Tekst ja pildid: Gerda Vunš

Ettevalmistused Cruftsiks algasid juba paar kuud enne näitust. Üks suurimaid küsimusi minu jaoks oli sobiva koeratõu valik. See tundus mulle hirmutav ja vastutusrikas ülesanne. Tunnistan, et valiku tegemise hetkel valdas mind hirm. Pärast põhjalikku kaalumist ja arutlemist jõudsin järeldusele, et kääbusšnautser on koeratõug, kellega soovin koos Cruftsi teekonda läbida. Lisaks juhtus ka põnev kokkusattumus – oma juuniorhändlingu teekonda alustasin just kääbusšnautseritega.

Kui koeratõug oli valitud ja ankeet saadetud, hakkasin tajuma, et see kõik on tõesti minuga juhtumas. Järk-järgult läbisin suures ootusärevuses mitmeid erinevaid emotsioone. Ootusärevusest ebakindluseni, uhkusest rahulolematuseni ning rõõmu ja optimismi vahel pendeldades jõudsin isegi mõtteni “ma ei taha”. Pean oluliseks rõhutada ka seda aspekti. Soovin jagada noorematele juuniorhändleritele, kes tulevikus Cruftsile minemas on, et pole midagi ebatavalist, kui te ei suuda oma tundeid täielikult mõista. On loomulik, et mõnel hetkel võib tekkida mõte, et äkki ma ei peaks ikkagi minema. See on täiesti normaalne, et mingil etapil teie peast sellised hirmud ja mõtted läbi käivad, et ma ei lähe ja ma ei julge. Selliseid mõtteid ei tohi karta. Võtke need vastu ja aktsepteerige neid. Pean tõdema, et ka mind sellised mõtted pisut hirmutasid. Õnneks oli mul piisavalt aega, et oma mõtted korda saada. Crufts on midagi hoopis muud, kui näiteks European Dog Show või World Dog Show. Cruftsile peab minema hoopis teise mõttelaadi ja suhtumisega. Millisega, seda peab igaüks ise enda jaoks välja selgitama. Siinkohal soovin tänada oma vanemaid, Kristine Maria Siitanit ja Anett Maria Reinast. Just nemad aitasid mind läbi kogu selle ettavalmistuste etapi ning aitasid mul emotsioonidega ja mõtetega toime tulla.

Jõudsin Birminghami kolmapäeval ning neljapäeva keskpäeva paiku pidin juba olema näitusel. Kõik juuniorhändlerid tulid kokku ühisele lõunale. Tutvusime omavahel ning igaüks pidas väikese kõne, kus tutvustas end ning soovis midagi teistele. Toimus ka kinkide jagamine. See on minu arvates meeletult tore traditsioon – iga riigi esindaja toob teistele midagi enda riigist. Tänan Eesti Kennelliitu ja EKL Noortekogu, kes andsid mulle kaasa toredaid suveniire, mida teistele jagada. Lõunale järgnes paus, mil saime niisama omaette näitusel olla. Õhtul, kui neljapäevased rühmavõistlused ja muud tegevused suures ringis olid lõppenud, oli meil tulevase päeva peaproov. Jooksime kõik koos suures ringis, ka kohtunik oli meiega. Meil küll ei olnud koeri, seega tunduse see kõik väga naljakas ja tekitas palju elevust.

Võistluspäev algas üsna varakult. Olime näitusel juba kell kuus hommikul. Kogunesime tühja ringi ning sammusime kõik koos ettevalmistusalale. Hetk, mil kohtume esmakordselt oma koertega, oli kätte jõudnud. Olin pisut mures, kuid oma koera kätte saades, sain kohe aru, et mul on tohutult vedanud. Sain endale kääbusšnautseri nimega Casper. Ta on imeline koer, iga hetk temaga koos oli unustamatu. Meile anti üks tund, et koeraga tutvuda ja treenida. Minul piisas 15 minutist, peale seda lasin koeral rahulikult omaette puhata. Esimese vooru aeg oli saabumas – võtsin koera, tegime viimaseid viimistlusi ning olin valmis selleks oluliseks hetkeks. Kõik läks väga kiiresti, mõne hetke pärast kuulsingi juba oma nime ning astusingi  kuulsale rohelisele vaibale. Kaamerad lendasid üle pea, prožektorid valgustasid. See oli erakordne tunne. Olin üllatavalt rahulik. Tundsin, et olen seal, kus pean hetkel olema ning väärtustasin seda. Olin äärmiselt õnnelik nähes, et suudan teha Casperi jaoks meie ühise elamuse toredaks ja rõõmupakkuvaks. Just see oligi mu peamiseks eesmärgiks. Esimeses voorus hindas kohtunik kõiki individuaalselt ning tegi valiku, kes TOP10-sse pääsevad. Kui 1. voor oli lõppenud, oli meil päris palju aega finaalini. Sain sel ajal niisama nautida näitust ja teistega suhelda. Enne 2. vooru olid emotsioonid erinevad. Ühest küljest mõistsin, et valik kümne parima osas on juba tehtud, kuid teisest küljest tundus mulle kümne parima sekka saamine veel vastutusrikkam. Kuid siiski sain aru, et pean andma endast parima ning ülejäänu on juba kohtuniku otsus.

Finaal algas. Jooksime taas muusika saatel ning oma nimesid kuuldes suurele areenile. Tribüünid olid inimesi täis ning prožektorid saatsid igaüht läbi suure ringi. Kuulsin meeletut toetust ja nägin inimeste seas oma tiimi – lehvisid Eesti lipud ja ma tundsin iga keharakuga seda meeletut toetust. Olen selle eest meeletult tänulik! Üks silmapilk ja kohe öeldakse kümne parima nimed ning ma kuulsin kõlaritest: “Estonia! Gerda Vunš!”. See hetk jääb mulle igaveseks meelde! Olen uhke, sest ma osutusin 2. inimeseks, kes Eestit esindades TOP10-sse pääses. Arvan, et mul õnnestus esindada meie riiki kõrgel tasemel. Sel aastal valis kohtunik tegelikult välja 11 juuniorhändlerit, mida minu teada ei ole varem juhtunud. Tegime ühe edasi-tagasi liikumise ja kohtunik langetas oma lõpliku otsuse. Õnnitlen siinkohal kõiki võitjaid!

Crufts oli kahtlemata üks kõige säravamaid ja meeldejäävamaid kogemusi minu elus. See on midagi enamat, kui lihtsalt koertenäitus. See oli  omavaheline suhtlus ja meeletu ühtekuuluvustunne. Crufts ühendab inimesi. Kohtasin seal palju uusi ja huvitavaid inimesi ning tundsin korduvalt tänulikkust nende vastu, kes mind juba ümbritsevad. Tulin tagasi kogemuse võrra rikkamana ning olen valmis uuteks väljakutseteks.