Tõukoeraks teeb koera ainult tõutunnistus. FCI süsteemis töötav Eesti Kennelliit tunnustab tõukoertena koeri kellel on FCI liikmesriikide poolt väljaantud tõutunnistus. Lisaks FCI-le on maailmas kümneid n.ö. alternatiivorganisatsioone. Neist Euroopa kontekstis tuntuimateks võiks pidada UCI-d ning IKU-d. Kui FCI-s kehtivad kõigile ühtsed (eelkõige usaldusväärsust ning koerte heaolu silmas pidavad) reeglid, siis alternatiivorganisatsioonidel üheselt sätestatud reeglistik üldjuhul puudub.

Sellest tulenevalt ei tunnusta FCI ühegi alternatiivorganisatsiooni registreerimistunnistusi ning säilitamaks oma tõuraamatu usaldusväärsust – ei ole ühegi alternatiivorganisatsioonis registreeritud koera võimalik üle kanda FCI poolt tunnustatud tõuraamatusse. Eesti lähiriikides (näiteks Lätis ja Leedus) on alternatiivklubide dokumentidega koerad üsna levinud. Sellest tulenevalt peaks välisriigist koera toomisel kontrollima, millise kennelorganisatsiooni registrisse antud koer kantud on.

Kui ostate kutsika näiteks Venemaalt, Lätist või Leedust tuleks veenduda, et kutsikas saab kaasa vastavalt kas RKF, LKF või LKD tõupaberid. Juhul kui tekib kahtlus, kas kutsika tõudokument on ikka nende organisatsioonide poolt välja antud, pöörduge abi saamiseks Eesti Kennelliidu või tema liikmesorganisatsioonidest tõuühingute poole. Samuti võib abi küsida ka muudest maadest koera ostmisel.

Kindlasti ei tasu uskuma jääda jutte, milles kutsika müüja väidab, et värske kutsikaomanik saab talle sobivad paberid talle sobivas klubis ise vormistada – see võib küll kehtida alternatiivorganisatsioonide puhul, kuid Eesti Kennelliidus saab kutsikale tõupaberid vormistada ainult tema kasvataja. Ka ei tasu uskuda jutte, et kutsika tõutunnistus maksab hingehinda – praegusel hetkel tasub EKL liige nõuetele vastava kuni kolm kuud vana pesakonna ühe kutsika registstreerimistunnistuse eest 15 EUR, mis pesakonna üleskasvatamisega seotud muude kuludega võrreldes ei ole märkimist vääriv summa.

“Tõupaber” ehk tõutunnistus ehk registreerimistunnistus on koera päritolu tõendav dokument. Lisaks sellele peab kõikidel koertel olema vaktsineerimispass, mis paljudel koertel on tänaseks juba Euroopa Liidu ühise vormi “lemmikloomapass” kujul. Lemmikloomapass ei anna infot koera päritolu kohta ning sisaldab vaid kiibinumbrit, koerale tehtud vaktsineerimisi (mõnel juhul ka ussikuure) ja omaniku andmeid. Kogu koera kajastav info, v.a. märgistus ja veterinaari poolt tehtud protseduurid, on seal kirjas „omaniku ütluse alusel”.
Lemmikloomapassi peavad omama nii tõutunnistusega kui ka ilma tõutunnistuseta koerad.

Tõutunnistuste kohta võib üsna tihti kuulda allpool toodud müüte:

Tõutunnistus tähendab kohustust käia näitustel

Ei, kindlasti ei tähenda see seda. Tõutunnistus lihtsalt näitab koera päritolu ning seda, et koer on just sellest tõust. Enamuse tõukoerte paberid seisavad kuskil sahtlipõhjas ning ei mõjuta koera igapäevast elu. Tõukoertega käiakse jalutamas, antakse süüa ja sügatakse – samamoodi nagu tehakse segavereliste koertega. Koera omanik otsustab, kas ja kui palju tema koeraga näitustel või võistlemas käiakse.

Tõutunnistus maksab palju

Kutsika hinnast moodustab tõutunnistus vaid murdosa. Hetkel on kuni kolmekuuse kutsika tõutunnistuse hinnaks Eesti Kennelliidus selle liikmetele 13 eurot. Tõutunnistuse vormistamine võib olla kallim, kui kutsika vanemad ei täida antud tõule kehtestatud aretuserinõudeid, näiteks on neil tegemata vajalikud terviseuuringud või puudub neil nõutav koolitustulemus või näitusehinne, kuid ka sellisel juhul on kutsikale võimalik tõupaberid vormistada.

Omanik saab ise minna koerale tõutunnistust vormistama

Kutsikatele saab tõutunnistused vormistada vaid kasvataja (emase koera omanik). Selleks on alates kutsikate sünnist aega 6 kuud. Tõutunnistused tuleb vormistada kõikidele ühe pesakonna kutsikatele samaaegselt.

Kutsikal ei ole pabereid, sest tema vanemad ei ole…

… käinud näitustel, läbinud koolitust, käinud nõutud terviseuuringutel. See ei ole tõsi – ka sellisel juhul saab kutsikatele vormistada tõutunnistused, lihtsalt veidi kallima hinnaga kui tavaliselt.

Kutsikal ei ole pabereid, sest…

… tal on tõustandardis nõutuga võrreldes mingi viga – mõni valet värvi laik, liiga lühike saba, valet värvi silmad vms. Tõutunnistus antakse ka sellistele kutsikatele, sest nad on täpselt sama palju tõukoerad, kui nende õed ja vennad – tõsi, mõningatel juhtudel võib kasvataja kanda nad mitte-aretuseks registrisse, kuid tõutunnistuse saab kutsikas siiski.

Kutsikal ei ole pabereid, aga ta on “puhtatõuline”

Nagu eelpool öeldud, saab kõigile tõukoerte järglastele tõutunnistuse vormistada. Enamasti ei ole „paberiteta puhtatõulistel” tõutunnistust, kuna kasvataja ei taha oma „aretustöö” eest vastutust võtta. Tõutunnistus on see, mis näitab, et tegemist on just tõukoeraga ning kajastab tema päritolu (kasvataja andmed, koera eellaste terviseuuringute tulemused ja töö- ning näitusetiitlid). Tõutunnistus jäetakse vormistamata eelkõige koertele, kelle sugupuu pole päris see, mida kasvataja väidab (näiteks on isaks naabri Muki, mitte väidetav udupeen tituleeritud koer) või ei taha „kasvataja” näidata, et on „aretuses” kasutanud selleks mittesobivaid koeri (olgu selleks siis terviseuuringute halvad tulemused või ebasobiv sugupuu).

Tõukoeri võtavad ainult snoobid, kes tahavad koeraga eputada

Koer võetakse enamasti ikka muul eesmärgil, kui ainult paberite pärast. Tõupaberid ei tee kutsikast halvemat peresõpra, kui seda oleks segavereline koer. Suurem osa tõukoertest ei satu kunagi näitusele ning ei saa järglasi. Tõupaberid on kinnituseks, et tegemist on just seda tõugu koeraga ning selle tõu saamiseks on kasvatajad üle maailma teinud aastakümneid tööd. Juhul kui puuduks kontroll tõupaberite üle, ei saaks ühel hetkel enam kindel olla, et kutsikast kasvab selline koer, nagu oodatud.

Kutsika paberid maksavad kutsika hinnale mitusada eurot lisaks

Jah, täiesti võimalik. Juhul, kui kutsika vanemad ei vasta antud tõule kehtestatud aretusnõuetele. Kui asjalood aga nii on, peaks kindlasti uurima, mis on kõrge hinna põhjuseks. Kas kutsika vanemad on ikka terved? Kas nad ikka on tõule omase iseloomuga? Kas nad äkki ei ole järglaste saamiseks liiga noored või liiga vanad?

Seega kui Teie koeral ei ole tõutunnistust, siis ei saa keegi olla kindel et ta üldse nimetatud vanematest pärineb.

Koera registreerimistunnistusel on näha tema (esi)vanemad ning nende tulemused näituste, töökatsete ja terviseuuringute kohta. Paberkandjal on info maht piiratud ning seal on tavaliselt näha 3-5 põlvkonda, EKL registris on võimalik tutvuda ka oma koera tädide-onude ja teiste sugulaste tulemustega. Internetis olevate tõukohaste sugupuuandmebaaside abil on aga teatud tõugude puhul võimalik oma koera sugupuu kuni antud tõu esimeste koerteni välja selgitada.

Kindlasti tuleb oma koera sugupuu ja selles olevate koerte ning tulemustega lähemalt tutvuda siis, kui on plaanis oma koera paaritada.

EKL online on Eesti Kennelliidu e-teenuste süsteem. Selles on võimalik tutvuda oma (kasvatatud) koerte andmetega, muuta enda kontaktandmeid, registreerida koeri näitustele ning tutvuda erinevate ürituste tulemustega. Teenuse kasutamiseks tuleb keskkonda sisse logida ID kaardi või mobiilID kaudu. Selleks tuleb kontrollida, kas EKL bürool on olemas sinu isikukood, seda saab teha e-kirjaga aadressil support@kennelliit.ee

Nimekiri praegu saadaolevatest teenustest on leitav siit.

Mõtle, miks sa koera võtta tahad. Mõtle, kas sul on piisavalt aega, et tagada koerale vajalik tähelepanu. Mõtle, kas sul on piisavalt rahalisi vahendeid, tagamaks koerale sobilik toit ning veterinaarabi. Veendu, kas koer sobib teie pere eluga – seda nii elustiili kui võimalike allergiliste pereliikmete osas.

Uuri, kust kutsikas või koer võtta. Usaldusväärne kasvataja on suurepärane valik, samuti võid truu sõbra leida varjupaigast. Ära võta koera n.ö. „kutsikavabrikust” – võimaliku veidi odavama hinna „kompenseerivad” enamasti suured veterinaariarved!

Veendu, et koer sobib sinu eluoluga. Üha sagedamini esineb juhtumeid, kus kutsikast loobutakse juba kuu või paari järel. Ühe sagedasema põhjusena tuuakse peres elav lapse allergia. Taolise olukorra ennetamiseks tasuks enne koeravõtuplaane külastada sõpru, kellel on koer või veeta paar tundi (siseruumides) toimuval koertenäitusel. Tõsi, nii mõnelgi juhul on tõenäoliselt tegemist hoopis „allergiaga” – inimesed avastavad oma üllatuseks, et kutsikas pissib-kakab tuppa ja närib jalanõusid, kuna omanikul ei ole aega või tahtmist kutsikaga tegeleda.

Mõtle läbi võimalikud kulud – koera ostuhind kipub pikas perspektiivis olema üks väiksemaid temaga seotud kulusid. Igapäevaste kulude hulka tuleb arvestada toit ja maiused (mida suurem koer, seda rohkem neid kulub). Magamisase, toidu- ja veenõud, mänguasjad, kaela- ja jalutusrihm, hooldustarvikud (kammid, harjad, küünetangid jm) on asjad, mida tuleb küll harvem hankida, kuid mis pole sugugi odavad. Vaktsineerimisele ja parasiiditõrjele ei kulu ühe aasta lõikes väga palju raha, kuid kui koer haigestub või satub õnnetusse, võivad veterinaarabile kulutatud summad väga kiiresti astronoomilisteks kasvada.

Mõtle kohe ka sellele, mis saab koerast siis, kui pead sõitma komandeeringusse või lähete terve perega soojamaareisile. Koera ei saa isegi paariks päevaks üksi jätta, kas on olemas keegi, kelle juurde saad koera reisi ajaks viia?

Mõned koeravõtuga seotud plussid ja miinused

+ Oled sunnitud iga päev 2-3 korda diivanilt tõusma ning koeraga õue minema – seda ilmastikutingimustest hoolimata. Sinu füüsiline vorm paraneb ning sinu tutvusringkond laieneb teiste toredate koeraomanike võrra.

+ Tead, et keegi rõõmustab tormiliselt sinu koju tagasi saabumise üle.

+ Koeraga koos saad tegeleda erinevate (spordi)aladega – alustades pikkadest metsaretkedest lõpetades (maailmatasemel) koeraspordiharrastustega.

– Oled sunnitud iga päev 2-3 korda diivanilt tõusma ning koeraga õue minema – ei loe, kas väljas möllab lumetorm või puhub tuul 50 m/s.

– Koeraga kaasnevad märkimisväärsed kulud. Igapäevaselt lisanduvad kutsika ostuhinnale kulud toidule, koeratarvikutele, veterinaarabile ning harrastustele. Kaasneda võivad ka remondikulud – hea, kui vaid kutsika noorusajal – ning vajadused täiendada järk-järgult oma garderoobi lähtuvalt sellest, millise kinga- või püksipaari koer hävitanud on.

– Koer nõuab aega – varem kohvikusistumisele või kudumisele kulutatud aeg tuleb nüüd pühendada koeraga tegelemisele (jalutuskäikudele, koolitamisele). Kui seda ei tehta, võib koer enda energiat hakata välja elama korterisisustuse peal või muutuvad ühised jalutuskäigud.

Tõuharrastajad ja –kasvatajad on enamuse Eestis esindatud tõugude jaoks moodustanud tõuühingu või –klubi. Ühiselt on lihtsam ajada oma tõu asja, olgu selleks siis tõu tutvustamine, ürituste korraldamine või lihtsalt teiste sama tõu omanikega suhtlemine. Tõuühingute kontaktandmed leiad EKL liikmesorganisatsioonide alalõigust.

Aeg-ajalt kõlavad väited, et tõukoerad on lähisugulusaretuse tulemus ja seega on neil kindlasti kaasasündinud tervisehädad ning närviline iseloom. Väide võib vastata tõele, kui tegemist on halva kasvatajaga. Hea tõukoerakasvataja teab tõus esineda võivaid probleeme ning pöörab neile aretusvalikutes tähelepanu. Ta uurib oma koerte tervist enne, kui neid aretuses kasutab. Kindlasti räägib ta ka kutsikaostjale selle tõu headest ja halbadest külgedest.

Kindlasti ei tohiks ennast lasta eksitada arvamusel, et kahe tõu ristand või krants on kindlasti tervem kui tõukoer. Kõik kutsikad – tõulised või tõutud – pärivad oma geenid vanematelt. Seega võib tervisehädasid esineda nii tõukoertel kui ka ristanditel ning segaverelistel koertel.

Tõukoerte eelis krantside ees on kindlasti teadmine, milliseks koeraks kutsikas kasvab. Suurus, karva tüüp ja hulk ning iseloomujooned on aastakümnete ja -sadade jooksul toimunud aretustöö tulemusena üsna selgepiiriliselt välja kujunenud. Teadmata päritoluga vanemate puhul aga võib armsa väikese toakoera asemel aasta aja pärast vastu vaadata hiiglasekasvu sõber (meenutagem anekdooti mehest, kes turult väikese valge toakoerakese pähe jääkaru ostis).