Eesti groomerite tiim Belgias (vasakult): Birk Sepp, Regina Helena Lõpp-Elmeste, Ailen Timuska, Kristine Maria Siitan ja tiimi juht Sveta Grün. Fotod: So Posh
Tekst Margit Toovere
Septembri lõpus Belgias toimunud maailma suurimal groomerite võistlusel Groomania ja selle raames toimunud meeskondlikel maailmameistrivõistlustel esmakordselt osalenud Eesti tiim sai ohtralt kiidusõnu nii kohtunikelt kui ka nimekatelt kaasvõistlejatelt.
Tänavu 20. korda Belgias peetud Groomania on kasvanud groomerite maailma üheks kuulsamaks ürituseks, kuhu tulevad kohale tippude tipud – võistelda Groomanial on auküsimus! Tänavu oli osalejaid 48 riigist. Eestis loodud professionaalsete groomingutoodete bränd So Posh oli seekordse Groomania üks peasponsoreid, nii sündis ettevõtte looja Sveta Grüni peas julge plaan ka Eesti groomerid võistlema viia. „Tekkis mõte, et kuna me nagunii sinna juba läheme ja kuna ajalooliselt ei ole Baltikumist mitte kunagi mitte ühtegi meeskonda välja tulnud, siis miks mitte Eesti lipp esimese korda ajaloos välja viia?“ räägib ta.
Juubeli puhul toimusid Groomanial seekord ka Euroopa Groomerite Assotsiatsiooni (EGA) korraldatavad meeskondlikud maailmameistrivõistlused. Kui Groomanial võisteldakse Grüni sõnul individuaalselt ja tehakse ka kreatiivlõikusi, siis iga kahe aasta tagant toimuv EGA MM on ainult tõukoertele ja grooming peab olema rangelt tõukohane.
Eesti meeskonda valitud Kristine-Maria Siitan, Regina Helena Lõpp-Elmeste ja Ailen Timuska pakkisid lipuvärvides paraad- ja võistlusrüüd ning töövahendid kohvrisse ning startisid So Poshi tiimi ja selle juhi Sveta Grüniga nädalavahetusel toimuvatele võistlustele juba teispäeval, 17. septembril. Kaasas olid neil dandie dinmonti terjer, ameerika kokkerspanjel ja suur puudel. MM-il on neli võistluskategooriat – trimming, spanjelid ja setterid, puudlid ning pure breeds, kuhu kuulusid tõugudest käharakarvaline bichon, bedlingtoni terjer, kerry blue terjer, iiri pehmekarvaline nisuterjer, vene must terjer ja flaami karjakoer. Kuna reeglid seda lubavad, siis kaasati meeskonna neljas liige, bichoni groomimisele spetsialiseerunud tegija seekord väljastpoolt.
„Nael kummi“
Kolmapäeva õhtul Belgiasse Waregemi pääses reisist väsinud tiim lõpuks puhkama. Hommikul ärgates ja koertega jalutama minnes ootas aga üllatus: „Hotelli omanik tuli ja rääkis mulle seal midagi prantsuse keeles. Mina prantsuse keelest aru ei saa, temal ei tulnud jälle englishit. Kui läksin autost koertele kakakotte võtma, siis onu jooksis järgi ja näitas näpuga meie auto peale – mul oli nael kummis! Ehk siis meil oli sõna otseses mõttes „nael kummis“ hommikul,“ naerab Kristine.
Groomania vabas õhkkonnas sai suhelda teiste groomeritega üle maailma, õppida tippudelt ja osta maailma parimaid karvahooldustooteid. Foto: Groomania
Esimesel päeval elati sisse ja vaadati ringi – Groomania pole ainult võistlused, vaid kolmepäevane väga positiivse vibe’iga festival. See on sõna otseses mõttes groomerite paradiis – seminarid, workshopid, messi müügilettidel parimad karvahooldustooted üle maailma, võimalus vestelda groomingu-maailma staaridega, õhtuti meeleolukad peod. Et aga järgmisel päeval pidi Kristinel koer juba kell 8 hommikul võistluseks laual olema, siis palju aega ei raisatud: „Korjasime ennast sealt messikeskusest suht kiirelt kokku ja läksime koeri ette valmistama. Vaatasin oma dandie üle – et küüned oleks lõigatud, kõrvad oleks puhtad, tegin eelpesu – selline nipet-näpet,“ räägib Kristine.
Reedel hommikul alustati individuaalsete võistlustega. Osaleti vastavalt oskustele kas algajate, kesktaseme, ava- või tšempionklassis. Töölaud oli korraldajate poolt, kõik töövahendid pidid groomeril omal kaasas olema.
Kui näitusesaalis oleme harjunud juba päeva algul kenasti groomitud ja korda tehtud koeri nägema, siis Groomania hallis oli pilt teine. „Kujutate ette – lähete sinna suurde Expo saali ja terve see saal on kasimata koeri täis! Üks pussakas ajab teist taga, see oli nii harjumatu,“ kommenteerib Kristine oma esmamuljeid. Suur erinevus võrreldes näitustega oli tema sõnul ka see, et koerad ei haukunud ning vaatamata konkurentsile valitses võistlejate vahel väga soe õhkkond.
Hindamisel kontrolliti iga karva pikkust
Koerast „enne“ foto tegemiseks ja eelhindamiseks pidi kohal olema pool tundi enne võistluse algust. „Paned oma koera sulle määratud lauale. Kohtunikud tulevad ja vaatavad, milline koer sul on, millises konditsioonis ta on, kui palju sul eeldatavalt tööd on. Mõõdavad karva, hindavad sinu töö keerukust – kui palju on näiteks lõikamistööd, kui palju on trimmimistööd,“ selgitab Kristine. Karva väljakasv pidi koeral olema minimaalselt kaheksa nädalat. „Minu koer oli 13-nädalase väljakasvuga. See tähendab, et näiteks võrreldes konkurendiga, kelle koer oli 8-nädalase väljakasvuga, oli mul tööd rohkem. Eks kohtunikud võtsid seda ka arvesse.“
Eelhindamisel küsisid kohtunikud ka seda, kas koeral on mingeid erisusi või probleeme:. „Kui sul kokkerspanjel on kõrvaotsa ära söönud, siis sa ei saa seda kuidagi parandada. Sa pead kõik sellised asjad kohtunikele ette näitama. Minu koeral näiteks oli üks oks jäänud kaenla alla kinni ja tal olid sealt karvad puudu,“ räägib Kristine.
Kell 8.30 anti stardipauk. Koer pidi olema varem pestud ja kammitud, nii sai kohe niiöelda „puhta tööga“ alustada. Ka aega anti võistlejatele erinevalt, sõltuvalt koera suurusest ja töö keerukusest. Kristinel, kes võistles trimmimise kesktaseme klassis, oli oma dandie groomimiseks aega 2,5 tundi, vahepeal oli kümneminutiline puhkepaus.
„Ma ei saa öelda, et ma oleks närvis olnud, aga kindlasti oli mul teatav võbin sees,“ tunnistab Kristine. „See on ikka päris pingeline, kui sa istud maailma parimatega seal koos.“ Kõige tähtsam on teha oma asja ja mitte hakata vaatama, mida teised võistlejad kõrval teevad – sellise tarkuse andis sõbranna talle võistlusele kaasa.
Kui aeg täis, tegid kolm kohtunikku jälle saalile tiiru peale. Hinnati väga põhjalikult – käidi kammiga koer üle, vaadati, et lõigataval osal oleks iga karv ühepikkune, vaadati üle kaenlaalused, käpaalused, masinatöö ja üleminekud. Hinnati näiteks sedagi, kas oled osanud koeral mõne vea ära peita. Ka trimmitud pidi koer olema mõlemalt poolt ühtlaselt – kui näitusekoeral pannakse vahel rohkem rõhku sellele küljele, mis kohtuniku poole, siis Groomanial seda viga teha ei tohtinud!
Olenemata sellest, et ta kolme parima hulka ei saanud, oli see võistlus Kristine sõnul väga-väga huvitav kogemus. Kõik olid äärmiselt toetavad, ka kohtunikud andsid kiitvat tagasisidet.
Laupäeval eestlastest keegi ei võistelnud, nii pühenduti pühapäevaseks meeskondlikuks MM-iks koerte ettevalmistamisele.
Uhke tunne oli oma lipuga ja hümni saatel saali marssida
Pühapäevane meeskondlik groomerite MM algas liputseremooniaga. „See oli superlahe! Päris uhke oli marssida sinna suurde ringi sisse niimoodi, et hümn mängis taustaks. Väga-väga palju plaksutati meile ja elati kaasa,“ meenutab Kristine. Mikrofonist hõigati ka välja, et Eesti osaleb esimest korda. „Me võtsime päris uhkelt selle asja ette, tegime kõik võistlusrüüd ja paraadvormid, et au ja uhkusega Eesti lipp välja tuua, olime ka ise lipuvärvides. Olid ikka külmavärinad mööda selga ja väga uhke tunne kõndida lipu alt läbi,“ ütleb ka Sveta Grün.
Peale ametlikku osa tuli ruttu paraadrüüd võistlusriiete vastu vahetada ja koerad ära pissitada – kohe alustatigi trimmingu kategooria võistlusega. Kõik käis ikka sama rada nagu individuaalsel võistlusel – eelhindamine, 2,5 tundi tööd, hindamine. Kristine sõnul oli lõpp nagu tuntud kokandussaates Masterchef – kui aeg sai täis, öeldi mikrofoni „Stop handstripping now“ ning kõik tõstsid korraga käed üles ja aplodeerisid. „Tuli suur kergendustunne – ühelpool, tehtud! Nüüd on teiste kord. Hästi ülev tunne oli, hästi suur pingelangus,“ räägib ta.
Dandie dinmonti terjeri metamorfoos, tööaeg 2,5 tundi.
Peale lõunat jätkati võistlust spanjelite ja setterite ning puudlite groomimisega, eestlastest asusid laua taha Ailen ja Regina Helena. Tiimikaaslastel olid kõigil omad lauad ja väga lähestikku need ei asunud. „Kui tüdrukud mind toetasid hommikul, siis mind oli nende kahe peale ainult üks. See tähendas, et mina jooksin nende kahe vahel,“ sõnab Kristine. Tiimikaaslasele ja ta koerale tohtis juua viia, aga pikemalt võistleja juures olla ei tohtinud – igaüks pidi ise hakkama saama. Ainus erand oli puudlite topknot, mille lakkimiseks anti aega 15 minutit ja võis kasutada tiimikaaslase abi.
Lisapinget tekitas ka see, et võistlejad olid kogu aeg tähelepanu keskmes. „See kindlasti ei ole nõrganärvilistele,“ selgitab Kristine „Lisaks sellele, et sa võib olla jagad seda karva asja, peavad sul ikka rauast närvid olema. Vähe sellest, et kõik need ülejäänud sada groomerit on su ümber – seal on ka kaamerad, seal on laivid, sul on prožektorid näos, sul käivad kogu aeg inimesed, nad vaatavad sind, nad filmivad sind, nad teevad pilte. Sul on seal kõrval mõni hispaanlane, kes kõva häälega räägib kaamerasse. Seisab tükk aega, kaamera koera näos ja muudkui räägib hispaania keeles. Sina tee aga oma tööd, vaata ise, kuidas hakkama saad. See kõik segab, sa pead oskama ennast välja lülitada.“
Võistluspinge oli suur. Ameerika kokkerspanjeliga võistelnud Ailen tunnistas Facebookis, et sai selle reisiga mõned hallid juuksekarvad juurde.
Näituseinimesed on küll meluga harjunud, kuid see võistluspinge oli Kristine sõnu midagi hoopis muud: „15 aastat iga jumala päev olen ma seda tööd teinud. Läksin sinna, istusin maha – ja esimesed 15 minutit mõtlesin, et huvitav, kuidas seda koera groomitakse.“ Vaatamata pingele – „No võtab ikka jala värisema, mis seal salata“ – suutsid tiimikaaslased Kristine sõnul imehästi keskenduda ja tegid supertööd. Eriti hea meel oli tal Regina Helena üle: „Minu kui trimmija seisukohalt on suure puudli groomimine tuumateadus. Ütlesin talle, et kui sa selle kahe ja poole tunniga ära teed, siis sa oled ikka täielik imeinimene. Ja ta tegi!“ Eestlaste uhke suur puudel sai ka kohtunikelt ohtralt kiita ja oli üks kaamerameeste lemmikuid. „Milline unustamatu kogemus… Oli imeline tunne võistelda maailma parimate groomerite seas. Olen äärmiselt tänulik kõikide komplimentide eest, mida oma töö kohta sain ning tänan kohtunikke lahkete sõnade eest. Puudlikategooriat hindasid kolm eksperti ja mulle määrati 6., 7. ja 7. koht – täiesti uskumatu saada nii kõrge hinnang 23 riigi esindajate seas,“ kirjutas Regina Helena oma Facebooki lehel.
Suur puudel sai Regina Helena käe all 2,5 tunniga uhke soengu.
Ailen kirjutas samuti oma postituses: „Nii palju positiivseid ja hingematvaid mälestusi, mida väga pikka aega meenutada. Suur aitäh selle väljakutseterohke puhkuse ja mõne lisandunud halli juuksekarva eest.“
Hindamise järel tulemusi oodates räägiti ka teiste tiimidega. Nii Kristine kui ka Sveta Grüni sõnul oli hästi soe olemine, ei olnud mingit kadedust või viltu vaatamist. Tiimid vaatasid ka üksteise töid. „Terve meie Eesti tiim sai väga-väga ilusaid kommentaare, väga ilusaid komplimente teistelt groomeritelt ja kohtunikelt. Kui me alguses ikka pabistasime, et mis meie nüüd siit Eestist, väiksest kolkast … tegelikult tuleb välja – üllatus, üllatus –, et polegi päris vasakukäelised!“ rõõmustab Kristine.
Tüdrukud kiidavad ka tiimi juhti Svetat: „Tõeline support oli tunda kogu aeg ja see oli väga suur asi meie jaoks.“ Sveta pole vastukiidusõnaga kitsi, tema sõnul esinesid meie groomerid väga tublisti ja pidasid pingele vastu.
Vaatamata sellele, et tänavu poodiumile ei jõutud, ütlesid Kristine, Ailen ja Regina Helena juba Belgias, et tuleksid järgmine kord jälle. „Absoluutselt kindlasti järgmisel aastal jälle!“ ütleb ka Sveta Grün. Meie groomeritel soovitab Sveta õppida ja ennast arendada, seda just tõukohaste soengute osas – siis ehk leiab tulevastel aastatel ka neljanda tiimiliikme Eestist.
Võistluste lõpetuseks panid kõik tiimid oma neli koera lauale ja pealtvaatajad said saalis ringi käia ning koerte soenguid imetleda. Foto: Groomania
