Aeg-ajalt kõlavad väited, et tõukoerad on lähisugulusaretuse tulemus ja seega on neil kindlasti kaasasündinud tervisehädad ning närviline iseloom. Väide võib vastata tõele, kui tegemist on halva kasvatajaga. Hea tõukoerakasvataja teab tõus esineda võivaid probleeme ning pöörab neile aretusvalikutes tähelepanu. Ta uurib oma koerte tervist enne, kui neid aretuses kasutab. Kindlasti räägib ta ka kutsikaostjale selle tõu headest ja halbadest külgedest.

Kindlasti ei tohiks ennast lasta eksitada arvamusel, et kahe tõu ristand või krants on kindlasti tervem kui tõukoer. Kõik kutsikad – tõulised või tõutud – pärivad oma geenid vanematelt. Seega võib tervisehädasid esineda nii tõukoertel kui ka ristanditel ning segaverelistel koertel.

Tõukoerte eelis krantside ees on kindlasti teadmine, milliseks koeraks kutsikas kasvab. Suurus, karva tüüp ja hulk ning iseloomujooned on aastakümnete ja -sadade jooksul toimunud aretustöö tulemusena üsna selgepiiriliselt välja kujunenud. Teadmata päritoluga vanemate puhul aga võib armsa väikese toakoera asemel aasta aja pärast vastu vaadata hiiglasekasvu sõber (meenutagem anekdooti mehest, kes turult väikese valge toakoerakese pähe jääkaru ostis).