Novembri lõpus korraldas FCI IGP kohtunikele Austria pealinnas Viinis kahepäevase koolituse, kus tutvustas sellest aastast kehtima hakanud muudatusi IGP eeskirjades.

FCI-i Töökoerte Komisjon on seadnud eesmärgiks IGP eeskirjad iga viie aasta tagant üle vaadata. Eesmärk ei ole tingimata teha kogu aeg muudatusi eeskirjadesse, vaid pigem luua n-ö teatav raamistik. Ehk siis kui erinevatel põhjustel tekib survet eeskirjadele, siis sportlased, koolitajad  ja kohtunikud teavad ja oskavad arvestada sellega.

Seekordsed muudatused on tingitud erinevatest mõjutajatest. Mitmetes Euroopa riikides on IGP-ga tõsiseid probleeme eelkõige seetõttu, et teatavad poliitilised ja poolpoliitilised huvigrupid teevad päris aktiivset tööd, et konkreetne koolitusala ära keelata. Tegemist on suuresti populistliku liiikumisega, et saada tähelepanu ja läbi selle ka toetust juurde.  Kuna osad sellised huvigrupid omavad väga suuri rahalisi ressursse, jääb IGP harrastajate jõud ning rahaline võimekus kahjuks nõrgaks. See tingib ka eeskirjade muutmise suunal, et ühiskond mõistaks veel paremini, miks see ala vajalik on, kuivõrd see meeldib koertele ja pakub inimestele hea võimaluse harrastamiseks. Osad sisse viidud muudatused ongi tingitud sellisest teatavast kompromisside kompamisest.

Hindamisel primaarsed koera tegelikud väärtused

Teine oluline surve seisnes asjaolus, et juba mõnda  aega on IGP kohtunike koolitustel joonitud alla  IGP tegelikku sisu ja väärtust ning soovitud muuta hindamist. Soov on olnud suunaline, et kohtunikud hindaks rohkem taakaalukaid, hea närvisüsteemiga ning enesekindlaid koeri. Sellest aastast kehtima hakkavates eeskirjades ongi sisse kirjutatud päris palju selliseid varasemalt kirjutamata vormis eksisteerinud nõudeid. Samas on tulnud juurde ka jagunemine primaarseteks ja sekundaarseteks detailideks. Need primaarsed detailid ongi sellised, mis iseloomustavad rohkem koera tegelikke väärtusi ning tema tasakaalustatud ja harmoonilist tööd koerajuhiga.

Kolmas sisend oli soov lihtsustada esimese astme eeskirju selliselt, et need looks parema võimaluse uutele harrastajatele sporti sisenemiseks.

Lisaks eelnevalt loetletule tulid juurde mõningad muudatused, millega spordiüldsus eelnevalt kehtinud eeksirjade juures rahul ei olnud, nagu näiteks „istu“ harjutuse väärtuse suurendamine 5 punktilt 10-le.

Kaks poleemikat tekitanud muudatust

Eeskirjades on kõvasti diskussiooni tekitanud kaks  kuulekuse poolel sisse tulnud muudatust. Minu silmis näevad need muudatused igati loogilised välja, kuid arvestatav hulk koeraspordi üldsust on ärritunud. Ma arvan, et peamine probleem seisneb asjaolus, et kommunikatsioon on olnud kehvemapoolne ja ei ole osatud suurele üldsusele asju lahti seletada. Kirjeldan järgnevalt neid kahte muudatust.

Esiteks langetati A tõkke kõrgus 180 cm pealt 160 cm peale. Langetamise peamine põhjus seisnes asjaolus, et oma olemuselt on A tõke üsna lihtne harjutus ning enamik koeri  saavad seal pigem kõrgemaid hindeid kui teistes harjutustes. Samas koolitavad paljud koolitajad oma koeri mõnevõrra lohakalt tõkkelt alla tulema, mistõttu hüppavad koerad üsna kõrgelt aporti järgi. See näeb kõrvaltvaatajale üsna kole välja, kui koerad sealt kõrguselt müts ja müts maha prantsatavad ning eks ta potentsiaalselt ju ei ole ka koera liigestele kasulik. Kui see tõke läheb lamedamaks, kaob selline hüppamine ära. Oponendid aga väidavad vastu, et teenistustõugu koerte anatoomia peab olema selline, et nad suudaks kõrgeid takistusi ületada. See omakorda eeldab terveid liigeseid ja selga.  Teatud mõttes on see ju ka tõsi ehk kui tõke on madalam, siis on seda lihtsam ületada ka mitte nii hea anatoomiaga koertel. Eks see ju ongi selline olukord, et pole olemas ühte ja head lahendust.  Isiklikult ütleks küll, et ka meetrise tõkke ületamine iseloomustab vägagi hästi koera tervist ja anatoomiat ning kohtunikud peaksid neid hüppeid lihtsalt kriitilisemalt hindama hakkama – see aitaks oluliselt kaasa.

Teine muudatus, mis on toonud kaasa väga palju diskussiooni on see, et aportites on joonistatud platsile ristkülikud, mille sisse peab aporti viskama.  Kui me mõtleme aporti harjutuse iseloomule, siis selle eesmärk on paljuski hinnata koeramaterjali ja treeninguid. Hea koer suudab toomisel plahvatada kiiresti aportile järele, suudab hoida rahulikult ning teha seda kõike enesekindlalt ja tasakaalustatult. Kui nüüd koeramaterjal ei võimalda päris kõike seda, siis kavalamalt lähenevad koerajuhid kompenseerivad aportis koera puudujääke oma tegevusega. Ehk siis kui on koer, kes ei ole nii motiveeritud, siis  on koerajuhil võimalik visata mitu korda aport n-ö valesti ja saades uued visked, tõsta koera instinkti. Teatud tüüpi koerad näevad selgelt paremad välja, kui aport visata võimalikult kaugele, teised näevad jälle paremad välja, kui aport visatakse võimalikult lähedale. Kui me tahame hinnata koera kvaliteeti, siis sellise tegevuse eesmärk on ju ennekõike probleemsemate osade kaunistamine. Eelmiste eeskirjade muutmise käigus oli soov teha nii, et kõikidele koertele asetab aporti platsile abiline. See oleks vägagi mustvalgelt toonud välja koera ja koolitustaseme ning lõpetanud ära trikitamise. Kuna aga koeraspordiüldsus oli sellele kõvasti vastu, siis see jäi välja. Nüüd siis üritati teha n-ö kompromiss, kus koerajuhile on antud ette konkreetne kaugus, kuhu ta peab viskama ning kui ta seda ei tee, siis aport asetatakse sinna.

Kuulekuses on edaspidi soov näha ennekõike tasakaalustatud ja rõõmsaid sooritusi. Kuivõrd jupp aega liikus hindamine vaid kiiruse suunal, siis see suunas ka aretust sinnapoole. Selle tulemuseks on aga suur kogus närvilisi ja ebastabiilsemaid koeri. Nüüd siis ongi soov näha näiteks juurdekutsumisel seda, et koer tahab tulla, teeb seda jõuliselt ja rõõmsalt ning otsene kiirus jääb tahaplaanile. See ei tähenda, et koer võib löntsida, sest aegalne koer ju ei ole jõuline ja sealt ei paista välja ka suurt soovi tulla. Kuid just see rõhk kiirusele omandab väiksema tähtsuse.

Sarnaselt on soov näha kõrvalkäikudes koeri pigem naturaalses, mitte temale anatoomiliselt mitteomases asendis. Näiteks selline sooritus, kus koer on kuidagi surutult kaenla all ja tema tagumised jalad on kõverdatud jne, saab oluliselt vähem punkte. Samuti saavad istu, lama ja seisa asendite võtmisel väljenduvad võimalikud stressisignaalid karmilt karistatud.

Minu silmis on need muutused kõik pigem positiivsed, sest kui kohtunikud suudavad selle vaatenurgaga kaasa tulla, siis muudab see tulevikus koerte aretust kindlasti olulisel määral mõistlikumas suunas ning samas muutuvad ka treeningmeetodid pigem positiivsemas suuunas.

FCI korraldatud koolitus oli oma olemuselt hästi tihe ja hea korraldusega. Osales 108 kohtunikku üle maailma.