Kutsikasoovijale
Kas olete valmis kutsikat võtma?
Enne koera ostmist:
Mõelge, miks te koera võtta tahate. On teil piisavalt aega, et tagada koerale vajalik tähelepanu. On teil piisavalt rahalisi vahendeid, tagamaks koerale sobilik toit ning veterinaarabi. Kas koera võtmisega on nõus kõik perekonnaliikmed? Veenduge, kas koer sobib teie pere eluga – seda nii elustiili kui ka pereliikmete võimalike allergiate osas. Kui otsustate tõukoera kasuks, uurige tõu omadusi ja iseloomu, et ka need teie elustiiliga sobiks.
Veenduge, et koer sobib teie eluoluga. Kas teie kodu on koera jaoks sobiv – on seal piisavalt ruumi ja koerapidamiseks sobivad tingimused? Üha sagedamini esineb ka juhtumeid, kus kutsikast loobutakse juba kuu või paari järel. Põhjusena tuuakse tihti lapse allergia. Taolise olukorra ennetamiseks tasuks enne koeravõtuplaane külastada sõpru, kellel on koer või veeta paar tundi (siseruumides) toimuval koertenäitusel. Tõsi, nii mõnelgi juhul on tõenäoliselt tegemist hoopis „allergiaga” – inimesed avastavad oma üllatuseks, et kutsikas pissib-kakab tuppa ja närib jalanõusid, kuna omanikul ei ole aega või tahtmist kutsikaga tegeleda.
Mõelge läbi võimalikud kulud. Koera ostuhind kipub pikas perspektiivis olema üks väiksemaid temaga seotud kulusid. Igapäevaste kulude hulka tuleb arvestada toit ja maiused (mida suurem koer, seda rohkem neid kulub). Magamisase, toidu- ja veenõud, mänguasjad, kaela- ja jalutusrihm, hooldustarvikud (kammid, harjad, küünetangid jm) on asjad, mida tuleb küll harvem hankida, kuid mis pole sugugi odavad. Vaktsineerimisele ja parasiiditõrjele ei kulu ühe aasta lõikes väga palju raha, kuid kui koer haigestub või satub õnnetusse, võivad veterinaarabile kulutatud summad väga kiiresti astronoomilisteks kasvada.
Mõelge, mis saab koerast siis, kui teie teda hoida ei saa. Kui peate sõitma komandeeringusse või lähete terve perega soojamaareisile. Kui elate üksi ja tekivad terviseprobleemid. Kas on olemas keegi, kelle juurde saate koera sellisel juhul viia, sest koera ei saa isegi paariks päevaks üksi jätta?
Mõned koeravõtuga seotud plussid
Olete sunnitud iga päev 2–3 korda diivanilt tõusma ning koeraga õue minema – seda ilmastikutingimustest hoolimata. Teie füüsiline vorm paraneb ja tutvusringkond laieneb teiste toredate koeraomanike võrra.
Keegi rõõmustab tormiliselt teie koju tagasi saabumise üle.
Koeraga koos saate tegeleda erinevate (spordi)aladega, alustades pikkadest metsaretkedest lõpetades (maailmatasemel) koeraspordiharrastustega.
… ja miinused
Olete sunnitud iga päev 2–3 korda diivanilt tõusma ning koeraga õue minema – ei loe, kas väljas möllab lumetorm või puhub tuul 50 m/s.
Koeraga kaasnevad märkimisväärsed kulud. Igapäevaselt lisanduvad kutsika ostuhinnale kulud toidule, koeratarvikutele, veterinaarabile ning harrastustele. Kaasneda võivad ka remondikulud – hea, kui vaid kutsika noorusajal – ning vajadus täiendada järk-järgult oma garderoobi lähtuvalt sellest, millise kinga- või püksipaari koer hävitanud on.
Koer nõuab aega – varem kohvikusistumisele või kudumisele kulutatud aeg tuleb nüüd pühendada koeraga tegelemisele (jalutuskäikudele, koolitamisele). Kui seda ei tehta, võib koer hakata igavusest oma energiat näiteks korterisisustuse peal välja elama.
Tõukoer või krants?
Tõukoeraks teeb koera ainult tõutunnistus. FCI süsteemis töötav Eesti Kennelliit tunnustab tõukoertena koeri, kellel on mõne FCI liikmesriigi poolt väljaantud tõutunnistus. Lisaks FCI-le on maailmas kümneid n-ö alternatiivorganisatsioone. Neist Euroopa kontekstis tuntuimateks võiks pidada UCI-d ning IKU-d. Kui FCI-s kehtivad kõigile ühtsed, eelkõige usaldusväärsust ning koerte heaolu silmas pidavad reeglid, siis alternatiivorganisatsioonidel üheselt sätestatud reeglistik üldjuhul puudub. Sellest tulenevalt ei tunnusta FCI ühegi alternatiivorganisatsiooni registreerimistunnistusi ning säilitamaks oma tõuraamatu usaldusväärsust, ei ole ühtegi alternatiivorganisatsioonis registreeritud koera võimalik üle kanda FCI poolt tunnustatud tõuraamatusse.
Eesti lähiriikides (näiteks Lätis ja Leedus) on alternatiivklubide dokumentidega koerad üsna levinud. Välisriigist koera toomisel peaksite kontrollima, millise kennelorganisatsiooni registrisse antud koer kantud on. Kui plaanite osta kutsika näiteks Venemaalt, Lätist või Leedust, tuleks veenduda, et kutsikas saab kaasa vastavalt kas RKF, LKF või LKD tõupaberid. Juhul, kui tekib kahtlus, kas kutsika tõudokument on ikka nende organisatsioonide poolt välja antud, pöörduge abi saamiseks Eesti Kennelliidu või tema liikmesorganisatsioonidest tõuühingute poole. Samuti võib abi küsida ka muudest maadest koera ostmisel.
Kindlasti ei tasu uskuma jääda jutte, milles kutsika müüja väidab, et värske kutsikaomanik saab talle sobivad paberid talle sobivas klubis ise vormistada – see võib küll kehtida alternatiivorganisatsioonide puhul, kuid Eesti Kennelliidus saab kutsikale tõupaberid vormistada ainult tema kasvataja. Ka ei tasu uskuda jutte, et kutsika tõutunnistus maksab hingehinda – praegusel hetkel tasub EKL-i liige nõuetele vastava kuni kolm kuud vana pesakonna ühe kutsika registstreerimistunnistuse eest 22 eurot, mis pesakonna üleskasvatamisega seotud muude kuludega võrreldes ei ole märkimist vääriv summa. Jaa, registreerimistunnistus võib maksta ka kõvasti rohkem – juhul, kui kasvataja on rikkunud aretusreegleid!
Aeg-ajalt kõlavad väited, et tõukoerad on lähisugulusaretuse tulemus ja seega on neil kindlasti kaasasündinud tervisehädad ning närviline iseloom. Väide võib vastata tõele, kui tegemist on halva kasvatajaga. Hea tõukoerakasvataja teab tõus esineda võivaid probleeme ning pöörab neile aretusvalikutes tähelepanu. Ta uurib oma koerte tervist enne, kui neid aretuses kasutab. Kindlasti räägib ta ka kutsikaostjale selle tõu headest ja halbadest külgedest.
Kindlasti ei tohiks ennast lasta eksitada arvamusel, et kahe tõu ristand või krants on tervem kui tõukoer. Kõik kutsikad – tõulised või tõutud – pärivad oma geenid vanematelt. Seega võib tervisehädasid esineda nii tõukoertel kui ka ristanditel ning segaverelistel koertel. Kahe tõu ristand võib parema tervise asemel saada hoopis mõlemas tõus esinevad terviseplobleemid.
Tõukoerte eelis krantside ees on kindlasti teadmine, milliseks koeraks kutsikas kasvab. Suurus, karva tüüp ja hulk ning iseloomujooned on aastakümnete ja -sadade jooksul toimunud aretustöö tulemusena üsna selgepiiriliselt välja kujunenud. Teadmata päritoluga vanemate puhul aga võib armsa väikese toakoera asemel aasta pärast vastu vaadata hiiglasekasvu sõber (meenutagem anekdooti mehest, kes turult väikese valge toakoerakese pähe jääkaru ostis).
Nii tõukoerast kui krantsist saab kasvatada suurepärase neljajalgse sõbra. Kui koera võtmise eesmärk on kindlalt teada – olgu selleks siis jaht või võistlussport – tuleks valida just sellist tõugu koer, kelle tõukaaslased antud valdkonnas kõige edukamad on olnud. Kui koeravõtusoovi ajendiks on lihtsalt tore neljajalgne sõber, tuleks koera valikul lähtuda eelkõige tõu sobivusest teie elustiiliga või – miks ka mitte – seada sammud varjupaiga poole, et sealt endale tore karvane sõber leida.
Koera valikul ei tohi kindlasti lähtuda vaid tema välimusest. Lemmiku võtmine tähendab 10–15 aasta pikkust kooselu, ning nagu teada, on sellisel juhul kõigest muust olulisem „elukaaslase” iseloom. Ka siin annab tõukoera võtmine teatud eelise. Loomulikult ei saa eeldada, et kõik teatud tõugu koerad käituvad ühtmoodi (sageli pole pesakonnakaaslasedki identse loomuga), kuid tõustandard siiski kirjeldab soovitud (ning seega tõnäolisemat) iseloomu.
Kas tulevane koer peaks olema kõikide inimestega ülevoolavalt sõbralik või hoopiski valvas ja haukumisega võõrast märku andev? Kas eesmärgiks on koerasport või jahilkäimine? Tundmatut päritolu koerte puhul ennustamiseks vajalik info üldjuhul puudub.
Seega – valik on teie. Hästikasvatatud neljajalgne sõber võib olla nii krants kui ka tõukoer. Ega koerad ju tea, et neil tõupaberid on. Üldjuhul seisavadki need kuskil sahtlipõhjas, omamata mingisugust tähtsust koera igapäevaelus.
Probleemidest disaintõugude ehk kahe erineva tõu ristanditega lugege pikemalt SIIT.
Valige vastutustundlik kasvataja
Kui koeravõtu soov on kindel, peate otsustama, kas võtate truu sõbra kasvatajalt või hoopis varjupaigast.
Kui valik langes kasvataja kasuks
Kasvataja on inimene, kelle nimel on registreeritud sündinud kutsikad. Esimesed kaks pesakonda saab kasvataja registreerida ilma kennelnimeta, kuid alates kolmanda pesakonna registreerimisest peab tal olema juba kinnitatud kennelnimi. Selle registreerimiseks peab kasvataja esmalt läbima EKL kasvatajakoolituse ning allkirjastama kasvataja kohustuslepingu. Kennelnime kasutamine on seejärel kohustuslik osa iga tema kasvatatud koera nimest. Nimekirja Eestis registreeritud kasvatajatest leiate SIIT.
Tõuharrastajad ja -kasvatajad on enamuse Eestis esindatud tõugude jaoks moodustanud tõuühingu või –klubi. Kutsikat otsides tasub vastava tõu ühingust uurida kasvatajate kohta, ka on paljudel klubidel kodulehel kasvatajate kutsikakuulutused. Tõuühingute nimekirja ja kontaktandmed leiad SIIT.
Kennelliit kutsikaid ei vahenda, küll aga võib anda infot, kas mõnel tõul on Eestis kasvataja. Seda infot saate ka ise otsida EKL tõuregistrist. EKL-i kodulehelt leiate ka Eesti kasvatajate kutsikakuulutused.
Uurige enne kutsikaostu kasvataja tausta, nt vaadake EKL tõuregistrist, kui palju ja kui tihti on kasvatajal pesakondi, kas vanematel on tehtud terviseuuringud. Ärge leppige ainult kutsika piltidega – käige kutsikaid kodus vaatamas ja tutvuge pesakonna kasvutingimustega.
Ärge võtke koera nn „kutsikavabrikust” – võimaliku veidi odavama hinna „kompenseerivad” enamasti suured veterinaariarved ja kutsikat halbadest tingimustest „päästes” hoiate tegelikult sellist äri käimas!
Kuidas aru saada, kas tegemist on vastutustundliku kasvatajaga?
Vastutustundliku kasvataja eesmärk pesakonna kasvatamisel on tõu parandamine, säilitamine ja edendamine. Hoolimatud kasvatajad näevad kasvanduses ainult sissetuleku allikat ja ignoreerivad koerte vajadusi. See ei tähenda, et vastutustundlik kasvataja ei võta kutsikate eest tasu – ta teeb seda selleks, et katta pesakonna kasvatamise kulusid, mitte kasumi teenimiseks või elatise hankimise eesmärgil.
Vastutustundlik kasvataja ei soovi lihtsalt kutsikat müüa, vaid tahab ka veenduda selles, et tema kennelist pärit koerte tulevane heaolu on tagatud. Ta soovib olla kindel, et kutsikad lähevad armastavatesse kodudesse, kus uued omanikud on teadlikud ja mõistavad tõu eripärasid, temperamenti ja loomust. Lisaks armastusele peaksid uued omanikud olema võimelised pakkuma kutsikatele ka kasvamiseks ja eluks sobivat keskkonda. See tähendab sageli, et vastutustundlik kasvataj valib hoolega uusi omanikke ja tal võib olla teile rohkem küsimusi kui teil kasvatajale. See tähendab ka seda, et peate kutsika saamiseks ootama, sest vastutustundlikul kasvatajal on aastas tavaliselt piiratud arv pesakondi.
Vastutustundlik kasvataja soovitab teil tulla kohtuma kutsikate ja nende emaga, ning võimaluse korral ka oma teiste kodus olevate koertega. See on teile ideaalne võimalu kutsikate omavahelise suhtluse jälgimiseks ja annab aimu, milline koer täiskasvanuna välja näeb, kuidas ta käitub ja millist hoolt ta vajab järgmisel kümnendil või kauemgi. Saate ka ülevaate, millises keskkonnas kutsikas üles kasvab ja milline on emase koera tervislik seisund.
Vastutustundlik kasvataja tunneb põhjalikult tõugu, vastab meeleldi kõigile teie küsimustele ja juhatab teid, kust tõu kohta rohkem infot saada. Ta annab teile teavet tõu omaduste ja unikaalsete vajaduste kohta. Samuti annab ta teile nõu, kuidas kutsika eest hoolitseda, pakkudes teavet toitumise, vaktsineerimiste, tervisekontrolli jms kohta, ta on teile ka toeks kogu koera eluea jooksul.
Vastutustundlik kasvataja EI müü kunagi kutsikat interneti teel ilma uue omanikuga isiklikult kohtumata, et veenduda, kas kutsikale pakutakse sobivat kodu. Vastutustundlik kasvataja sõlmib teiega ostu-müügilepingu. Ka võtab ta kutsika tagasi või otsib talle uue kodu, kui uus omanik ikkagi ei suuda kutsika eest enam hoolitseda.
Lisaks teeb vastutustundlik kasvataja kutsikate vanematele saadavalolevaid geneetilisi või muid terviseteste ning regulaarseid veterinaarkontrolle, et tagada võimaluse piires terved kutsikad. Samuti soovib ta olla informeeritud, kui kutsikal tekivad terviseprobleemid. On oluline mõista, et koerte tervis on keeruline teema ja tervisekontrollid on vaid üks osa tervikust. Lisaks vastutustundliku kasvataja poolt tehtud sammudele peate ka teie tagama kutsika õige hoolduse, et teda tervena hoida.
Koera ostmine
Koera ostmisel ja müümisel tuleb sõlmida kirjalik ostu-müügi leping (vaata soovituslikku näidislepingut). Leping peab kindlasti sisaldama koera andmeid (tõug, nimi, registrinumber, ID-märgistus) ning ostja ja müüja (kontakt)andmeid. Samuti lisatingimusi, mis ostja ja müüja omavahel on kokku leppinud. Ostu-müügi lepinguga käib lahutamatult kaasa koera registreerimistunnistus. Lisatasu registreerimistunnistuse eest nõuda ei või.
Kas Eestist saab osta lõigatud saba ja/või kõrvadega kutsikat?
Kõrvade ja sabade kupeerimise keelab ära Eesti Vabariigi Loomakaitseseadus. Selle eest määratakse rahatrahv 200 ühikut. Ainsa erandina on lubatud jahiks kasutatavate koerte sabade kupeerimine.
Tõutunnistus ja selle kohta levivad müüdid
“Tõupaber” ehk tõutunnistus ehk registreerimistunnistus on koera päritolu tõendav dokument.
Lisaks sellele peab kõikidel koertel olema vaktsineerimispass, mis paljudel koertel on tänaseks juba Euroopa Liidu ühise lemmikloomapassi kujul. Lemmikloomapass ei anna infot koera päritolu kohta ning sisaldab vaid kiibinumbrit, koerale tehtud vaktsineerimisi (mõnel juhul ka ussikuure) ja omaniku andmeid. Kogu koera kajastav info, v.a märgistus ja veterinaari poolt tehtud protseduurid, on seal kirjas „omaniku ütluse alusel”.
Lemmikloomapassi peavad omama nii tõutunnistusega kui ka ilma tõutunnistuseta koerad.
Tõutunnistuste kohta tihemini kuuldavad müüdid:
Tõutunnistus tähendab kohustust käia näitustel
Ei, kindlasti ei tähenda see seda. Tõutunnistus lihtsalt näitab koera päritolu ning seda, et koer on just sellest tõust. Enamuse tõukoerte paberid seisavad kuskil sahtlipõhjas ning ei mõjuta koera igapäevaelu. Tõukoertega käiakse jalutamas ja mängitakse, neile antakse süüa ja neid sügatakse – samamoodi nagu tehakse segavereliste koertega. Koera omanik otsustab, kas ja kui palju tema koeraga näitustel või võistlemas käiakse.
Tõutunnistus maksab palju, kutsika hinnale tuleb selle tõttu mitusada eurot lisaks
Kutsika hinnast moodustab tõutunnistus vaid murdosa. Hetkel on kuni kolmekuuse kutsika tõutunnistuse hinnaks Eesti Kennelliidus selle liikmetele 22 eurot. Jah, tõutunnistuse vormistamine võib olla kallim, kui kutsika vanemad ei täida antud tõule kehtestatud aretuserinõudeid, näiteks on neil tegemata vajalikud terviseuuringud või puudub nõutav koolitustulemus või näitusehinne, kuid ka sellisel juhul on kutsikale võimalik tõupaberid vormistada. Kui asjalood aga nii on, peaks kindlasti uurima, mis on kõrge hinna põhjuseks. Kas kutsika vanemad on ikka terved? Kas nad ikka on tõule omase iseloomuga? Kas nad äkki ei ole järglaste saamiseks liiga noored või liiga vanad?
Omanik saab ise minna koerale tõutunnistust vormistama
Kutsikatele saab tõutunnistused vormistada vaid kasvataja (emase koera omanik). Selleks on alates kutsikate sünnist aega 6 kuud. Tõutunnistused tuleb vormistada kõikidele ühe pesakonna kutsikatele samaaegselt.
Kutsikal ei ole pabereid, sest …
… tema vanemad ei ole käinud näitustel, läbinud koolitust, käinud nõutud terviseuuringutel. See ei ole tõsi – ka sellisel juhul saab kutsikatele vormistada tõutunnistused, lihtsalt veidi kallima hinnaga kui tavaliselt.
… tal on tõustandardis nõutuga võrreldes mingi viga – mõni valet värvi laik, liiga lühike saba, valet värvi silmad vms. Tõutunnistus antakse ka sellistele kutsikatele, sest nad on täpselt sama palju tõukoerad, kui nende õed ja vennad – tõsi, mõningatel juhtudel võib kasvataja kanda nad mitte-aretuseks registrisse, kuid tõutunnistuse saab kutsikas siiski.
Kutsikal ei ole pabereid, aga ta on “puhtatõuline”
Nagu eelpool öeldud, saab kõigile tõukoerte järglastele tõutunnistuse vormistada. Enamasti ei ole „paberiteta puhtatõulistel” tõutunnistust, kuna kasvataja ei taha oma „aretustöö” eest vastutust võtta. Tõutunnistus on see, mis näitab, et tegemist on just tõukoeraga ning kajastab tema päritolu (kasvataja andmed, koera eellaste terviseuuringute tulemused ning töö- ja näitusetiitlid). Tõutunnistus jäetakse vormistamata eelkõige koertele, kelle sugupuu pole päris see, mida kasvataja väidab (näiteks on isaks naabri Muki, mitte väidetav udupeen tituleeritud koer) või ei taha „kasvataja” näidata, et on „aretuses” kasutanud selleks mittesobivaid koeri (olgu selleks siis terviseuuringute halvad tulemused või ebasobiv sugupuu).
Tõukoeri võtavad ainult snoobid, kes tahavad koeraga eputada
Koer võetakse enamasti ikka muul eesmärgil, kui ainult paberite pärast. Tõupaberid ei tee kutsikast halvemat peresõpra, kui seda oleks segavereline koer. Suurem osa tõukoertest ei satu kunagi näitusele ega saa järglasi. Tõupaberid on kinnituseks, et tegemist on just seda tõugu koeraga ning selle tõu saamiseks on kasvatajad üle maailma teinud aastakümneid tööd. Juhul, kui puuduks kontroll tõupaberite üle, ei saaks ühel hetkel enam kindel olla, et kutsikast kasvab selline koer, nagu oodatud.
Seega kui teie koeral ei ole tõutunnistust, siis ei saa keegi olla kindel et ta üldse nimetatud vanematest pärineb.
Milleks koerale sugupuu?
Koera registreerimistunnistusel on näha tema (esi)vanemad ning nende näituste, töökatsete ja terviseuuringute tulemused. Paberkandjal on info maht piiratud ning seal on tavaliselt näha 3–5 põlvkonda, EKL tõuregistris on võimalik tutvuda ka oma koera tädide-onude ja teiste sugulaste tulemustega. Internetis olevate tõukohaste sugupuuandmebaaside abil on aga teatud tõugude puhul võimalik oma koera sugupuu kuni antud tõu esimeste koerteni välja selgitada.
Juhul, kui olete ostmas koera, kelle sugupuus on kasutatud suguluspaaritust, küsige kindlasti kasvatajalt, mis oli sellise aretusvaliku põhjuseks ning võimalusel uurige lähemalt koeri, keda aretuses kasutatud on. EKL-i tõuregistris märgitakse koera sugupuus korduvalt esinev esivanem rohelist värvi kastikesega.
Kindlasti tuleb koera sugupuu ja selles olevate koerte ning tulemustega lähemalt tutvuda siis, kui plaanite oma koera tulevikus ka paaritada.
Kas ma saan lasta ise oma koerale tõutunnistuse „teha“
Ostes Eestist tõukoera kutsika, peate muude dokumentidega (ostu-müügi leping, vaktsineerimispass) saama kindlasti kaasa ka Eesti Kennelliidu poolt väljastatud registreerimistunnistuse, kuhu on kantud koera andmed (tõug, sünniaeg, sugu, värvus, ID-märgistus) ning tema sugupuu. Kutsika saab EKL-i tõuraamatusse kanda ainult koera kasvataja (ehk inimene, kellelt te kutsika ostsite) – uus kutsikaomanik krantsist „tõukoera teha“ ei saa. Kogu pesakond registreeritakse samaaegselt – hiljem ühtegi kutsikat „lisada“ ei saa.
Registreerimistunnistuse (rahvasuus tuntud ka kui „tõutunnistus“) saamise eelduseks on:
- kutsika mõlemad vanemad omavad Eesti Kennelliidu poolt tunnustatud registreerimistunnistusi;
- kutsika mõlemad vanemad on samast tõust, v.a juhul, kui tegemist on tõugude ja/või tõuvariatsioonide ristamisega, mis on EKL-i poolt tunnustatud;
- kutsikas on registreerimisavalduse esitamise hetkel alla 26 nädala vanad ning on kutsikate registreerimisdokumentide väljastamiseni kasvataja valduses Eesti Vabariigi territooriumil;
- kutsikas on mikrokiibiga (erandjuhul tätoveeringuga) märgistatud;
- kutsika kumbki vanem ei ole kantud mitte-aretuseks (MA) registrisse;
- kasvatajale ja/või aretuses kasutatud koertele ei ole määratud aretuskeeldu.
Vanemate näitusehinded, töökatsete olemasolu (või nende puudumine) ja terviseuuringud võivad küll mõjutada registreerimistunnistuse hinda (juhul, kui tõule on määratud aretuserinõuded), kuid ei võta ära selle saamise õigust.
Koeraomanikule
Koera oma nimele registreerimine ja omanikuvahetus
Eesti kasvatajalt koera ostes saab kasvataja EKL-is ise koera uue omaniku nimele kirjutada ja lasta tema andmed registreerimistunnistusele kanda. Kui kasvataja seda teinud ei ole, peate koera oma nimele registreerimiseks esitama Eesti Kennelliitu koera ostu-müügi lepingu. Registreerimistunnistusele lisakande tegemise või duplikaadi väljastamise hinnad leiate SIIT.
Välismaalt ostetud koera Eesti registrisse kandmise kohta saate lugeda SIIT.
Millega tegeleb Eesti Kennelliit?
Eesti Kennelliidu tegevuseesmärgid määrab EKL põhikiri. Eesti Kennelliit aitab oma tegevusega kaasa tõukoerte kasvatamisele ja aretamisele, koondab ja ühendab inimesi ja organisatsioone, kelle tegevus või harrastus on seotud tõukoertega ning vahendab ja levitab (tõu)koerandusega seotud teavet. Eesti Kennelliit ning tema liikmesorganisatsioonid korraldavad näitusi, töökatseid ja võistlusi. (Tõu)koertega seotud info levitamiseks korraldatakse koolituspäevi ja seminare. Samuti toimub Eesti Kennelliidu egiidi all kennelspetsialistide (katse- ja välimikukohtunikud, ringikorraldajad, koolitajad jt) väljaõpe ja atesteerimine.
Kui soovite Eesti koeranduse tuleviku osas kaasa rääkida, astuge Kennelliidu liikmeks!
Tõuklubid
Tõuharrastajad ja -kasvatajad on enamuse Eestis esindatud tõugude jaoks moodustanud tõuühingu või –klubi. Ühiselt on lihtsam ajada oma tõu asja, olgu selleks siis tõu tutvustamine, ürituste korraldamine või lihtsalt teiste sama tõu omanikega suhtlemine.
Tõuühingute nimekirja ja kontaktandmed leiad SIIT.
EKL tõuraamat
Eesti Kennelliidu tähtsaimaks funktsiooniks on kõigi FCI liikmes- ja partnerriikide poolt tunnustatud tõuraamatu pidamine. Tõuraamat on andmebaas, kuhu kantakse tõukoera sugupuu ning tema ja ta eellaste tšempionitiitlid, töökatsete tulemused ning terviseuuringuid. FCI poolt kehtestatud rahvusvahelised aretust- ning tõuraamatut puudutavad reeglid on ühtselt kohustuslikud kõigile tema liikmes- ja partnerorganisatsioonidele.
Eesti Kennelliidu tõuraamat on kõigile huvilistele nähtav EKL online tõuregistri kaudu.
EKL Online
EKL Online on Eesti Kennelliidu e-teenuste süsteem. Selles on võimalik tutvuda oma ja ka enda kasvatatud koerte andmetega, muuta enda kontaktandmeid, registreerida koeri näitustele ning tutvuda erinevate ürituste tulemustega. Teenuse kasutamiseks tuleb keskkonda sisse logida ID kaardi või mobiilID kaudu. Selleks tuleb kontrollida, kas EKL bürool on olemas teie isikukood, seda saate teha e-kirjaga aadressil support@kennelliit.ee
Online-süsteemi pääsete SIIT, samuti nupult EKL-i kodulehe avaküljel.
Teata kiibinumber
Mikrokiibist pole kasu, kui selle abil ei ole võimalik tuvastada koera omanikku. Kiibinumbri registreerimine võtab vaid paar minutit ja teatud juhtudel mõned eurod – seega raha ja aja kokkuhoiuks kiibi mitteregistreerimist küll nimetada ei saa. Igal aastal läheb kaotsi ja leitakse sadu koeri üle Eesti. Pahatihti on leitud koertel mikrokiip küll olemas, kuid kuna seda ei ole kantud mitte ühessegi registrisse, ei ole võimalik omanikuga kiiresti ühendust saada.
Eestis on olemas kolm registrit, mille kaudu on võimalik koera ja/või omaniku andmeteni jõuda: Eesti Kennelliidu register, Spin TEK-i hallatav Lemmikloomaregister LLR ning Eesti Väikeloomaarstide seltsi poolt hallatav Lemmikloomaregister.
Esimene neist – Eesti Kennelliidu oma – kajastab vaid tõukoerte andmeid. Alates 2012. aasta kevadest kannab Eesti Kennelliit kutsikate registreerimisel koheselt registrisse ka kutsikate kiibid ning – kui need andmed kasvataja poolt antakse – ka omanike andmed. Kiibinumbri lisamine on tasuta.
Lemmikloomaregistrisse kannavad andmed veterinaarid – selleks tuleb täita vastav avaldus ning tasuda registreerimistasu. Lemmikloomaregister teeb koostööd rahvusvahelise kiibiregistriga Europetnet, seega isegi välismaal kaduma läinud lemmik võib just tänu sellele registrile koju tagasi saada.
Kolmandasse registrisse – Lemmikloomaregister LLRi – saab inimene portaali www.llr.ee/e-teenindus kaudu oma lemmiku andmed ise tasuta sisestada. Meeles tuleks pidada, et mitmetes omavalitsustes on koera registreerimine lausa kohustuslik.
Kui olete ostnud kutsika, kellele on mikrokiip juba paigaldatud või olete ise loomaarsti juures lasknud kiibi panna, tuleks üle kontrollida, kas andmed on ikka kiipe kajastavatesse registritesse kantud. Tehke seda kohe ja praegu!
Kas Eesti näitusel saab osaleda kupeeritud saba või kõrvadega koeraga?
Lähtuvalt EKL volinike koosoleku 03.07.2013 otsusest ei või EKL kalenderplaani kantud näitustel osaleda alates 01.08.2013 sündinud koerad, kelle kõrvu või/ja saba on lõigatud.
Lähtuvalt FCI otsusest ei saa aastast 2025 ühelgi FCI egiidi all toimuval rahvusvahelisel näitusel osaleda kupeeritud saba või kõrvadega koerad tõugudest, kellel kupeerimine tõustandardis kirjas ei ole. Nimekirja tõugudest leiad SIIT.
Kuidas tagada koera heaolu
Koera heaolu on tagatud, kui ta on terve, hästi toidetud, tunneb ennast mugavalt ja turvaliselt, saab väljendada oma loomulikku käitumist ning ei kannata ebameeldivate seisundite, nt valu, hirmu või ahastuse, all.
Heaolu eeldab omanikult koera haiguste ennetamist ja veterinaarravi, talle sobiva peavarju pakkumist, koera juhtimist, toitmist ja inimlikku kohtlemist ning kannatusteta suremise võimaldamist.
Koera käitumine
Käitumine on individuaalne ja sõltub koera vanusest, tõust ning varasemast kogemusest. Enamik koeri on mängulised ja seltskondlikud ning naudivad mänguasjade, inimeste ja teiste koertega mängimist.
Koerad on intelligentsed loomad ja vajavad piisavalt tegevust, et vältida igavust. Neil peaks olema ligipääs turvalistele mänguasjadele ning mängimiseks ja närimiseks sobivatele esemetele. Kui koeral on igav ja tal pole piisavalt tegevust, võib ta käituda sobimatult.
Mäng on oluline osa koera suhtlusest, olgu see siis teiste koerte või inimestega. Kuigi koer võib oma mänguasjaga mingi aeg ka üksi mängida, peaks ta saama regulaarselt mängida teiste koerte või inimesega.
Käitumismuutused võivad olla haiguse, vigastuse või stressi märgiks – kui neid täheldad, pöördu veterinaari poole.
Liikumine ja puhkus
Koer vajab regulaarset liikumist ning võimalust jalutada ja joosta. Koera liikumisvajadus sõltub vanusest, tervisest ja tõust, mõned tõud vajavad rohkem liikumist kui teised. Paku koerale igapäevast liikumisvõimalust, et ta oleks terve ja aktiivne.
Taga koerale piisavalt rahu ja puhkus. Kõik koerad, eriti kutsikad, vajavad puhkust. Siiski on iga koera vajadused erinevad – peale jalutuskäiku või sööki magab mõni pikalt, teine aga on aktiivsem ja vajab vähem puhkust. Kutsikad ja vanemad loomad võivad vajada rohkem puhkust.
Noorte koerte liikumist tuleb kiire kasvu perioodil vajadusel piirata, et vältida arenguhäireid.
Väldi liikumist ekstreemsetes ilmastikuoludes, et mitte koerale kannatusi põhjustada.
Koolitamine
Koeri tuleks juba noorest east alates koolitada, et nad oleksid kergesti juhitavad.
Kutsikaid peab harjutama erinevate helide, objektide ja tegevustega, millest osad võivad esmakordsel kogemisel hirmutavad olla.
Kasuta ainult positiivseid, preemia-põhiseid koolitusmeetodeid, väldi karme, potentsiaalselt valulikke või hirmutavaid meetodeid. Hea koolitus võib parandada koera elukvaliteeti, karistamine põhjustab talle aga ainult valu ja kannatusi.
Tervis
Koerad tunnevad valu samamoodi nagu inimesed. Erinevad koerad või tõud võivad aga valu ja kannatusi erinevalt välja näidata.
Ära jäta käitumismuutusi tähelepanuta – need võivad olla varajased märgid, et koer on haige või tunneb valu. Haiged või valudes koerad muudavad sageli oma söömis- ja joomisharjumusi. Nad võivad süüa vähem või söömise üldse lõpetada ja kaalust alla võtta. Nad võivad vett juua suurtes kogustes, tavapärasest vähem või üldse mitte.
Vaktsineeri koera tõsiste nakkushaiguste vastu.
Registreeri koera kiip! Registreeritud kiip aitab koeral kaduma minnes kiiremini oma omanikuni jõuda.
Kasuta alati mõistlikke ettevaatusabinõusid, et vältida koera vigastusi.
Hoolda regulaarselt koera karva, et karv ja nahk püsiks terved.
Kontrolli regulaarselt koera tervist, oska märgata vigastusi või haigussümptomeid. Küsi veterinaarilt, kui tihti peaksid koeraga kliinikus tervisekontrollis käima.
Kui kahtlustad, et koer on valudes, haige või vigastatud, võta kiiresti ühendust veterinaariga ja järgi tema ravijuhiseid. Järgi alati veterinaari meditsiinilisi nõuandeid!
Aretuses tohib kasutada ainult funktsionaalselt ja kliiniliselt terveid ning tõulise välimusega koeri.
Koer ja laps
Kui olete perre lapse soovil koera võtnud, peate kindlasti arvestama sellega, et kohustus koera eest hoolt kanda kandub kiiresti vanematele. Täiskasvanu ülesanne on jälgida, et väikesed lapsed ei jääks kunagi koeraga üksi.
Mõned elementaarsemad tõed, mida peaksite oma lapsele koeraga suhtlemisest õpetama:
- küsi alati koera täiskasvanud omanikult luba, enne kui koera katsud.
- enne koera silitamist küsi ka temalt “luba” – seisa rahulikult koera ees, ütle “tere koer” ja vaata, kas koer on sinuga suhtlemisest huvitatud. Kui ei, siis ära teda tülita;
- kui koer sulle läheneb, seisa rahulikult ja väldi talle otsa põrnitsemist. Ära vehi kätega, ära karju – võid sellega koera ehmatada ning ta võib sind enesekaitseks rünnata;
- ära kummardu koera kohale ega üle tema – see on koera jaoks ebamugav ning ahistav;
- ära ürita koera käest ära võtta toitu või tema mänguasju – vajadusel palu selleks koera täiskasvanud omaniku abi;
- ära sega koera, kui ta magab – uneähmasena võib koer enesekaitseks rünnata.
Kohtumine lahtise koeraga
Kui kohtud lahtise koeraga, siis peatu ja hinda olukorda. Ära kunagi tõsta oma käsi ega vehi nendega, ka karjumine võib koera käitumist agressiivsemaks muuta. Võimalusel liigu rahulikult ilma koerast välja tegemata edasi – koer kaotab niiviisi huvi ka sinu vastu.
Posti või puu külge omanikku ootama jäetud koera ei tohiks segama minna, koer võib lähenemist valesti hinnata ning hirmust või kurjusest hoopiski rünnata.
Koera toitmine
Koerad on omnivoorid, s.t et nende toiduvalik ei koosne ainult lihast. Lisaks söögile on väga tähtis värske vee kättesaadavus.
Seda, kas anda oma koerale kuivtoitu, toortoitu või kombinatsiooni neist kahest, otsustab iga koeraomanik ise. Kindlasti tuleks selle otsuse tegemisel nõu pidada oma koera kasvatajaga ja veterinaariga, lisainfot saate otsida ka kirjandusest ja internetist.
Koera kindlustamine
Õnnetuse või ootamatu terviserikke korral võib loomaarstile kuluv summa kiiresti mõnesaja euro piire ületada. Mõistlik oleks kohe kutsika kojutulemisel selle eesmärgiga „fond“ moodustada või tasuda igakuiseid makseid hoopis kindlustusfirmale. Kindlustuspakkumuste puhul tuleb lisaks kuumakse suurusele kindlasti võrrelda ka kindlustustingimusi (omavastutuse suurus, hüvitispiirid, millised juhtumid ei kuulu hüvitamisele).
Võimalust oma koer kindlustada pakuvad paljud Eestis tegutsevad kindlustusfirmad. Enne lepingu sõlmimist võrrelge omavahel teenusepakkujate hindu ja tingimusi – need võivad üksteisest oluliselt erineda, näiteks tõugude osas, keda millegi vastu kindlustatakse.
Koeraga puhkusele
Koeraga puhkusele minekut tuleks alati alustada planeerimisest. Kuhu minna, millega minna, kus ööbida. Välisriikides reisimiseks võib olla vajalik koera lisavaktsineerimine või muude nõuete täitmine. Erinevate transpordivahendite kasutamine võib koeraga reisimisel olla piiratud ning osad nendest majutusasutustest, kuhu koeraga lubatakse, võivad selle eest kopsakat lisatasu küsida. Alati on mõistlik teha korralik eeltöö ning tehtud kokkulepped kirjalikul kujul kaasa võtta.
Soovitav on tutvuda Veterinaar- ja Toiduameti ning Põllumajandusministeeriumi kodulehel olevate juhenditega. Samuti saab välisriikidesse reisimisel abi vastava riigi saatkonnast või konsulaarosakonnast.
Koeraga metsas
Lisaks kohaliku omavalitsuse koerapidamiseeskirjadele reguleerivad koeraga metsas jalutamist ka Metsa- ning Jahiseadus. Ebameeldivate olukordade vältimiseks pea alati kinni kehtivatest reeglitest.
Koer kadunud
Koera kadumise puhul võtke esiteks ühendust oma piirkonna varjupaigaga ning jätke sinna oma kontaktandmed. Järgmise sammuna tuleks levitada infot koera kadumise kohta – olgu selleks siis paberteated või internet, kindlasti on tänapäeval kasu ka oma kodukoha jt Facebooki rühmadest. Teateid on võimalik avaldada ka erinevates meediakanalites (ajaleht, raadio).
Kontrollige, kas registris on koera mikrokiibinumbri juures olemas teie kontaktandmed.
Kui koer on leitud, ärge unustage otsimiskuulutusi maha võtta või asendada teatega, et koer on leitud.
Koera surm
Isegi pika elu elanud koer elab inimese mõõdupuu järgi liiga lühikese elu. Parimal juhul on ühise teekonna pikkuseks 15–16 aastat, halvemal juhul võib mõne õnnetusjuhtumi või terviserikke tagajärjel aga koera elu ootamatult kiiresti lõppeda.
Selle kohta, kas ja kuhu oma koera ise matta võib, saate infot kohalikust omavalitsusest. Eestis tegutseb paar lemmikloomade kalmistut ning ka mõned lemmikloomakrematooriumid. Lisainfot nende kohta saate veterinaarkliinikutest ning internetist.
Hea oleks, kui teavitaksite koera surmast ka kasvatajat. Kindlasti tuleks koera surmast teavitada ka Eesti Kennelliitu ning teisi (mikrokiibi)registreid, kus koera andmed kirjas on. Vastava sisuga märke saavad omanikud või kasvatajad sisestada EKL online keskkonnas. Koera surmast võib teavitada ka EKL-i bürood e-posti või telefoni teel.
Kas peaksin oma emast koera paaritama?
Unustage müüt, et igal emasel koeral peab olema elu jooksul vähemalt üks pesakond!
Koerte aretus on suur vastutus nii kutsikate, tulevaste kutsikaomanike kui ka antud tõu huvides ning nõuab planeerimist ning vastutustundlikkust. Otsustades oma koera paaritada, peaksite lähtuma nii tulevase pesakonna heaolust kui ka tõu heaolust üldisemalt. Aretusvalikutes on oluline näha üldpilti, mitte lähtuda hetke (näituse)trendidest. Näitustel ja võistlustel võidutsemine on tore, kuid see ei tohiks tulla koera füüsilise ja vaimse tervise arvelt.
Kõigepealt peaksite kaaluma, kas planeeritavate kutsikate ema on üleüldse aretuses kasutamiseks sobilik. On tal tõustandardile vastav iseloom? On ta oma tõu tüüpiline esindaja? Olete te võimaluse piires kindlaks teinud, et ta on terve ja tal ei ole pärilikke haiguseid? Haigete koerte aretuses kasutamine ei ole FCI ja EKL-i nõuete kohaselt lubatud. Terviseuuringuid saab teostada EKL-i usaldusarstide juures., paljude tõugude puhul on (päriliku) haiguse olemasolu võimalik kontrollida ka DNA testidega (lisainfo tõuühingust ja veterinaarilt).
Kui vastasite kõigile eelnevatele küsimustele jaatavalt, peaksite jätkama sobiva aretusisase valimisega. Ka aretusisane peaks olema tõulise välimuse ja iseloomuga ning terve. Ainult siis on lootust, et sünnivad kutsikad, kes on terved ja elavad kaua ning mis kõige olulisem – elavad nii, et nende pered saavad nautida kooselu nendega, mitte tegelema nende tervise- ja käitumisprobleemide lahendamisega.
Pesakonda planeerides kontrollige kindlasti, kas ja mis peaks enne koera aretuses kasutamist tehtud olema. Varuge selleks piisavalt aega. Soovitame ka läbida EKL-i kasvatajakoolituse – kaks pesakonda saab küll teha ka ilma kasvatajaks registreerimata, kasvatajakoolitus annab teile aga olulisi teadmisi, mida vajate nii emase koera, poegimise kui ka kutsikate kasvatamise kohta.
Minimaalsed nõuded kõikidele koertele, keda aretuses kasutatakse, sätestatakse FCI rahvusvaheliste aretusreeglitega. Mitmetele tõugudele on neid kureerivad tõuorganisatsioonid kehtestanud tõukohased aretuserinõuded (leiate dokumendid SIIT)
Aretuserinõuded tähendavad, et aretuses kasutatud koer peab olema saanud nõuetekohased näituste- ja terviseuuringute ning koolitustulemused. Üldjuhul peavad kõik nõuded olema täidetud enne koera paaritamist. Tõuorganisatsioonide poolt taotletavad aretuserinõuded kinnitab EKL-i volinike koosolek. Aretuserinõuete aluseks on aretuseeskiri, mille koostamine nõuab ühingult tõsist tööd ning andmete kogumist. Eeskiri analüüsib tõus olevaid tugevusi ja nõrkusi ning kavandab strateegia tugevate külgede edendamiseks ning nõrgemate külgede kompenseerimiseks. Erinõuete taotlemise aluseks olev statistika hõlmab enamasti lisaks Eestile ka lähiriikide (näiteks Soome) vastava tõu populatsiooni. Erinõuded kinnitatakse kuni viieks aastaks.
Üldjuhul paaritatakse omavahel vaid samatõulisi koeri, kuid FCI on andnud võimaluse ka osade tõugude ristamiseks. Erinevaid tõuge ja tõuvariatsioone võib ristata lähtuvalt FCI ringkirjast, mille leiate SIIT. Enne sellist paaritust tuleb sellest kirjalikult teavitada EKL-i bürood ning (selle olemasolul) tõuorganisatsiooni.
Isase ja emase koera omanikud peavad koerte paaritamisel omavahel kindlasti sõlmima kirjaliku paarituslepingu. Leiate viidatud dokumendid SIIT.
Kasvatajale
Kasvataja ja kennelnimi
Kasvataja on isik, kes on pesakonna registreerimise hetkel emase koera omanik või kellel ühisomanduses oleva emase koera puhul on kirjalik aretusõiguse leping antud pesakonnale või kes, välisriigi kodaniku omanduses oleva emase koera puhul, omab kirjalikku rendilepingut antud pesakonnale. Lihtsamalt öeldes – kasvataja on inimene, kelle nimel on registreeritud sündinud kutsikad.
Esimesed kaks pesakonda saab registreerida ilma kennelnimeta, kuid alates kolmanda pesakonna registreerimisest peab kasvatajal olema juba kinnitatud kennelnimi. Kennelnime saamiseks peab kasvataja enne läbima EKL-i kasvatajakoolituse ja sooritama positiivselt selle lõputesti.
Kui kennelnime omanikuks on kaks või rohkem inimest, siis peavad kõik kennelnime omanikud kirjutama alla pesakonna registreerimisavaldusele ja nad kõik märgitakse kasvatajaks. Kui kasvatajal on kennelnimi, siis on kennelnime kasutamine kohustuslik kõikide pesakondade tõuraamatusse kandmisel ning on kohustuslik osa iga koera nimest.
Ühisomanduses oleva emase koera pesakond saab vastava pesakonna aretusõigust omava kenneli nime. Kui emasel koeral on mitu omanikku, ja neil ei ole kennelnime, siis peavad nad kõik kirjutama alla pesakonna registreerimisavaldusele ja nad kõik kantakse kasvatajatena EKL tõuraamatusse. Kui ühisomanduses oleva emase koera omanikest mõnel on kennelnimi, siis peavad omanikud omavahel sõlmima aretusõiguse lepingu. Kui pesakond on kantud tõuraamaturegistrisse, siis ei saa kasvatajat enam muuta.
Aretusreeglid ja EKL/FCI soovitused
FCI on võtnud kokku kõik koerte aretusele esitatavad nõuded oma dokumendiga FCI rahvusvahelised aretuse strateegiad. EKL-i poolsed nõuded aretuses kasutatavatele koertele sätestab EKL tõuraamatumäärus, kuhu on kirja pandud nii üldised kui ka tõuühingute poolt oma kureeritavatele tõugudele sätestatud täpsemad nõudmised.
Aretuses võib kasutada ainult terveid ning oma tõu standardile vastavaid koeri. Olemaks kindel, et koer vastab nõuetele, tuleks saada näituselt spetsialisti (kohtuniku) hinnang ning läbida EKL-i usaldusarstide juures vajalikud terviseuuringud. Töö- ja jahitõugudesse kuuluvad koerad võiksid (mõnel juhul lausa peavad) olema läbinud koolituse ning töö ja/või jahikatsed saamaks kindlust, et koera iseloom ja tööomadused vastavad standardis sätestatule.
Ametlike terviseuuringute tulemused on avalikud ning leitavad EKL online tõuregistrist. Sealt saab emase koera omanik kontrollida aretuseks planeeritud isase koera näituste-koolituste-terviseuuringute tulemusi ning tulevane kutsikaomanik tutvuda oma koera sugupuu ja tema eellaste tulemustega.
Mitmetele tõugudele on tõuorganisatsioonid kehtestanud tõukohased aretuserinõuded (leiad need SIIT). Aretuserinõuded tähendavad, et aretuses kasutatav koer peab olema saanud nõuetekohased terviseuuringute tulemused ning näituse- ja/või koolitustulemused. Üldjuhul peavad kõik nõuded olema täidetud enne koera paaritamist.
Tõuorganisatsioonide poolt taotletavad aretuserinõuded peab kinnitama EKL-i volinike koosolek. Aretuserinõuete aluseks on aretuseeskiri, mille koostamine nõuab ühingult tõsist tööd ning andmete kogumist. Eeskiri analüüsib tõus olevaid tugevusi ja nõrkusi ning kavandab strateegia tugevate külgede edendamiseks ning nõrgemate külgede kompenseerimiseks. Erinõuete taotlemise aluseks olev statistika hõlmab enamasti lisaks Eestile ka lähiriikide (näiteks Soome) vastava tõu populatsiooni. Erinõuded kinnitatakse kuni viieks aastaks.
Suguluspaaritus
Tõugude aretamisel on oluliseks vahendiks olnud suguluspaarituse kasutamine (inglise keeles ka linebreeding ja inbreeding). Suguluspaaritus iseeneses ei ole ei hea ega halb – seda kasutatakse mingi(te) omadus(t)e (olgu need siis välimiku- või tööomadused) tugevdamiseks ja kinnistamiseks. Oskamatul kasutamisel võivad sugulusaretuse käigus kinnistuda loomulikult ka mõned mitte nii soovitavad omadused.
Suguluspaaritust kaaludes mõelge kõigepealt, mis oleks sellise aretusvaliku eesmärk.
Teata koera surmast
Vastava sisuga märke saate nii endale kuuluvate kui ka oma kasvatatud koerte puhul sisestada EKL online keskkonnas. Koera surmast võite teavitada ka EKL-i bürood e-kirja või telefoni teel.
Lühendid / sõnastik
- BLR – Valgevene
- DK – Taani
- BALT – Balti (hõlmab EST-LV-LT)
- EST – Eesti
- EUR – Euroopa
- FIN/FI – Soome
- LT – Leedu
- LV – Läti
- NORD – Põhjamaade (FI-S-NO)
- PL – Poola
- RUS – Venemaa
- S – Rootsi
- UA – Ukraina
- W – Maailma
J CH – juuniortšempion (omistatakse koertele vanuses 9-18 kuud)
Vet CH -Veteran Tšempion (omistatakse üle 8-aastastele koertele)
CH – tšempion (omistatakse koertele vanuses alates 24 kuud)
MULTI CH – vähemalt 7 erineva riigi tšempionitiitlit omava koera puhul kasutatav koondtiitel;
JW – juuniorvõitja (omistatakse koertele vanuses 9-18 kuud)
W – võitja
MULTI W – vähemalt 7 erineva riigi võitjatiitlit omava koera puhul kasutatav koondtiitel;
INT CH/C.I.B./C.I.E. – rahvusvaheline näituse- või välimikutšempion.
HD (hip dysplasia) uuring – puusaliigese düsplaasia astet ehk puusaliigese (väär)arengut näitav uuring.
Hinnaguastmed: HD-A – puuduvad düsplaasia tunnused, HD-B – peaaegu normaalne liiges; HD-C – kerge düsplaasia; HD-D – keskmine düsplaasia, HD-E – raske düsplaasia.
ED (elbow dysplasia) uuring – küünarliigese düsplaasia astet ehk küünarliigeste (väär)arengut näitav uuring.
Hinnaguastmed: ED-0 – puuduvad düsplaasia tunnused, ED-1 – kerge osteoartroos, ED-2 – keskmine osteoartroos, ED-3 – raske osteoartroos.
PL – põlveuuring – patella luksatsiooni uuring.
Hinnanguastmed: PL 0 – põlveliiges on normaalne, PL 1 – põlveliiges on peaaegu normaalne, PL 2 – kui põlv on sirutatud, asetseb põlvekeder tavaliselt normaalasendis, kui lukseerub põlve painutamisel või sääre roteerumisel, PL 3 – põlvekeder on tavaliselt luksatsioonis, kuid seda on võimalik viia normaalasendisse, PL 4 – põlvekeder on püsivas luksatsioonis ning seda ei ole võimalik viia normaalasendisse.
- P – premolaar e. eespurihammas
- M – molaar e. I purihammas
- M – molaar e. III purihammas
Võistlusklassid
BEEBI – beebikutsikas (4–6 kuud)
KUTS – kutsikas (6–9 kuud)
JUN – juunior (9–18 kuud)
VET – veteran (alates 8. eluaastast)
NOO – noorte (15–24 kuud)
AVA – avaklass (alates 15 kuust)
KAS – kasutusklass (alates 15 kuust; registreerimiseks vajalik EKL poolt tõule tunnustatud ametliku töökatse tulemuse olemasolu)
TŠEMP – tšempion (alates 15 kuust; registreerimiseks vajalik ühe FCI poolt tunnustatud maa välimikutšempioni tiitli olemasolu)
KASV – kasvatajaklass (ühe kasvataja 3-5 kasvandikku, kes peavad olema pärit vähemalt kahest erinevast vanemate kombinatsioonist ning on vanemad kui 9 kuud. Kõik koerad peavad olema registreeritud antud näitusele ja saama seal vähemalt hinde „väga hea“).
JÄRGL – järglasteklass (aretusisane või –emane koos 3-5 järglasega, kes on vähemalt kahest erinevast vanemate kombinatsioonist ning vanemad kui 9 kuud. Kõik järglased peavad olema registreeritud antud näitusele ning saama seal vähemalt hinde „väga hea“)
PAAR – paaride võistlus (ühele omanikule kuuluv samatõulisest isasest ja emasest koerast koosnev paar, keda esitab üks händler. Mõlemad koerad peavad olema vanemad kui 9 kuud ning saanud antud näitusel vähemalt hinde „väga hea“).
Näitustel kasutatavad hinded:
SP – suurepärane (punane)
VH – väga hea (sinine)
H – hea (kollane)
R – rahuldav (roheline)
0 – diskvalifitseeritud (hall )
EVH – ei või hinnata (pruun )
Tunnustus:
PI-1 – Parim Isane, kõikide erinevate võistlusklasside (juunior-, veteran-, noorte-, ava-, kasutus, tšempionklassi) kokkuvõttes
PI-2 – Paremuselt II isane kõikide erinevate võistlusklasside (juunior-, veteran-, noorte-, ava-, kasutus, tšempionklassi)kokkuvõttes
PE-1 – Parim Emane kõikide erinevate võistlusklasside (juunior-, veteran-, noorte-, ava-, kasutus, tšempionklassi) kokkuvõttes
PE-2 – Paremuselt II emane, kõikide erinevate võistlusklasside (juunior-, veteran-, noorte-, ava-, kasutus, tšempionklassi) kokkuvõttes
TPK – Tõu Parim Kutsikas
VSPK – Vastassugupoole Parim Kutsikas
TPJ – Tõu Parim Juunior
VSPJ – Vastassugupoole Parim Juunior
TP – Tõu Parim
VSP – Vastassugupoole Parim
TPV – Tõu Parim Veteran
VSPV – Vastassugupoole Parim Veteran
RÜP – Rühma parim (omistatakse 4 kaunimale koerale rühmas)
BIS – Näituse parim (omistatakse 4 kaunimale koerale kogu näitusel)
EAH- eriauhind
SK – sertifikaadi (SERT) kandidaat
SERT – Tšempioni Kandidaadi Sertifikaat
JSERT – Juuniortšempioni Kandidaadi Sertifikaat
CACIB – Rahvusvahelise Välimikutšempioni Kandidaadi Sertifikaat (omistatakse rahvusvahelisel näitusel)
Res-CACIB – Rahvusvahelise Välimikutšempioni Kandidaadi Varusertifikaat (omistatakse rahvusvahelisel näitusel)
AD – vastupidavuskatse. Rahvusvaheliselt tunnustatud ala, kus kontrollitakse, kas koer suudab taluda ettenähtud määral füüsilist koormust, ilmutamata sealjuures märkimisväärseid väsimuse tundemärke.
AG – agility. Rahvusvaheliselt tunnustatud koerte hüppevõistlusala. Koerad on võistlusklassidesse jagatud lähtuvalt turjakõrgusest ning senistest saavutustest.
BH – koera ühiskonnakõlblikkuse test. Läbimine nõutud IPO, PJK ja FH eksamile pääsemiseks.
EMV – Eesti meistrivõistlused
FH –jäljekatse, jagatud kahte erinevasse raskusastmesse.
IPO – rahvusvaheline teenistuskoerte töökatse. Koosneb kolmest alaosast: A – jälg, B – kuulekus, C – kaitsekatse. Jagatud kolme erinevasse raskusastmesse), mis on tunnustatud kõigis FCI liikmes- ja partnerriikides. Analoogsete katsete kohta kasutatakse ka lühendeid SchH, VPG, BHP.
IPO-FH – rahvusvaheline jäljekatse.
KK – kuulekuskoolitus. Eesti siseriiklik koolitusala, mis on jagatud kolme erinevasse raskusastmesse.
MV – meistrivõistlused
SK – sõnakuulelikkuskoolitus. Rahvusvaheline koolitusala, mis on jagatud nelja erinevasse raskusastmesse.
PJK – põllujälg. Eesti siseriiklik koolitusala, mis hõlmab jäljeajamist ning kuulekust. Jagatud kolme erinevasse raskusastmesse.
FCI ja välismaa kennelliidud
- Leedu Künoloogiline Ühing * Lietuvos Kinologų Draugija
- Läti Künoloogiline Föderatsioon * Latvijas Kinologiska Federacija
- Rootsi Kennelliit – Svenska Kennelklubben
- Soome Kennelliit * Suomen Kennelliitto
- Venemaa Künoloogiline Föderatsioon * Российская Кинологическая Федерация
Riigid, millega EKL on sõlminud tšempionitiitlite kinnitamiseks erilepingud leiad SIIT.
