron taskuringhäälingusaates “Sum of All Parts“.

Keegi ei kuulanud teda.
Džinn oli juba pudelist välja lastud.
Sündis lugematu arv kahe tõu ristandeid, mille nimetus koosneb, nagu labradoodle’lgi, kahe tõu nimest.
Enamus disainkoerte soetajaid ega ilmselt ka paljundajaid pole Wally Conroni nime iialgi kuulnud.
Üleliigne info.

Müüdid müügiargumendina

Inga Siil, kellel on puudlid olnud üle 30 aasta ja kasvatanud on ta neid pea 30 aastat, on disainkoerte teemal juba mõnda aega silma peal hoidnud, kuna üks osapool nendes kombinatsioonides on enamasti just puudel.
„Müüt puudliga ristamise taga on see, et puudel on allergiavaba koer, ristame kõik teised maailma tõud puudliga ja saame palju allergiavabu, erineva välimusega koeri. See ei pea absoluutselt paika!“

Lhasa apso ja shih tzu.

Esiteks on allergiaid mitut tüüpi: karva, sülje või naha osakeste suhtes. Kui allergia tüüp pole kindlaks tehtud, pole ükski doodle või poo lahendus.

Teiseks sobivad koera karva suhtes allergilistele inimestele pea kõik tõud, kellel pole aluskarva. Siil soovitab allergikutel vaadata lisaks puudlitele ka selliste tõugude poole nagu yorkshire terjer, lhasa apso, malta koer, shih tzu. Just viimast kahte ristatakse ohtralt disainkoerte loomiseks, kuigi selleks pole ühtegi mõistlikku argumenti. Halvemal juhul on tulemuseks raskesti hooldatava karvaga koer.

„Teine müüt ongi, et kuna puudel on pügatav tõug, siis ristame kõik maailma toredad tõud puudliga – siis ei pea pidevalt karvahooldusega tegelema,“ märkis Siil.
Paljud inimesed lähevadki selle argumendi õnge – kes ei tahaks hooldusvaba koera! Tegelikkus on vastupidine. Kahe eri karvatüübi segunemisel on ettearvamatud tulemused, mis panevad juukseid katkuma ka kogenud groomerid.
„Hooldusvabasid koeri ei ole olemas!“ rõhutas Siil.

„Kolmas müüt: disainkoer on tõukoer. Ei ole. Disainkoer on tõutu koer ehk krants, kes on kahe tõu ristamise tulemus, nagu seda ka nende nimedest aru võib saada,“ sedastas Siil.
Tõukoeral on tõutunnistus – dokument, mis näitab ja kinnitab koera põlvnemist, reeglina vähemalt neli sugupõlve.
Igal tõul on oma tõustandard, mis kirjeldab tõugu alates eesmärgist kuni välimiku ja iseloomuni ning mida tuleb aretamisel jälgida.
Siil rõhutas, et disainkoertel pole ühte ega ka teist ega ka nende aretajate tegevust siduvat või koordineerivat katusorganisatsiooni. Ei ole näiteks olemas standardit, kuidas cavapoo peaks välja nägema. Iga aretaja tegutseb omaette nurgas ja tekitab just selliseid ristandeid, nagu talle meeldib.

„Iga tõukoera aretusel on lisaks olnud ka kindel eesmärk. Tõukoera ei aretata nagu roose – teeme valge roosade triipudega, koerte puhul näiteks lühininalise ja sinisilmse. Koeri ei saa ristata ainult lõbu ja välimiku pärast! Halvemal juhul võib see tähendada terviseprobleeme,“ hoiatas Siil.

Põrsas kotis

Kontrollimatu ristamise tulemus ei pruugi ka vastata disainkoera sooviva inimese ootustele, kes on näinud mõnda kas piltidel või mõnel tuttaval.

„Ühes pesakonnas võivad kõik kutsikad erinevad olla vastavalt sellele, mida ja mil määral nad mõlemalt vanemalt pärinud on. Kui suur ja millise karvaga koer mingist kutsikast kasvab, ei ole paraku võimalik ette ennustada. Samamoodi ei ole teada, milliseks kujuneb tema iseloom,“ märkis Siil.

Bullterjeri ja shih tzu ristamise tulemused on ettearvamatud, va ristandi nimetus.

Oluline riskikoht on tervis. Ka see müüt, et krantsid, kelle alla liigituvad disainkoerad, on tugevama tervisega kui tõukoerad, ei vasta tõele. Pigem võivad kahe tõu ristamisel neile iseloomulikud probleemid võimenduda.
„Tõukoertel on vähemalt põlvkonniti tervist kontrollitud, need uuringute tulemused on talletatud ja vastutustundlikud kasvatajad kasutavad aretuses terveid koeri. Tõutute koerte kohta seda öelda ei saa. Kõikidel tõugudel on just neile omased haigused. Kahe tõu ristamisel neist ei vabaneta, vaid vastupidi – mõlema tõu terviseprobleemid võivad ühes disainkoeras kokku saada.“

Täiendav terviserisk on kontrollimatu paaritus ka selles osas, et pole mitte mingit tagatist, et kutsika vanemad pole näiteks õde ja vend või ema ja poeg või isa ja tütar. Mitte ükski dokument disainkoerte põlvnemist ju ei tõesta.
Ainuke võimalus oleks geenitest. Kes on valmis selle ette võtma?

Disainkoerte puhul ei saa mööda vaadata veel ühest eetilisest küsimusest. Kui tõukoerte puhul on reguleeritud koera vanusevahemik kutsikate saamiseks ja ka see, kui tihti koeral pesakond võib olla, siis disainkoerte puhul ei kontrolli ega tea seda keegi. „Emaskoertest tehakse lihtsalt kutsikamasin, mis toodab omanikule kasumit, sest inimesed on nõus mingi moehaibi eest suuri summasid välja käima,“ nentis Siil.

„Väga kurb on vaadata, kuidas heausksed ostjad lähevad kutsikavabrikantide õnge, sest mida muud disainkoerte tootmine on kui tavaline kutsikavabrik preemiumklassi hindadega. Inimesed ostavad endale segaverelise koera mitme tõukoera hinna eest nagu põrsa kotis.“.

Kas disainkoerte kõige olulisem turundusargument – põnev välimik – kaalub üles kõik loetletud riskid?

 

Loterii vs standard

Paljude disainkoerte puhul ei ole tegelikult isegi põneva välimiku argumenti, sest sarnase kuju ja karvaga koeratõud on juba olemas.
“Ainuüksi puudleid on neljas suuruses ja kuute värvi. Kui tegemist pole just näitustel käiva puudliga, võib teda lasta pügada täpselt selliseks nagu süda lustib, sest puudli karv on väga hästi modelleeritav,” selgitas Siil.

Lisaks puudlitele on aga olemas ka sellised tõud nagu kiharakarvaline retriiver, romagna veekoer, portugali veekoer, pumi, bedlingtoni terjer, airedale terjer, barbet, iiri veespanjel, kerry blue terjer. Kõik need tõud on aretatud kindlal eesmärgil ja konkreetseid ülesandeid täitma – kõik see koos tõustandardile vastava välimikuga on nö programmeeritud nende geenides.
Asja teeb tragikoomiliseks, et väga sageli arvatakse, et nemadki on mingit sorti doodle’id.

Portugali veekoer, kerry blue terjer, bedlingtoni terjer, airdale terjer, kiharakarvaline retriiver.

FCI on ametlikult tunnustanud 356 tõugu, maailmas on neid aga üle 400. Kõik neist pika ajaloo ja tõustandardiga, mis garanteerib, et inimene saab täpselt sellise välimiku ja iseloomuga koera, nagu ta soovib.

Kõikide FCI tunnustatud tõugude kohta leiab info siit: https://kennelliit.ee/standardid/

„Paraku kestab mis iganes sorti kutsikavabrikute töö, ka disainkoerte tootmine, nii kaua, kuni leidub osava turunduse õnge läinud klientuuri, kes on nõus ostma arutute summade eest krantse, kelle välimik, iseloom ja tervis on täielik loterii,“ nentis Siil.

Groomerid: disainkoera karvahooldus on keeruline ja kulukas

Pika kogemuse ja oskustepagasiga hinnatud groomerid Kristine Siitan ja Ailen Timuska soovitavad mitu korda enne disainkoera majja toomist mõelda, kas ollakse valmis üllatusteks, mida nende üsna prognoosimatu karv tuua võib.

„Kui mõni mu tuttav tuleks jutuga, et ta plaanib disainkoera võtta, oleks mu esimene küsimus, kas tal on liiga palju raha,“ ütles Timuska.
„Ja teiseks küsiks, kas maailmas on liiga vähe erinevalt pügatavaid tõuge, et on vaja just doodle’it,“ lisas Siitan.

Rahast saab siin rääkida kahes kontekstis.
Esiteks küsitakse ja ka makstakse disainkoerte eest kordades suuremaid summasid kui kontrollitud sugupuuga tõukoerte eest.
Teiseks läheb väga tihti disainkoera karvahooldus kordades kallimaks maksma ja on tunduvalt keerulisem, kui omanik ka kõige halvemas unenäos ette oskab kujutada.
Üheks põhjuseks on groomerite sõnul see, et kui doodle’ite sünnimaal Austraalias ja Ameerikas on doodle’itega tegeletud aastakümneid ja suudetud kokku leppida selles, milliseid jooni välimikus eelistada, siis Euroopas valitseb doodle’ite maailmas kontrollimatu anarhia ja iga paarituse tulemus on nagu karp üllatusmune. Selle mõju tunnetavad nad reaalselt oma igapäevases töös – osade disainkoerte karv on niivõrd keerulise struktuuriga, et selle hooldamine käib paljudel omanikel üle jõu.

Näiteks maltipoo ja cavapoo puhul on tüüpiline see, et malta koerale või cavalier king charles spanjelile iseloomulik karv on tänu ühele puudlist esivanemale lainelisem ja pehmem kui tavaliselt ning matistub ülikiiresti.
„Piltlikult öeldes – koer pöörab paar korda pead paremale-vasakule ja on juba sassis ja pusas,“ selgitas Siitan.
Kas sellist karva on võimalik ilma groomeri abita korras hoida?
„No ülitubli peab olema. Kui sulle on sattunud raskesti hooldatava karvaga disainkoer, tuleb teda kindlasti vähemalt üle päeva põhjalikult läbi kammida, kasutades selleks ka spetsiaalseid hooldusvahendeid,“ sedastas Siitan.

Maltipoo pärast jalutuskäiku.

„Eriti, kui koeraga käiakse suvel ujumas ja looduses. Põhimõtteliselt tähendab see näitusekoera tasemel karvahooldust.“

Näitusekoera hooldus tähendab põhjalikku pesemist-hooldust kord 7-10 päeva jooksul.
„See on miinimumprogramm. Eraldi teema on vähegi pikema karvaga juuniorkoera hooldus, kelle karv on vahetumas. Sel perioodil tuleks koera pesta iga 4-5 päeva tagant, sest vastasel juhul võib lahti tulev aluskarv tekitada nii tugevalt matistunud kihi, et päästab vaid masinaga lühikeseks ajamine,“ nentis Siitan.

Timuska rõhutas, et see pole teooria, vaid lood elust endast. Nende salongipõrandale on nii mitmelgi korral langenud matistunud „vaip“, mis on ühes tükis koera seljast maha aetud.
„Siis tulekski endalt küsida, kas on mõtet osta kalli raha eest disainkoera, kui tulemuseks on lihtsalt lühikeseks pöetud karvaga tõutu koer,“ märkis ta.

Kui omanik soovib, et tema disainkoer oleks uhkes, hästi hooldatud karvas, tähendab see groomeri külastust iga 4-6 nädala tagant. Väikse pikakarvalise koera hoolduse hind algab 50 eurost, suurematel koertel alates 70 eurost.
Need hinnad kehtivad siis, kui koer on kodus elementaarselt hooldatud ja groomer ei pea hakkama pusasid lahti kammima. Kui „kodutöö“ on tegemata, tuleb koera hoolduse eest välja käia vähemalt poole suurem summa.
Kui koera karv on väga pusas, peab groomer langetama otsuse – kas kammida karv lahti või haarata masina järele. „Asi ei ole vaid groomeri töös ja vaevas – see on piinav protsess ka koera jaoks. Kuskil on piir, millest ei ole eetiline üle minna,“ selgitas Siitan.

Lühikese masinalõikusega cavapoo.

Timuska sõnul on tulnud ette sedagi, et omanik on valmis maksma ükskõik kui suure summa, et groomer täiesti matistunud karvaga doodle’i lahti kammiks ja nõuab näitusegroomingu tulemust.
„Groomeritel ei ole sellist võlukepikest.“

Niisiis peaks disainkoera võtja koostama kaks eelarvet, mis põhinevad järgmistel valikutel: ta kas õpib ise selgeks tehniliselt õiged groomingu võtted ja soetab selleks ka kõik vajalikud vahendid või õpib selgeks õige kammimise-harjamise ja käib regulaarselt groomeri juures.

Kolmas võimalus on tegelikult ka, mis on eespool juba mainitud – lühikese masinalõikusega disainkoer.

Janne Orro: kas oled valmis osalema vene ruletis?

Janne Orro, loomaarst ja endanimelise kliiniku omanik.

Disainkoerte puhul on suurimaks terviseriskiks nende kontrollimatu info põlvnemise ja seega ka olematu info tervise kohta.
Kui tõukoerte puhul on teada tõule omased terviseprobleemid, siis disainkoerte puhul seda kindlust pole. Tõutu koera puhul on koera tervis täielik loterii – võib saada terve koera, aga võib ka juhtuda, et kutsikas saab mõlema vanema tõupõhised haigused.
Sajaprotsendilist garantiid saada tervet koera nagunii ei ole, aga paljudel tõugudel on kas kohustuslikud ja/või vabatahtlikud terviseuuringud. Disainkoerte puhul on väga kahtlane, et keegi hakkab vabatahtlikult vanematele terviseuuringuid tegema, sest see maksab.

Disainkoerte puhul on minu kui arsti jaoks väga hirmutav ka see, kui vähe inimesed endale aru annavad, et ka allergiad on paljuski päritavad ja väga tõsine terviseprobleem, mille koer saab kaasa kogu eluks. Allergiatekitaja kindlaks määramine võib omaniku jaoks olla väga pikk, keeruline, tülikas ja ka kulukas protsess, rääkimata ravist, mis alati ei annagi soovitud tulemusi. Kontrollimatu paarituse tulemuseks võivad olla eluaegse probleemiga järglased, kelle elukvaliteet on kõike muud kui normaalne. Ükski inimene ei taha ju, et tema koeral oleks halb!

Lisaks muidugi eetiline argument: paljude poppide kombinatsioonide sünd ei ole ilma inimkäe abita võimalik – ehk nad ei ole looduse poolt määratud ühiseid järglasi saama. Näiteks pomsky, mis on pomeraniani husky ristand. Selliseid hübriide luuakse ainult kunstliku seemendamise teel. Tegemist ei ole aretuse, vaid puhtakujulise vastutustundetu tootmisega kasu saamise eesmärgil.

Disainkoera sooviv inimene peaks hoolega järele mõtlema, kas ta soovib osaleda sellises vene ruletis.

Pomeranian ja husky.