Tekst: Margit Toovere
Fotod: Ingrid Pakats, erakogu
Kui üheksa-aastane Elisabeth esimest korda naabri juurde landseerikutsikaid vaatama läks, ei osanud ta arvata, et sellest päevast saab alguse tema kiindumus just selle suure karvase tõu vastu. Kümmekond aastat hiljem on ta koos Nanaga tõestanud, et landseer suudab kõike.
„Millisele lapsele siis kutsikad ei meeldiks,“ naerab Elisabeth, meenutades seda esimest kohtumist tõuga. „Tagasi vaadates olen väga õnnelik, et elu viis mind just landseerideni. Kui naabril oleks olnud mõni teine tõug, siis võib-olla ei tegelekski ma täna selle tõuga.“
Landseeride puhul võlus Elisabethi kõik – nende väärikas välimus, tugev ja lojaalne iseloom ning soov inimesega koostööd teha. „Nad on tõelised inimese koerad,“ ütleb ta. „Nad on piisavalt aktiivsed, koostööaltid ja väga lojaalsed. Samas pole nad sugugi liiga lihtsad koerad, neil on tugev iseloom, mis paneb sind vahel proovile. Just see tasakaal teebki nad minu jaoks lahedaks.“
Elisabeth on õnnelik, et lapsepõlvekodu naabrinaine just landseere kasvatab – muidu äkki polekski ta selle suurepärase tõuni jõudnud.
Viis aastat tagasi sündis Nana, Elisabethi esimene oma koer, kellega nad on tõestanud, et landseer suudab kõike.
Sülle kukkunud ime
Landseeride kasvataja, kenneli White’n Black omanik Ingrid Pakats kaasas koertest huvitunud tüdruku varakult kenneli tegemistesse. „Elisabeth sattus minu juurde esimest korda üheksa-aastasena, kui tuli koos emaga kutsikaid paitama – see oli Sophie (Ih Visochestvo Avesta Hovard) esimene pesakond. Sellest ajast alates hakkas ta meile üha sagedamini „sattuma“. Võtsin Elisabethi tema ema loal kaasa meie koeramatkadele mere äärde ja rabaradadele. Elisabeth soovis ka väga koera näitusel esitada, mina aga polnud eriline näitusefänn. Nii juhtuski, et sain endale entusiastliku händleri,“ meenutab Ingrid.
Samast kennelist tuli 2020. aastal Elisabethi ellu ka päris esimene oma landseer – White’n Black North Dream Angeli ehk Nana. Toona vaid 15-aastasel tüdrukul oli juba kuhjaga kogemusi koerte eest hoolitsemise ja nende treenimise, samuti paarituse ja poegimise osas. Nii läks ta appi, kui Lõuna-Eestis sündis White’n Black North pesakond. „Side Nana ja Elisabethi vahel tekkis juba hetkest, kui see väikene lapiline kutsikas Elisabethi käte vahele potsatas… koos oma 12 õe-vennaga,“ räägib Ingrid.
„Mõne aja pärast viskas kasvataja õhku mõtte, et äkki jätaks ühe kutsika endale ja võtaks ta minuga kaasomandisse,“ meenutab Elisabeth. See kutsikas oligi just Nana. Algul jagas koer oma aega kahe kodu vahel, kuni vaikselt üha enam Elisabethi juurde jäi. „Lõpuks „varastasin” ta päriselt enda juurde,“ ütleb Elisabeth naerdes. „Mul on tohutult hea meel, et see nii kujunes – Nana naudib elu täiel rinnal, olles enamasti minuga pealinnas, aga käies aeg-ajalt maal kasvataja juures puhkamas ja teiste koertega mängimas.“
Nana on tasakaalukas ja kohanemisvõimeline koer, kellel on siiski oma väikesed kiiksud. Kõige vahvam neist on Elisabethi sõnul tema lai „naeratus“ – õnnelikul Nanal on mokad krimpsus ja kõik hambad väljas. „Alguses võib see mõnele inimesele ehmatav tunduda, aga tegelikult on tegemist ainult rõõmuga,“ ütleb Elisabeth.
Ilus, tark ja osav hiiglane
Alates neljandast elukuust on Nana osalenud näitustel, esimeselt neist tõi ta kohe koju ka Best in Show Beebi tiitli. Tänaseks on näitusetiitleid kokku juba 21, viimane ja kõige meeldejäävam neist on kindlasti Maailma Võitja 2025, mille Nana teenis tänavu augustis Helsingis.
Näitustel käimine on Elisabethi sõnul üks Nana lemmiktegevusi – sporditrennide kõrval. Sest vaatamata arvukatele näitusetiitlitele ei ole Nana pelgalt näitusekoer, vaid naudib ka koerasporti.
Elisabeth alustas temaga juba kutsikaeas kuulekustreeningutega ning kahe ja poole aastaga saadi kätte KK1, KK2 ja BH tulemused. Tasapisi lisandus rallikuulekus – ala, kus loevad täpsus ja koostöö. Nana õppimisvõime ja soov koostööd teha paistsid silma juba kutsikaeas. Esimesed võistlustulemused ja kohad poodiumil tõid perenaise hinge rõõmu ja uhkustunnet: „See andis mulle kinnitust, et oleme õigel teel ja et Nanaga on võimalik saavutada palju rohkem, kui ma alguses üldse ette kujutasin.“
Landseerid pole just kõige tüüpilisemad rallikuulekuse koerad – mis pani just seda ala proovima? „Peale kuulekust tundsin, et vajan midagi uut ja huvitavat, mida Nanaga koos teha. Rallikuulekus tundus ideaalne valik. Nanaga on see ala väga hästi sobinud, sest see ühendab just kuulekuse, koostöö ja mängulisuse, mis talle väga meeldib. Samuti pakub see mulle ja Nanale pidevat väljakutset,“ tunnistab Elisabeth.
Nana ja Elisabeth on ühtviisi edukad nii näituseringis kui võistlusplatsidel.
Suve algul toimunud rallikuulekuse Eesti meistrivõistlustel tõusti juba poodiumi 3. kohale. „Mul tulid pisarad silma,“ tunnistab Elisabeth. „See oli hetk, kus sain aru, et me oleme koos nii kaugele jõudnud.“ Nüüdseks on Elisabethil ja Nanal taskus nii Eesti kui ka Läti rallikuulekuse tšempionitiitel. „Nad on lihtsalt SUPER!“ kommenteeris treener Kersti Lang.
Äsja sai paar ka esimene suurvõistluse kogemuse, kuuludes FCI rallikuulekuse MM-i Eesti meeskonda. „Kuna Nana on sel aastal reservkoer, ei ole meil ehk nii suurt pinget peal kui mõnel teisel tiimiliikmel. Samas mitte keegi muu ei pane seda pinget peale kui ma ise ja selle olen ma endale korraliku peale pannud. MM-ilt ootan eelkõige kogemust ja võimalust näha, kuidas meie koostöö Nanaga suurvõistlusel toimib,“ kommenteeris Elisabeth enne võistlusi.
Et landseerid on eelkõige aretatud veepäästekoerteks, alustas Elisabeth Nanaga juba aasta vanuselt ka veepäästetreeningutega. Kaheaastaselt said tehtud Päästeliidu veepäästekoera alg- ja kesktaseme eksamid, aasta hiljem ka kõrgtaseme oma ning VP1 tulemus nii Eestis kui Lätis. „Olen tõesti õnnelik kõigi meie saavutustele üle veepäästes. Minu jaoks on nii oluline, et koerad suudaks teha seda, milleks nad tegelikult loodud on ja mul on ülihea meel, et olen seda Nanale pakkuda saanud,“ rõõmustab Elisabeth.
Et igav ei hakkaks, õpitakse kodus igasugu trikke, nii on saadud kätte ka neli trikikoera tiitlit.
„Nana on meil kaasomandis, kuid võin täiesti kindlalt öelda, et ilma Elisabethita poleks ta kunagi nii kaugele jõudnud. Tänaseks on Elisabethi ja Nana näitustel saavutatud tiitlite nimekiri muljetavaldavalt pikk, ulatudes Maailma Võitjani. Veelgi olulisem on aga see, et nad on saavutanud ametlikke tulemusi erinevatel koeraspordialadel – kuulekuses, vetelpäästes ja rallikuulekuses – ning pälvinud kolmanda koha Eesti meistrivõistlustel rallikuulekuses. Mainin põhjusega neid mõlemaid – ükski tulemus poleks Nanal tulnud ilma Elisabethita ega Elisabethil ilma Nanata,“ kiidab neid kahte ka Nana kasvataja Ingrid Pakats.
Treeningud ja puhkus olgu tasakaalus
Aga kuigi Nana on väga koostööaltis, on ta siiski moloss. Oma mitte just kõige parema kiiruse kompenseerib suur koer täpsuse ja püüdlikusega – ta soovib elemente alati õigesti sooritada ning on treeningutes järjepidev. Tugev on koer Elisabethi sõnul ka erinevates koolitusmeetodites, näiteks shapingus ja luringus.
Üks Nana eeliseid on ka see, et ta ei lase end uutest olukordadest segada. „Ma ei pea muretsema, kuidas ta käitub uues hallis või platsil. Sama kehtib ka ilmastiku kohta: olgu vihm või lumi, Nana on alati valmis töötama,” kiidab perenaine.
Teatud olukordades on hiiglasekasvu koer aga pehme ja tundlik, nii et treenimisel tuleb leida õige tasakaal. Peamise rõhu on Elisabeth pannud just Nana motivatsiooni hoidmisele. Oluline on, et iga nädal oleks tasakaalus – trennid, võistlused, jalutuskäigud ja puhkus. „See mitte ainult ei hoia Nanat motiveerituna ja õnnelikuna, vaid ka meie omavaheline sidet tugevana,” leiab Elisabeth.
Suvine kiire aeg, kui rohkelt treeniti ja võisteldi, on selleks korraks läbi. Praegu jagab Elisabeth oma aega ülikooli ja Nana vahel. Hommikuti tehakse pikem jalutuskäik, perenaise loengute ajal naudib Nana aga kodus rahu – karvase hiiglase jaoks pole probleem terve päev või isegi mitu maha magada.
Trennide, võistluste ja näituste kõrval leiab Elisabeth alati ka aega, et Nanaga metsas või mere ääres jalutamas käia – see hoiab koera nii vaimselt kui füüsiliselt värskena..
Paar korda nädalas püüab Elisabeth temaga mere ääres või metsas jalutamas käia, et koera vaimselt ja füüsiliselt värskena hoida. Õhtuti tehakse väike trennisutsakas – lihvitakse erinevaid harjutusi või õpitakse midagi uut. Korra nädalas käiakse rallikuulekuse trennis, nädalavahetustel aeg-ajalt ka võistlemas. „Samas on meil alati ka rahulikke päevi, kus lihtsalt oleme kodus ja puhkame,” räägib Elisabeth.
Enne võistlusi võetakse rahulikult
Küsimusele, kuidas ta end ja Nanat olulisemateks võistlusteks ette valmistab, vastab Elisabeth: „Meie võistluseelne päev on alati väga igav, Nana jaoks koosneb see ainult magamisest.“ Iga võistlusega õpib ta juurde, kuidas koera paremini nii füüsiliselt kui vaimselt ette valmistada. Näiteks teab ta nüüd, et näljaga kaasnev liigne toidumotivatsioon lülitab Nanal aju lihtsalt välja ning soojenduse ja harjutustega ei tohi teda eelnevalt ära väsitada.
Kui ees on näituseleminek, peetakse maha üks korralik pesupäev ja korrastatakse Nana ilus musta-valgekirju kasukas.
Tõelised tulekerad
Vahepea oli Nanal sporditegevuses ligi aastapikkune paus – sündisid tema esimesed kutsikad. „Hindan väga kõrgelt Elisabethi panust selle pesakonna planeerimisse, kasvatamisse ja tema praegust tihedat suhtlust kutsikaomanikega,“ ütleb Ingrid.
Ka Nana lapsed lähevad ema jälgedes: kõik kutsikad on tõelised tulekerad. „Pärlit kutsume hullukeseks, ta on alati valmis midagi tegema ja seda, et Pärli tõesti väsinud oleks, on juhtunud täpselt üha korra peale esimest kahetunnist intensiivset veepääastetrenni,“ räägib Elisabeth Nana tütrest White’n Black Tahitian Pearl. Pärliga on ta natuke ka rallikuulekust harrastanud, kuid ajapuuduse tõttu on see soiku jäänud. Küll aga tegi oma rallidebüüdi Nana teine tütar Emma.
Ülimalt õnnelik on Elisabeth aga selle üle, et kõikidel Nana kutsikatel on hull armastus vee vastu: „Veepääste tuleb neil kõigil tõesti imeliselt välja.“
Nana paar aastat tagasi sündinud kutsikad on kõik parajad tulesädemed ja tõule omaselt hullud vee järele.
Landseeride võimekuses ei kahtle
Elisabeth ei kavatse pidurit vajutada: koerandus on kindlasti valdkond, millega ta ka tulevikus tahab seotud olla. „Sellel aastal on plaanis läbida kasvatajakoolitus, kuid sealt edasised plaanid pole veel kindlad, eks elu näitab,“ räägib ta. Üks võimalik tee on treeneriamet – juba praegu annab ta trenne teistele koeraomanikele ja juhendab rallikuulekuse gruppi. Noor naine tunnistab, et on teisi õpetades ka ise palju õppinud ja arenenud. „Võib-olla saab Eesti koerandus endale tulevikus tubli ja asjaliku kasvataja, treeneri või miks mitte ka kohtuniku. Mina hoian pöialt ja toetan nii palju, kui oskan!“ ütleb ka Ingrid Pakats.
Mis plaanid on neil aga Nanaga? „Ühtegi muud ala praegu silmapiiril ei ole, jätkame rallikuulekusega, kuna see sobib tõesti nii mulle kui Nanale. Plaan on ka järgmine aasta MM-i tiimi pürgida,“ unistab Elisabeth. Rallikuulekuse kõrval jätkatakse kindlasti ka veepäästetreeningutega.
Elisabeth loodab, et tema ja Nana saavutused muudavad ka levinud arvamust, et landseer on pigem rahulik perekoer: „Ma tõesti loodan, et läbi Nana näevad inimesed, et nii landseerid kui ka teised suured ja karvased koerad on võimelised palju enamaks, kui tavaliselt arvatakse. Ma ei ole kunagi landseeride võimekuses kahelnud ja Nana on seda arvamust minus aina süvendanud.“
