Tekst: Kristi Väät, Tõnu Väät, Meeli Eismann
Toimetas: Lemmi Kann
Fotod: erakogu
Oli laupäev, 29. juuli õhtu, kui etna cirneco Enzo ning tema omanike Kristi ja Tõnu Vääti ja kasvataja Meeli Eismanni jaoks hakkas stopper tiksuma närvesöövat 48 tundi, mille tulemust ei osanud keegi ette ennustada. Mida teha, kui koer jooksu pääseb?
Enzo oli oma õhtust jalutuskäiku lõpetamas, kui äkki maja välisukse ees ehmus millegi peale, tõmbas jalutusrihma pingule ja rabeles traksidest välja. Ta ei jooksnud kohe ära. Teda meelitati maiustustega, appi toodi isegi naabrite koer, kellega Enzo oli sõbrasuhetes. Enzo ei lasknud endale kedagi ligi. Ta tiirutas umbes kümme minutit läheduses ringi ja otsustas siis minna. Tagasi vaatamata.
Stsenaarium oli seda mustem, et Enzo oli võõras kohas – hoiul lähedaste juures, kuniks pererahvas reisil oli. Esimesed päevad hoiukodus olid sujunud igati hästi, seda suurem oli Kristi ja Tõnu šokk, kui lennuk kell pool kaks öösel Tallinna lennujaamas maandus ja saabus kõne, et Enzo on jooksus.
„Ehmatasime väga. Nutsime lennujaamas oma esimesed nutud, saime kohvrid kätte ja sõitsime kohe Lasnamäele Enzot otsima. Usun, et paljud inimesed kuulsid sel ja ka järgmisel ööl meie hõikamisi ja kutsumisi. Otsisime Enzot hommikul kella kuueni, kuid meil ei õnnestunud teda leida,“ meenutab Kristi.
Otsingud käivituvad
Samal ajal oli sotsiaalmeedias käivitatud operatsioon Enzo leidiseks: mitmetesse gruppidesse tehti Enzo fotoga postitused koera kadumiskoha ja numbriga, kuhu helistada.
Esimesed kõned tulid üllatavalt kiiresti. Kohe esimesel õhtul ja öösel nähti Enzot Laagna teel suunaga linna poole jooksmas. Üks teatajatest oli bussijuht, kes kirjeldas, et Enzo jooksutempo oli nii võimas, et ta suutis bussiga sammu pidada. Seejärel tulid märguanded Valgelt tänavalt, Lauluväljakult ning seejärel Russalka ja Oru hotelli lähedusest. Aga kui linn magama jäi, lõppesid ka teated Enzost. Saabus painav vaikus ja teadmatus. Üks kõige piinavamaid seisundeid koeraomaniku jaoks, mil sa ei tea, kus su koer on ja kui suures ohus ta on. Või kas ta on elus…
Kui Enzo kasvataja Meeli järgmise päeva hommikul teada sai, et tema kasvandik on plehku pannud, hakkas ta ruttu plaani pidama. Oli pühapäev.
„Olen andnud lubaduse nii iseendale kui ka oma kutsikaomanikele, et olen nende jaoks olemas, kuniks minu kasvandikel elupäevi antud on, nii heas kui ka halvas, nii rõõmus kui ka kurbuses. Kasvatajaks olemine on väga vastutusrikas amet,“ sõnab Meeli.
Viljandis elav Meeli tegi kiired rehkendused vajalike asjatoimetuste kohta ja sõitis Tallinnasse.
Teadaolevalt on hurdad sedasorti koerad, kes naljalt ennast võõrale inimesele kätte ei anna. Enzol puudusid lisaks nii kaelarihm kui ka traksid, millest oleks võimalik kinni haarata. Oli ka ilmselge, et terve öö võõras keskkonnas jooksus olnud koer on segaduses, hirmul ja väga ärevil. Hurdana oli ta võimeline katma kiiresti suuri vahemaid ja seda ka suurel kiirusel. Kui lisada sellesse valemisse tiheda liiklusega tänavate ja magistraalide ületamine, oli pilt üsna mustades toonides, kui otsijad järgmise päeva hommikul laululava läheduses taas otsinguid alustasid. Enzost ei tulnud kogu päeva jooksul ühtegi teadet. Tunnid möödusid, pinge kasvas, meel muutus üha mustemaks ja lootusetumaks. Ideed, kust otsida, olid otsas. Kristi ja Tõnu peast käisid läbi kõige kurvemad mõtted.
Kella viie paiku õhtul tuli lõpuks telefonikõne, et koera on märgatud Smuuli Maxima juures. See tähendas, et ta oli tagasi tulnud piirkonda, kus ta ära jooksis ja kus temaga oli varasemate päevade jooksul jalutamas käidud. See oli väga hea uudis. Kaarti uurides ja kõiki saabunud vihjeid arvestades sai otsijatele selgeks, et Enzo pelgupaigaks on Smuuli Maxima tagune võsa.
„Pühapäeva õhtul tuli Enzo kohta mitmeid teateid, kõik sellest samast Lasnamäe piirkonnast. Oleme väga tänulikud Lasnamäe elanikele, sest sel õhtul saime aru, et teda otsivad ja sellele loole elab kaasa väga palju häid inimesi!“ räägib Kristi.
Kõik teated kinnitasid – Enzo on terve! Juba ainuüksi see teadmine paneb omaniku õnnest nutma.
Kahjuks ei õnnestunud Kristil, Tõnul ja Meelil sel õhtul Enzot näha.
Kristi poetas mitmetesse kohtadesse maha kodu lõhnaga tekikesi, mis neil kaasa olid võetud, lootuses, et Enzo need leiab ja tuttava lõhna peale paigale jääb.
Närvide mäng
Teise päeva hilisõhtu oli käes. Enzole terendas teine öö linnadžunglis.
„Kutsusin läbi Facebooki appi kõiki oma sõpru ja tuttavaid Tallinnas. Kõige rohkem ootasime operatiivset infot Enzo asukoha kohta, sest võõraid ta pelgas. Seepärast selgitasin ka postitustes, et ärgu üritagu koera püüda, vaid antagu märku, kus ta on ja võimalusel jälitatagu,“ meenutab Meeli.
Tal tuli langetada raske otsus – ta pidi sõitma tagasi Viljandisse, sest teist valikut polnud. Kristi ja Tõnu jätkasid otsinguid kella kaheni öösel. Rohkem ei jaksanud, sest eelmine magamata öö andis tunda. Jaks sai otsa. Nad lohutasid end sellega, et ilmselt magas ka Enzo kusagil ööund.
Esmaspäeval varahommikul kihutas Meeli uuesti Tallinna poole. Ta võttis end töölt vabaks, et tulla Enzot otsima. Riskid ja hirm olid mitmekordistunud – alanud oli uus töönädal oma tiheda liiklusega.
Esimesed kõned tulid varahommikul bussijuhtidelt. Pärast esimesi teateid kordus eelmise päeva muster – täielik vaikus. Oli selge, et sihitult ringi sõita pole mingit mõtet. Otsijad proovisid uut taktikat.
Kiire käik poodi ja Smuuli Maxima tagumise võsa äärest heljus üle piirkonna mõnus, rammus grillvorstide lõhn. Lootus, et ahvatlevad lõhnad näljase koera uudistama toovad, luhtus. Enzo ei andnud end näole.
Laekus hoopis foto Enzost, mis oli tehtud lauluväljakul. Kristi ja Meeli startisid kohe selles suunas. Ja siis õnnestus neil esimest korda Enzot näha!
„Suund oli tal Smuuli Maxima poole, aga kahjuks oli ta liiga kaugel, et kontakti luua. Samas oli see oluline teadmine – koer liigub kiiresti, järelikult on terve,“ selgitab Kristi.
Samal ajal käis taustal hoopis teistsorti otsingutöö. Oli loodud Facebooki grupp, kuhu koondusid kõik aktiivsed otsijad. Juba oli leitud püügipuur, mis plaaniti öö hakul Maxima võssa üles panna. Tõnu oli leidnud droonimehed, kes toetasid õhust otsimist. Kahjuks selgus, et droonidest siiski väga abi ei olnud, sest tavalise kaameraga võsast läbi ei näe.
Tunnid möödusid. Pinge keris.
Taaskohtumine
Otsijad hakkasid parajasti õhtuhämaruses püügipuuri paigutama, kui tuli teade, et Enzo jooksis just Maxima tagusesse tihnikusse.
„Kuna ta oli kindlasti suures segaduses ja hirmul, tuli tegutseda targalt ega tohtinud eksida. Võtsin kiiresti kokku kogu oma õpitu koeramaailmas. Aitäh, Tiia Ariko!“.
Meeli näpunäidete järgi varjusid otsivad hiirvaikselt oma positsioonidele ja Meeli sukeldus üksi tihnikusse.
„Oli juba täitsa hämar. Käisin mööda väikseid, kitsaid teeradu, ümisedes vaikselt: „Enzo, kus sa oled?“ meenutab Meeli.
Ta jõudis umbes viis minutit sedaviisi uidata, kui tundis korraga, et keegi on selja taga. See oli Enzo! Tuttav hääl oli ta välja meelitanud – kasvataja hääl jääb kutsikale igaveseks meelde.
Meeli sundis end rahulikult paigale, sest teadis, et üks ettevaatamatu liigutus ja Enzo põgeneb jälle. Meeli vaid seisis ja ootas Enzo reaktsiooni.
Ja siis Enzo naeratas.
Õnnepisar silmanurgas, võttis Meeli taskust vorstitüki ja istus sinnasamasse maha, nagu ta koduski kutsikatega mängides teeb. Õnnest segane Enzo võttis mängukutse niutsudes ja haukudes vastu. Mõne aja pärast tõusis Meeli püsti ja hakkas parkla poole kõndima, ise samal ajal koeraga rääkides ja teda kaasa kutsudes. Ja Enzo tuli.
Parklas kordus indiaanlaste kombel maha istumise rituaal Kristi ja Tõnuga. Siis saadi Enzole juba rihm kaela ja ta jõudis peremehe süles õnnelikult autosse.
„Kui autouks sulgus ja Enzo oli autos, hakkasid pisarad voolama. Kõigil. Meie rõõm oli üüratu. Meie armas Enzo oli päästetud, ta väljus Tallinnas seiklemisest elusa ja tervena. See oli ime! Enzo oli kadunud natuke üle 48 tunni,“ räägib Kristi.
Pärast seda seiklust sai Enzo uued turvalised traksid ja kaela GPS-i.
Meeli, Kristi ja Tõnu aga korraliku kogemustepagasi, mida ja kuidas teha, kui koer seiklema pääseb. Muidugi loodab Meeli, et vähemalt Kristil ja Tõnul ei tule midagi sellist enam kunagi kogeda.
„Mitte ükski koeraomanik ei peaks midagi sellist läbi elama. Koer on pereliige, kelle kadumine murrab südamed. Suur tänu kõigile otsijatele, kes panustasid tunde ja tunde Enzo otsimisele!“
Meeli loodab, et Enzo lugu on õpetuseks kõigile, kes tulevikus peaksid samasse olukorda sattuma.
Nõuanded:
- Looge kiiresti sotsiaalmeediasse otsingugrupp. Üks abilistest peab jääma jälgima sotsiaalmeediat, sest otsijad ei jõua seda ise teha ja info koera liikumiste kohta peab väga kiiresti otsijateni jõudma.
- Edastage info koera kadumise kohta kõikvõimalikesse sotsiaalmeedia gruppidesse. Kleepige piirkond täis koera kadumisteateid koos koera foto ja omaniku kontaktidega, sest kõigil ei ole Facebooki kontot.
- Lisage otsingugrupi üks telefoninumber otsingugrupi pealkirja, et see oleks kohe leitav ja saaks kiiresti helistada.
- Kirjutage täpselt välja, kuidas käituma peab, kui koera märgatakse.
- Lisage, mida ei tohi teha ja mida peab meeles pidama, arvestades kaotsi läinud koera iseloomu ja harjumusi. Mida kauem koer lahtisena jooksus on, seda rohkem ta metsistub. Iga tund on arvel.
- Hankige püügipuur ja pange ööseks kohta, kus koera kõige rohkem nähtud on.
