Terjerite MM-i IGP 3 kategooria parimad. Fotod: Steffi Loidl
24.–27. aprillil Tšehhis Brtnices toimunud Terjerite MM-il osalesid IGP võistlusel edukalt Inger Kuus ja airedale’i terjer Remus von Erikson. Eesti terjerite au hoiti kõrgel ja saadi IGP 3 kategoorias 265 punktiga 3. koht.
„Oli väga huvitav ja inspireeriv võistelda oma tõu esindajatega üle maailma,“ rääkis Inger.
Maailma Tööterjerite organisatsiooni WTWU poolt kolmandat korda korraldatud maailmameistrivõistlustel osalesid kuue riigi – Tšehhi, Austria, Šveitsi, Prantsusmaa, Itaalia ja Eesti terjerid. Võisteldi IGP-s, IFH-s (erijälg) ja sõnakuulelikkuses, airedale’i terjerite kõrval võtsid mõõtu ka borderterjer, manchesteri terjer, paar parson russeli terjerit ning kolm staffordshire’i bullterjerit.
Enim võistlejaid oligi IGP 3 kategoorias, kokku 12. Nii jäljes kui kaitses hindas koerte sooritusi Robert Fagoš, kuulekuse kohtunik oli Petra Rohlenová. „Vihma on terve päev sadanud, talivilja põllu pinnas on savine ja mitte kuidagi ei läinud vihmaga pehmemaks. Jälg oli P-kujuline, läks mäest üles ja teiselt poolt alla ning tagasi. Mäenõlvalt alla tulles olid viimased kaks nurka, üks rohkem üleval ja seda Remus võttis paremini kui jälge sügavamal nõlval viimases nurgas, kus nägi vaeva rohkem, aga sihikindlalt,“ kommenteeris Inger sotsiaalmeedias enda ja Remuse sooritust jäljepõllul.
Paralleelselt toimusid ka IBGH ja SPr võistlused.
Inger kutsub ka teisi Eesti terjereid suurvõistlusel osalema: „Kõigil, kes omi terjereid treenivad, on võimalus edaspidi iga-aastasel MM-il oma oskusi proovile panna.“
Ingeri ja Remuse osalemine sai teoks tänu WTWU liikmeks astunud Eesti Airedale’i Terjeri Tõuühingu toetusele.
Inger Kuus ja Remus võistlemas.
Inger Kuus: väljakutseid täis teekond
20. aprill
Alustasime sõitu terjerite MM-ile varahommikul, ees ootas ligikaudu 1800 km. Ööbisime Poolas Lomza linnas, sõjaväelinnaku ja surnuaia vahel asuvas hotellis. Kuna oli Ülestõusmispüha, mis on Poola ja Tšehhi jaoks need väga suured pühad, kus kõik poed olid suletud, isegi süüa ei saanud osta. Õhtul kl 23 paiku jalutada väga suure surnuaia juures, mis oli tulede meri, oli üpris huvitav kogemus.
21. aprill
Hommikul alustasime teekonda Tšehhi. Majutuskoht oli meil Nevcehles, Jihlava maakonnas. Sinna jõudmiseks pidime kiirteelt maha keerama ning teekond kulges pimeduses edasi mägiteedel, rajuvihma ja äikesega. Tee oli vaevu nähtav ja kitsas. Õnnelikult kohale jõudnud, ei olnud vihm veel lakanud, autost välja astudes olime momendiga läbimärjad.
22. aprill: eelhäälestus võistluseks
Alles hommikul nägime majutuskohta täpsemalt ka väljast. Koht oli peatumiseks ja koos koeraga elamiseks super – 50. aastatel ehitatud tüüpiline Tšehhi külade majake koos oma armsa hooviga. Ülestõusmispühade puhul olid kaunistatud nii meie ruumid kui ka puud aias. Väravast välja astudes olid kohe mägised metsateed. Meie ajutine kodu paiknes umbes 200 elanikuga väikeses külakeses, mida ümbritsevad mägised põllud pakkusid ideaalseid tingimusi jälje häälestamiseks. Treener Aivo Oblikas aitas meid kogu ettevalmistuse ajal, pakkudes skeeme ja juhiseid, et meie treeningud oleksid võimalikult täpsed. Häälestusjäljed filmisime ja saatsime Aivole, kes andis tagasisidet, mis aitas järgmist trenni planeerida. Remus ei andnud märki, et pikk tee või uus kliima teda segaks – kõik läks hästi ja esimene häälestusjälg oli väga edukas. Kokku tegime kolm häälestusjälge kokku kolme päeva jooksul.
Seejärel sõitsime MM-i toimumiskohta Brtnice linna, et üle vaadata võistluspaik ja olla kindel selle asukoha suhtes. Meie majutuskohast jäi Brtnice 16 km kaugusel, sinna jõudmiseks looklesime mägisel teel läbi nelja küla. Võistluskoha leidsime kenasti üles, nüüd võis järgmise päeva osas kindel olla.
Ajutine majutuspak idüllilises Tšehhi mägiküla talus, jäljetrenn põllul, võistluspaik Brtnice linn ja avatseremoonia.
23. aprill
Kell 9 saabusid osalejad võistluspaika. Päeva jooksul toimusid mitteametlikud kuulekuse ja kaitse treeningud, mille võimalust me ka kasutasime. Sõitsime koju, et natuke puhata. Nägin ka, et koer oli väga väsinud – Remus, kes alati on aktiivne ja seltsis, läks kohe magama.
Sama päeva õhtul oli veel vaja teha teine häälestusjälg. Teise trenni jälg oli pikem, vanem ja raskem ning nii hästi ei kulgenud, kui esimeses trennis. Oli tunda, et Remus oli väsinud, mille tõttu ta jäljel kiirustas ja ei olnud tähelepanelik.
24. aprill
Päev algas võistluskohas hommikul kell 8. Võistlejad registreeriti, toimus veterinaarkontroll, koosolek kohtunike ja Teami liideritega, võistluse avatseremoonia, võistlusnumbri loosimine ja ka null koera etteaste. Võistlusnumbriks loosisin nr 10.
Olid ka ametlikud treeningud nii kuulekuses kui kaitses.
25. aprill: esimene võistluspäev
Päev algas jälje osaga. Kell 9.10 kogunesime staadioni juures. Võistlejad olid jagatud nelja gruppi, koordinaator viis iga grupi neile ette nähtud põllule.
Tavaliselt ma enne starti teiste võistlejatega ei suhtle. Hoian enda meeleolu.
Meie jälje stardiks oli vaja põllul mööda traktori rööpaid nii umbes 500 meetrit kõndida. Juba seda maad kõndides tundsin ja nägin, et Remus on töömeeleolus ja valmis startima. Jäljel Remus millegipärast läbivalt kahtles esemete olemasolus, kuid siiski näitas, ning esemete paigutus oli kõikidel kordadel korrektne. Kaks esimest sirget ja nurka olid väga kenad, paaril viimasel nurgal olid mõningad probleemid, esimesel nurgal läks mõnikümmend sentimeetrit üle, kuid pöördus kiirelt tagasi ja jätkas tööd õigele sirgele minnes. Viimases nurgas oli rohkem probleeme. Remus töötas siiski jälle intensiivselt ja ei katkestanud kordagi. Jälg läks kenasti.
Lõpetasime A osa edukalt ja saime tulemuseks 92 punkti.
26. aprill: teine võistluspäev
Toimus IGP B osa ehk kuulekuse võistlus. Enne starti läks meil häälestamine kenasti ja Remus oli omas elemendis. Koer oli heas meeleolus. Kõik asendid õnnestusid hästi, ka edasisaatmine õnnestus koheselt. Püsilama oli korraldatud teisiti, kui olime siiani teinud, nimelt olid emased ja isased koerad kõrvuti nii meetrise vahega. Tavapäraselt on püsilama kohad üksteise taga – isane eespool ja emane tagapool, samal trajektooril. Püsilamas nuuskis Remus paar korda enda kõrvalt, kaotasime seal mõned punktid. Kokku teenisime soorituse eest 91 punkti.
27. aprill: kolmas ehk viimane võistluspäev
IGP-3 C ehk kaitse osa algas hommikul kell 9. Pabistasin kõige rohkem varjete ristlemist – on nii kahju sellise harjutuse eest punkte ära anda – kuid Tšehhis läkssee meil väga kenasti, Remus ristles kõik kuus varjet korrektselt. Teenisime C-osa eest 82 punkti.
Peale sooritust hingasin kergendunult ja suundusin Remusega jalutama, ise mõeldes, et küll on kena, kõik sai sooritatud positivselt, seda ma ju tahtsingi. Kogusoorituse eest teenisime kokku 265 punkti. Ülim rõõm oli ka koera üle, kes oli nii positiivne ja õnnelik kogu reisi ajal ning nautis kogu protsessi.
Parklasse tagasi jüudes tuli kaasvõistleja Prantsusmaalt ja õnnitles kolmanda koha puhul. Olin väga üllatunud, ma ei jälginud sel päeval tulemusi, seda suurem oli rõõm. Oli ju minu eesmärk saada vaid positiivne tulemus ja teada saada koera materjal ning meie koostöös vastupidamine.
Lõpetuseks oli pidulik autasustamine, kus saime uhkusega tõsta Eesti lippu ja näidata, et Eesti koerasport on maailmas esindatud.
Tänu abistajatele
Meeskonnatööst ei saa üle ega ümber – suured tänud minu reisikaaslasele ja tiimijuhile Evelin Remmikule, kes oli kogu aeg positiivne ja toetas mind kogu reisi vältel.
Suur aitäh treener Aivo Oblikasele, kelle nõuanded ja toetav käsi tegid ettevalmistused sujuvaks.
Erilise tänu väärib Eesti Airedale Terjeri Tõuühingu esinaine Jekaterina Kantijevskaja, kelle toetusel saime MM-il osaleda. Tänu nende pingutusele ja liikmelisusele WTWU-s saime olla osa sellest erakordsest sündmusest.
Kogu teekond oli täis väljakutseid, kuid samas ka toredaid hetki, mis näitasid, et meeskonnatöö, pühendumus ja usaldus oma koera ja tiimi vastu viivad meid kaugele. MM-il osalemine oli unistus, mis täitus ja kogemus, mida ei unusta mitte kunagi.
Aivo Oblikas: kaunis tulemus MM-il oli selgelt välja teenitud
Olin kunagi varasemal ajal Ingerit aidanud kuulekuses ja jäljes ning kui kuulsin, et ta soovib MM-il startida, arvasin, et saan äkki talle kuidagi abiks olla. Alates veebruari lõpust saigi tehtud ridamisi trenne jäljes, kuulekuses ja kaitses.
Jäljel oli teada, et MM saab toimuma viljapõllul. Paljude inimeste jaoks meenutab viljapõld rohupõldu. Tegelikkuses on viljapõld oma iseloomult pigem lähedasem mullale. Kui rohupõldudel on tavaliselt rohu alla jääv maapind pehmem ja seal on ka mingil määral lõhna siduvat alustaimestikku, siis viljapõllul on vilja all üldjuhul kõva mullapind. See tähendab, et sinna aluspinnale jääb sammude lõhna üsna vähe. Kuna vili ise on tugevam kui rohi, siis tõuseb ta sammude järgselt üles ning seob ka lõhna vähem.
Kui valmistada koera ette rohupõllul, siis viljale minek saab olema väljakutse ning kui panna sinna juurde veel mitmepäevane reis, on see koerale keerukas. Kuna meie kevadised mullapõllud on natuke liiga „lõhnavad“ ja lihtsamapoolsed, sai jälgedele improviseeritult sisse visatud väljakutseid, mis koera töökindlust tõstsid ning teda erinevaid probleeme lahendama õpetasid. Viimasel treengijäljel oli koer väga heas konditsioonis ning igal juhul võis loota kena tulemust.
MM-il mängib väga suurt rolli kohapealne häälestamine. Koer, kes on 2–3 päeva autos reisinud ning seetõttu kas liiga puhanud või liiga väsinud, peab kõigepealt saama n.ö tasakaalu tagasi. Selleks teen ma kohale jõudes alati kergema jälje, mis koera lihtsalt tasakaalu aitab. Edasi saab juba lähtuvalt koera meeleolust ja seisukorrast teha 2–3 n.ö häälestusjälge. Kuivõrd Inger filmis mulle üles kõik kohapeal tehtud jäljetrennid, oli mul väga hea joonistada ette järgnevaid treeningjälgi, sest koera meeleolu ja suhtumine tulid videolt kenasti välja. Väidaks, et nende kohapeal tehtud häälestusjälgedega sai Remus stardiks kenasti just õigesse häälde.
Kuulekuses ei olnud võimalik paari kuuga midagi väga suurt muuta. Üldpildis nägi kuulekus üsna terviklik välja. Seetõttu oli plaan ennekõike tegeleda koera platsile tuleku häälestuspildi loomisega ning kanda vajalik meeleolu sealt edasi kuulekuse sooritusse. Soov oli saada koer sellisesse tasakaalus pakki, et ta töötaks enda kohta kõrges instinktis ning samas oleks Ingeri poolt juhituna raamis. See kõrgem instinkt ja raam aitavad omakorda lisada sooritustesse kiirust ja teravust.
Soov luua platsile tulekuks õige häälestuspilt oli tingitud asjaolust, et tahtsin Ingerile kaasa anda väga konkreetse skeemi, millega ta koera just vajalikku häälde saab. Ehk siis treenisime häälestuse mudeli standartseks ning sealt edasi üritasime koera uues tasakaalus raami saada. Minu arust jõudsime me selle eeesmärgiga väga kenasti mäele. Igal juhul kiidaks siinkohal Ingeri töökust ja täpsust, sest kõik eelnevalt läbi käidud spetsiaalsed trennid viis ta läbi täpselt selliselt, et meie uuel kohtumisel nägin alati selget edasiliikumist. Inger suutis ka kenasti raami hallata ja seetõttu kõrgem instinktitase tõigi just sellisel kujul kiirust sooritustesse juurde, nagu sooovisin, ilma et soorituste tehniline pool oleks lagunema hakanud. Aitasin Ingerit ka kohapealsete häälestustrennide osas ja andsin konkreetseid juhiseid, mida ja mis järjekorras ta peaks platsile minnes tegema.
Kui kuulekuses ja jäljel olin ma Ingerit ja Remust ka eelnevalt natuke treeninud, siis kaitse osas oli mul ees vaid võistlusstartides nähtu. Esimesel kokkupuutel tundus mulle, et ma tahaks seda koera näha valvamistes selgelt agressivsema ja domineerivamana. Minu pilgu jaoks olid haukumised natuke liiast kaldu tehnilise poole suunas. Treenisin läbi konflikti ning suunasin konfliktist tekkiva frustatsiooni agressiooni ja aktiivsuse poolele. Igati positiivse üllatusena ei muutunud koer mittta vaid haukumistes jõulisemaks, vaid ka ta haarded läksid selgelt tugevamaks. Minu jaoks on sel koeral mõnusalt tasakaalus pea – ta suudab frustatsioonist tuleva energia suunata rahulikku haardesse. Mõnevõrra oli probleeme kontrolli osades, et kõrgemas instinktis töötav koer siiski raamis püsiks. Inger suutis aga kõik vajaliku hästi ära teha ning üldpilt läks oluliselt jõulisemaks ja energilisemaks. Eks haaretes on palju ajalugu all ning arusaadavalt kahe kuuga seda poolt korda ei saa, kuid selgelt oli edasiliikumist. See lisab optimismi tuleviku suhtes.
Käisime ka väga detailselt läbi varjete ristlemise kõigi oma detaildega, et mitte seal punkte ära anda.
Tagasivaates ütleks, et Ingeri kaunis tulemus MM-il oli selgelt välja teenitud. Ta tegi väga eesmärgipäraselt tööd, mõtles kaasa ning eks süsteemne ja mõtestetud töö peakski ju tulemust andma. Mul igatahes midagi kripeldama ei jäänud. Hea meel, et kõik planeeritu õnnestus ja rõõm on alati teha koostöd inimesega, kes selliselt eesmärgi nimel pingutab.
