Kutsikate kuulutused

Grööni koer: lihtne armuda, raske kasvatada

Grööni koer: lihtne armuda, raske kasvatada

Tekst: Lemmi Kann
Fotod: erakogu

Grööni koer on üks vanimaist koeratõugudest, kes on tänapäeval haruldane mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Koerte treeneri ja hetkel Eesti ainukese aktiivselt tegutseva grööni koerte kasvataja Mona N. Vahtra sõnul on grööni koera lihtne armuda ja raske kasvatada.

Mona oli 13 aastane, kui ta kelgukoerte kennelis Skylinedog abiliseks olles esimest korda grööni koertega kohtus.
„Ma ei olnud sellest tõust varem midagi kuulnud. Sõna „kelgukoer“ oli küll tuttav, aga tol ajal ei teadnud ma veel huskydest ega malamuutidestki midagi, rääkimata haruldasest grööni koerast,“ meenutab Mona.

Grööni koerad jäid talle kohe silma. Oma olekult ja iseloomult erinesid nad nii Mona esimesest vahvast segaverelisest koerast Dorast kui ka kõikidest teistest koertest, kellega Mona seni kokku puutunud oli. Võtmesõnaks oli „hundilikkus“, nii välimuses, aga rohkemgi nende käitumises ja olekus.
„Neil kõigil oli nagu mingi missioonitunne – ülim teadlikkus oma eesmärgist. Nende olekus oli suur annus elegantsi ja iseteadlikkust ning nad olid väga iseseisvad. See kõik kokku lummas mind.“

2013. aastal sündis kennelis Skylinedog grööni koerte pesakond ja täitus Mona suur unistus – oranžikaspruuni ja valget karva kutsikas Khaos usaldati talle. Nii sai Mona endale koera, keda ta siiani nimetab oma hingesugulaseks. Khaos on tänaseks teisel pool vikerkaart. Mona kodu ja päevi täidavad kaheksa-aastane Bjorik ja kuueaastane Raa.

Grööni koera ajalugu

Grööni koer on tõeliselt iidne tõug. Kõige varasemad jäljed neist on leitud Põhja-Ameerikast ja tänu uuringutele on selgunud, et selle koeratõu vanuseks on umbes 10 000 aastat. Grööni koerad olid inuitide ehk eskimode asendamatud abilised ja kaaslased, aidates hülgeid küttida, hoiatades läheneva jääkaru eest ja täites muidugi rolli, mille järgi neid tänagi tuntakse – kelgukoertena. Koos oma inimestega jõudsid grööni koerad Alaskale, Siberisse ja Kanada põhja osadesse ning lõpuks ka Gröönimaale.
Inuitid andsid neile nimeks Qimmit or Qimmiq, mis tähendab nende keeles lihtsalt koera – grööni koer oli ainuke koer, keda see rahvas teadis või näinud oli. Gröönimaal, kuhu see tõug jõudis 4000 aastat tagasi, kutsuti neid Grønlandshund, kust tõug ilmselt ka oma tänase nimekuju sai. Esimesed Lääne maailma asukad, kes grööni koerte ja kelgukoerandusega kokku puutusid, oli viikingid.
Kuna grööni koerad on koos oma rahvaga sajandeid elanud üsnagi omaette, on tõug püsinud muutumatu ja algupärasena tänaseni ja neid kasutatakse jätkuvalt eesmärgipäraselt – kelgukoertena. Gröönimaal on tõug suure au sees ja tehakse palju tööd tõu säilitamiseks. Aretusreeglid on ülikarmid ja teiste tõugudega ristamine on rangelt keelatud. Tänu Taani kenneliklubile on grööni koera tõug tunnustatud ülemaailmse koerteorganisatsiooni FCI poolt.

Kirglik ja väsimatu

Üks omadus, mille pärast inimesed sageli just grööni koera poole vaatavad, on nende sünnipärane soov ja vajadus joosta, vedada, liikuda. See on ju nii tore, et saab koos koeraga igasuguseid asju ette võtta!
Mona muigab. „Ma usun, et nii mõnigi pärast kirub vaikselt oma otsust, vähemalt mõnda aega, sest grööni koer vajab tõesti väga palju tegevust.“.

Tegelikult peitub kogu vajalik teadmine grööni koera sajandite pikkuses geneetikas ja ajaloos. Grööni koera aretuses on alati olnud peamised märksõnad jõud, robustsus, sitkus ning vastupidavus. Ta on kirglik ja väsimatu kelgukoer vägagi kõrge jahiinstinktiga. Algselt kuulus paketti ka võimukus ja agressiivsus, neid omadusi on aretusega küll vähendatud, kuid need pole kuhugi kadunud. Grööni koeral on ka meeletu kogus energiat, mis tuleb eesmärgipäraselt ära kulutada, vastasel juhul otsib koer ise võimalusi, kuhu see suunata.
„Kui koerad reeglina üle poole päevast magavad ja puhkavad ning aktiivsed on nad keskmiselt 4-6 tundi, siis grööni koerad on selles mõttes peaaegu nagu inimesed – nende tegutsemisaeg on palju pikem. Nad võivad isegi 12 tundi aktiivsed olla ja sealjuures hakkab neil väga kergesti igav,“ selgitab Mona.

Mona tõi võrdluse, et kui mõni teine koer on pärast 10 km pikkust retke toas vaiba eest, siis tema kogemust mööda lisab rakendi ees lippav grööni koer pärast 14-15 km sõitu rõõmsalt tempot.
Seega ettekujutuse, et grööni koera on võimalik tavalise jalutuskäiguga piisavalt väsitada, võib kohe maha matta. „See peab ikkagi olema veotreening, mis neile piisava füüsilise koormuse annab.“.
Mona ise on olnud maast madalast kõva rattasõitja, seega saavad ka tema grööni koerad ratast vedada nii palju, kui hing ihaldab. Samuti on grööni koerad suurepärased jooksupartnerid. Talvel lumega asendub ratas kelguga.

Vabakasvatus võrdub katastroofiga

Teekonda kutsikast täiskasvanud koeraks, kellega on tore ja vahva koos elada, peab tõsiselt võtma kohe esimestest elukuudest alates. Grööni koera energia pulbitseb kutsikana erilise hooga. Et vältida suuremat ja väiksemat sorti pahandusi, soovitatakse kutsikaid kohe harjutada puuriga, sest tubastest oludes on grööni koera kutsikas nagu väike krokodill – ta närib kõike, mis ette jääb. Teda peab algusest peale õpetama ka toidust ja mänguasjadest käsu peale loobuma, et vältida tulevikus toiduagressiooni. Grööni koer vajab ranget kasvatust ja varajast sotsialiseerimist. Arvestades grööni koera eesmärki – vedada – peab teda hakkama varakult harjutama ka rakmetega, kuid raskusi tohib ta vedama siiski hakata alles täiskasvanud koerana.

„Nad on tegelikult väga õpihimulised, kui kutsikast peale neile uusi asju õpetada, aga tingimus on, et neil peab kogu aeg huvitav olema. Kui grööni koer tunneb, et mingi asi muutub rutiinseks, annab ta sellest kindlasti teada – ta lihtsalt läheb mingit põnevamat tegevust otsima või annab oma rahulolematusest selge kõlava häälega teada,“ räägib Mona.

Teatavasti on kõigil kelgukoertel korralik lauluhääl.

Grööni koerad on väga intelligentsed ja kavalad.

„Algajale koeraomanikule kindlasti ei soovita. Ma ise olin parajalt algaja – mul oli varem olnud vaid üks koer ja kuigi mul oli kogemus grööni koerte kennelis töötamisega, oli algus tõeliselt raske,“ tunnistab Mona.

Grööni koerad on ka väga jäärapäised ja füüsiliselt tugevad, mistõttu on Mona sõnul väga oluline, et kutsikat tuleb algusest peale kasvatada väga kindlate reeglite järgi.

„Vabakasvatus grööni koerale kindlasti ei sobi – see võrdub katastroofiga. Nad on rasked koerad, aga neis on aktiivse koeraomaniku jaoks väga suur potentsiaal! Nendega võib teha ja harrastada mida iganes – agilityt, rallikuulekust, veosporti. Kõige raskem ongi hea ja usaldusväärse suhte loomine grööni koeraga. Kui see on loodud, on nad imelised kaaslased!“

Pehmema loomuga omanikule üritab grööni koer kindlasti pähe istuda. Võti igat tõugu kelgukoera taltsutamiseks on Mona sõnul arusaamine, et kelgukoer vajab motiivi, miks midagi teha või mitte teha. Kui paljud tõud on aretatud inimesega koostööd tegema ja koeral on soov olla inimesele meele järele, siis grööni koeral sellist omadust ei ole.
„Teda ei huvita, kas ta on sulle meele järgi või mitte. Neid paneb liikuma omakasu, on selleks siis maiused või mäng. Aja jooksul on minu grööni koerad hakanud hoolima ka minu tähelepanust, aga arvan, et see sõltub ka treeningmeetoditest,“ märgib Mona.
„Ma olen teinud nendega väga palju tööd, olen muutnud treeningud nende jaoks hästi kaasahaaravaks ja lõbusaks. Maiuseid kasutan ma nendega ilmselt elu lõpuni. Nad küll teeksid ilma maiuseta ka trenni, aga kiitus ja maiused teevad nad nii palju rõõmsamaks, et ma pigem premeerin neid rohkem kui vähem.“.

Grööni koera võib vaatamata sellele kõigele nimetada heaks perekoeraks, sest tal ei ole kalduvust sedasorti valikulisele kuulmisele, et kohale jõuavad vaid ühe, koera välja valitud inimese käsklused. Grööni koertele meeldivad ka lapsed, kuid oma suuruse tõttu ei tohiks siiski jätta koeri koos lastega järelvalveta.
„Minu koerad tõesti lepivad erinevate inimestega ja on nõus jalutama minema põhimõtteliselt ükskõik kellega. Mingil määral sõltub see kindlasti ka konkreetsest koerast, aga neil on geenides teadmine, et kelgujuhid ja nende eest hoolitsevad inimesed võivadki olla erinevad,“ selgitab Mona.
Siiski valivad grööni koeradki peres selle ühe inimese, kellega nad kõige rohkem koos tahavad olla. Suure tõenäosusega on selleks inimene, kes nendega kõige rohkem tegeleb ja pakub neile seda, mida nad üle kõige armastavad – joosta ja vedada!

Kas siis ratta, kelgu või mõne muu vahendiga rajale minnes tuleb arvestada, et grööni koertel on väga suur jahiinstinkt.
Kindlasti pole ahvatlev väljavaade, et koer otsustab raja kõrval vilksatanud metsloomale järgneda, oht selleks on aga vägagi reaalne.
Et sellist olukorda vältida, vajab grööni koer asjatundlikku koolitamist ja treenimist. Nii on näiteks kuulekustreeningud täiesti omal kohal.


„Kunagi aastaid tagasi kuulsin teooriat, et kuulekustreeningud rikuvad kelgukoera ära, pärast seda ei taha ta enam korralikult vedada ja koera tööomadused on rikutud. See on müüt. Minu meelest on see väga vale ja tegelikkus on vastupidine. Tänu kuulekustreeningutel sisse harjutatud käsklustele ja sõnavarale teavad mu koerad, mida ma neilt ootan – millal kiirendada, millal aeglasemalt joosta, millal seisma jääda ja millal on puhkeaeg. Just tänu sellele on nad kelgukoertena palju efektiivsemad ja muidugi on mul nendega palju lihtsam hakkama saada,“ räägib Mona.

Ta lisab, et kui grööni koer piiramata alal lahti pääseb, läheb ta väga suure tõenäosusega maailma avastama.
„Nad ei karda minna – nad ei ole inimese küljes kinni.“.
Sisse harjutatud käsklus võib selles olukorras päeva päästa.

Ehk siis – kuulekustreeningud ja kelgukoer käivad kohe kindlasti kokku. Pealegi on eri treeningud suurepärane võimalus harjutada iseteadlikku grööni koera teiste koertega, kuna grööni koertes on geneetiliselt grammike agressiivsust – ilma selleta poleks nad karmides oludes ellu jäänud.

Plussid suuremad kui miinused

„Kui nüüd küsida, miks eelistada grööni koera mõnele teisele tõule, siis liiga palju plusse mul välja tuua ei ole,“ naerab Mona. „Grööni koera kasvatamine ja temaga tegelemine on ikkagi omajagu suur ettevõtmine.“.

Grööni koera on iseloomustatud sõnadega majesteetlik, väärikas ja enesekindel. „Kui võrrelda teiste kelgukoertega, siis huskyd on väiksed väledad hullukesed, malamuudid tõsisemad, robustsemad ja rahulikumad ja grööni koer on Mona sõnul midagi nende kahe vahepealset. Aga temas on veel rohkem hundilikkust – ta on veel algupärasem. Just seepärast ta mulle meeldibki.“.
Kodukoerana on kõik kelgukoerad Mona sõnul keskmisest keerulisemad ja sobivad vaid inimestele, kes tahavad koeraga koos regulaarselt matkata, veosporti teha ja koera igale poole kaasa võtta. Grööni koer on alati valmis autosse hüppama, et järjekordsele seiklusele vastu minna.

„Nad on suurepärased reisikaaslased! Ma olen enda koertega teinud retki nii Eestis kui ka välismaal. See on üks nende kõige suurematest plussidest – nad ei ole kohatundlikud. Seal, kus oled sina, seal on ka kodu. Grööni koera jaoks on oluline vaid see, et ta on oma juhiga koos,“ räägib Mona.
Teine suur pluss on see, et nad on hästi sitke kehaehitusega ja vastupidavad ning saavad suurepäraselt looduses hakkama. Nad ei saa ka väga kergelt vigastusi ja algupärase tõuna on neil tugev tervis.

Grööni koer tunneb ennast kõige paremini õues elades – aiaga piiratud õuealal või ka piisavalt avaras eraldi aedikus.
„Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kuna grööni koer on ikkagi kelgukoer, siis korteris on tema pidamine parajalt suur väljakutse. Olen ise sellega silmitsi seisnud. Sellisel juhul peab omanikul olema iga päev päris palju aega temaga tegelemiseks. Samuti ajab soojas ruumis elav grööni koer rohkem karva,“ märgib Mona.

Kui tavaliselt on neil kaks korda aastas on suuremat sorti karvavahetus, siis toas elaval grööni koeral kestab karva vahetamine aasta läbi.

Vastukaaluks on pluss see, et neil on isepuhastuv karv, mis tähendab, et neid ei tule sageli pesta.

„Põhjalikku pesemist nad vajavad ehk paar korda aastas. Kui kammida-harjata grööni koer korra nädalas korralikult läbi, on ta kogu aeg väga ilusa, koheva karvaga. Mina ise käin nendega gruumeri juures kaks korda aastas deshedding’ut tegemas, et kodu oleks karvavabam,“ ütleb Mona.
Aga saab hakkama ka koduste vahenditega, kui föön-puhuriga regulaarselt lahtine karv koera kasukast välja puhuda.
Võrreldes paljude teiste tõugudega on grööni koera karvahooldus seega päris lihtne ega nõua palju aega, mis on veel üks pluss selle tõu kasuks – jääb rohkem aega muudeks vahvateks tegevusteks. Või miks mitte – teise koera jaoks.

„Kuna tegemist on tõuga, kes on evolutsiooniliselt alati elanud suures karjas koos teiste koertega, siis talle ei meeldi üksi koju jäämine. Kui osad koerad magavad üksi jäädes tööpäeva rahulikult maha, siis grööni koer tunneb kindlasti seltskonnast puudust. Ta vajab enda kõrvale kas teisi koeri, omanikku, kes töötab näiteks kodukontoris või on mõni pereliige suurema osa ajast olemas,“ rõhutab Mona.


Ta ei ole ka selline koer, kelle võiks terveks päevaks üksi õue aedikusse jätta – selline elukorraldus teeb ta õnnetuks. Grööni koer vajab enda ümber karja. Ideaalne olukord on Mona sõnul see, et koeri on peres rohkem kui üks ja veel parem, kui teine koer oleks grööni koeraga enam vähem ühte mõõtu.

Armastus kogu eluks

Koerte treenerina töötades on Mona aastate jooksul kokku puutunud väga paljude eri tõugu koertega ja on naljaga pooleks ikka öelnud, et on oma klientide peale kade, sest neil on nii lihtsad koerad.
„Endale oskasin valida väga keerulise koera,“ naerab Mona.
„Aga need, kes kord grööni koera ära armuvad, ei saa enam ilma. Nad teavad küll, mis neid eest ootab, aga võtavad ikka ja jälle grööni koera. Mul peab alati olema vähemalt üks grööni koer, teised tõud võivad lisaks olla. Temas lihtsalt on ürgne võlu, mingi olek, mis toob looduse inimesele lähemale. Kui sa paned grööni koera kelgu ette ja lähed sõitma, siis see koostöö tunne… Sul ei ole grööni koeraga silmsidet vaja ja mõnikord sa ei pea isegi midagi ütlema. Ta lihtsalt teab, mida teha. See on nagu ürgne kutse. Vaikne ja võimas.“.

GRÖÖNI KOER
Päritolu: Gröönimaa
Kasutus: Kelgukoer
FCI klassifikatsioon:
Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 5.1
Põhjamaised kelgukoerad
Töökatseteta.