1938. aastal Eesti Vabariigi Riigimaade ja Metsade Valitsuse poolt välja antud Jahinduse käsiraamatu (autor Franz Reidolf) andmeil ning samal aastal avaldatud Eesti Kennelklubi tõuraamatu kannete põhjal ei esinenud selle ajani Eestis oma kohalikku hagijatõugu. Ajujahis kasutatavad hagijad (tõuraamatus 43 looma, numbrid 245–398) olid tõuliselt määratlemata ning nende populatsioonis esines peamiselt šveitsi (helveetsia) hagijaid ja beagle’eid, aga ka saksa brakke ning taksbrakke. 1942. aastal avaldatud Edgar Vesteri trükises „Jahimehekatsete küsimusi ja vastuseid“ jaotati Eestis kasutatavad hagijatüübid kõrgejalgseteks (kostroma, poola ja inglise hagijad) ning madalajalgseteks (šveitsi hagijad, beagle’id, taksbrakid). Sel perioodil otsustati hakata rõhku panema sõralisi mitte ohustava, väiksemakasvulise ning aeglasemalt jälge ajava tüübi eelistamisele. Kahjuks hävis sõjakeerises suurem osa tõumaterjalist.

1947. aastal otsustas NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium, et igal liiduvabariigil peab olema oma koeratõug. Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, seal hulgas nii erinevat tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.–26.oktoobril 1954 vastavale spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli jahikoerte vabariikliku kategooria kohtunik Sergei Smelkov koostanud ka uue hagijatõu standardi projekti. Olemasoleva materjaliga alustati juba aretust ja tõug sai nimetuse „eesti hagijas“. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga 27. detsembril 1954 ning algupärane standard avaldati vene keeles.