Fotod: tõuühingud
EKL Volinike koosolek lisas augustis Eestis tunnustatud koeratõugude nimekirja kaks uut tulijat: poola jahispanjeli ja taani musta spitsi. Esimene neist on – nagu nimigi vihjab – jahikoer, teine aga valve- ja karjakoer. Mõlemad tõud on taasaretatud oma kodumaal varasema, 20. sajandi algul levinud tõu põhjal.
Poola jahimeeste kirglik abiline
Keskmist kasvu vastupidav ja suure töötahtega poola jahispanjel ajab saaki nii põldudel, tihnikutes kui ka vees. Tõugu kasutatakse lindude, väikeloomade ja aeg-ajalt ka kiskjate küttimisel. Ajukoerana ajab ta saagi liikuma, kuid on ka suurepärane jäljeajaja ja kogenud saagi kättetooja.
Iseloomult on poola jahispanjel tasakaalukas ja enesekindel. Võõraste suhtes võib ta olla veidi ettevaatlik, aga mitte kunagi agressiivne. Tegemist on intelligentse ja kergesti treenitava koeraga, kes on hinnatud nii jahimeeste kui ka aktiivsete koerasõprade seas. Ta on suurepärane töökoer, kuid sobib hästi ka perelemmikuks.
Veest linde lendu ajavat väikest spanjelitõugu tunti ja hinnati Poola aladel juba 19. sajandil. Toona toodi maale erinevaid spanjeleid, peamiselt springereid ja kokkereid, nende omavahelisel ristamisel saadi väike, väle ja töökas kohalik tõug. Suurima panuse seda tüüpi spanjelitõu aretusse andis printsess Izabella Radziwiłłowa, kes tegutses sihikindlalt kuni teise maailmasõja puhkemiseni. 1939. aastal aga koerad konfiskeeriti ja viidi sügavale Venemaale. Tänini räägitakse legende nende suurepärastest tööomadustest.
Huvi väiksemate jahikoerte vastu kasvas Poolas taas 1980. aastate algupoolel, põhjuseks väikeulukite rohkus. Spanjelid osutusid täpselt sobivaks valikuks. Nende vastu hakkas huvi tundma dr Andrzej Krzywiński – teadlane, looduseuurija, jahimees ja jahikatsete kohtunik, kes pidas kennelit z Szerokiego Boru. Eriti huvitasid teda endistel Poola ida-aladel säilinud kohalikud tüübid, keda senini siin-seal jahil kasutati ning kes vastasid põlvest põlve edasi antud kirjeldusele. Krzywiński taaskäivitas poola jahispanjeli aretusprogrammi, valides koeri tööomaduste, iseloomu, jahikire ning ajaloolistel piltidel kujutatud välimiku järgi.
Poola jahispanjel on praegu tunnustatud enam kui paarikümnes Euroopa riigis. Peale FCI-poolset tunnustamist kuuluks tõug 8. rühma linde lendu ajavate koerte alarühma.
Poola jahispanjel on tuntud oma väleduse ja töökire poolest.
Taanlaste must viikingikoer
Lojaalne ja südamlik taani must spits on tänu kiinduvale loomusele, heale kuulmisele ja väledusele suurepärane pere- ja töökoer.
Oma kerge kehaehitusega, püstiste kõrvade ja kergelt kõverdunud sabaga on ta tüüpiline keskmise suurusega spits. Must spits on loomult valve- ja karjakoer: väle ja aktiivne, liigub pingutuseta ja tahab tööd teha. Uudishimulik ja intelligentne koer vajab vaimset stimulatsiooni. Väledus ja hea õppevõime muudavad ta väga osavaks ka erinevatel koeraspordialadel. Oluline on aga õige toitmine, kuna must spits on ablas tõug.
Tegemist on iidse koeratüübi rekonstruktsiooniga. Vanades Taani koeraraamatutes ja entsüklopeediates kirjeldatakse spitsi kui Taani kõige levinumat koera keskajast kuni 19. sajandi lõpuni. Teda esines kolmes värvitoonis: must, hall/pruunikas ja valge. Valget eelistas keskklass, mustast sai aga lihtrahva lemmik. Must spits osales ka Taani Jahindusühingu esimesel koertenäitusel 1886. aasta juulis. Kahjuks kadus tõug järk-järgult ja kui 1980. aastatel vana spitsi vastu taas huvi tekkis, ei leitud Taanis enam ühtegi puhtatõulist isendit.
Tõu taastamisel kasutati algul austraalia kelpiet ja norra õuekoera – selle kombinatsiooniga loodi algsele tüübile väga sarnane tõug. Taani Kennelklubi poolt kiideti taani must spits 2021. aastal heaks kui üks riigi kuuest rahvustõust.
Kuigi tõu nimes on sõna „must“, sünnib aeg-ajalt lisaks sügavmustadele ka pruuni, valge või ulukivärvi karvaga kutsikaid.
Peale FCI-poolset tunnustamist kuuluks tõug 5. rühma Põhjamaiste valve- ja karjakoerte alarühma.
Taani musta spitsi sileda ja läikiva pealiskarva all on tihe aluskarv, mis kaitseb teda põhjamaistes ilmastikutingimustes.