Murid Tingy Tarzan, Ella ja Billy Tarzan aastal 1925. Foto ilmus ajakirjas Dog World.
Tekst Margit Toovere
Eelmise sajandi 30. aastatel leiti, et Eesti vajaks oma talu- ja karjakoera tõugu – põllumajandus oli oluline ja põllumees vajas tarka abilist, kes mõistaks talu valvata ja karja kaitsta. Kümnendi lõpuks saadi isegi paika, kuidas õuekoer muri ja karjakoer krants välja peaks nägema. Kui II maailmasõda poleks aretust katkestanud, võinuks meil olla ühe asemel kolm oma koeratõugu.
Novembris 1933 kurtis Nurriku talu peremees ajalehes Kaja ilmunud loos „Vajatakse 100 000 koera“, et hädasti oleks vaja koera, kes talu vara valvaks ja ka karjakoera ülesandeid täidaks. Talus oli küll koer Tommi, aga temast polnud eriti abi – käsku täitis siis, kui ise tahtis ja lasi laudast lambad ära varastada. Head ja tarka koera oli taluperemehe sõnul aga raske leida. Varem oli Eesti taludes levinud Põhjamaade püstkõrvalistega sarnane õuekoer, vahepeal möllanud marutaud oli aga nende arvukust kõvasti vähendanud ja allesjäänud koerad segunenud teiste, suuremate koeratüüpidega.
„Meie tallu oleks vaja niisugust koera, kes ei karda külma, kes ka talveti võiks pakasega väljas magada, et ta erkjas oleks kuulma ja aru poolest ka mitte kõige tobedam. Ühtlasi peaks ta olema ka karjakoeraks,“ kirjutas loo autor, põllumajandusliku taustaga ajakirjanik Georg Milvere.
Taludes aga emaseid koeri pidada ei armastatud, seetõttu oli ka mõistlik talukoer ajakirjaniku arvates välja surnud. „Igasuguste hõberebaste, nutriate ja vesirottide kasvandusi on meil asutatud, kuid korraliku talukoera kasvatusele pole seni ükski tulnud,“ kurtis Milvere. Ometi oleks talukoerte kasvatamine tema arvates hea äri olnud: „Vähemalt 100 000 talu on meil, kes vajavad korralikku peni.“
Koerad Eesti taludes 1930. aastatel. Fotod: Eesti Rahvusarhiiv
Kallite luksuskoerte asemel pikakarvaline ja leplik loom
Paar nädalat hiljem avaldas väljaanne samal teemal ajakirjanikust põllumehe Aleksander Lauriku loo „Koerte aretusega tuleb teha algust“. Ta leidis, et meie ilmastikus vajab põllumees ikkagi pikemakarvalist karja- ja õuekoera. Luksus- ja toakoerad nagu bulldogid, dogid, puudlid, mopsid, spanjelid, Malta koerad, whippetid, Inglise verekoerad ja hurdad, setterid, pointerid või terjerid selleks ei kõlba. „Sarnaste koerte pidamine on linnainimeste ja auwäärt aastates aadliwerd preilide lõbuasi, kes omi koerakesi toidawad kookidega ja magatawad siidipatjadel,“ kirjutas Laurik. „Luksuskoerad, härrasrahwa koerad on wäga kallid, näiteks Inglis setterid maksawad kuni 500 krooni, so. üks selline koer maksab enam, kui kõik keskmise talu koduloomad kokku!“
Eesti põllumehe koer peaks tema sõnul olema maameheliku „kasukaga”, kannatama välja meie karmi talve, leppima põhust asemega, olema truu ja koduhoidev tubli õuekoer ja ühtlasi ka hea karjakoer. Sobida võiksid näiteks leonbergerid, spitsid, Saksa ja Šoti lambakoerad või komondorid.
Koeri peab hakkama sihikindlalt ja teadlikult aretama
Laurik kutsus talukoera aretusele õlga alla panema 1931. aastal asutatud Põllutöökoda: „Arwestades koera tähtsusega põllumajanduses, on koera tõuparandus siiski niiwõrd tähtis, et Põllutöökoda peaks astuma koera tõuparanduses põllumehele appi. Eelarwe koostamisel ei tohiks koda peniküsimust unustada.“ Sel otstarbel tulnuks tema sõnul asutada väärtuslike tõukoertega paarituspunkte ja asutada põllumeeste koerte tõuarendamise selts: „Kui tahetakse häid koeri, siis peawad küladest kaduma romantilised nädalapikkused „koerapulmad“ ja nende asemele tulema teadlik ja sihikindel koerte paaritus.“ Aastal 1929 asutatud Eesti KenneIklubist ei olnud Lauriku arvates põllumehel midagi loota – sinna kuulusid peamiselt luksuskoerte ja jahikoerte kasvatajad.
Muidu agaralt põllumajanduse arendamise ja talude abistamisega tegelenud Põllutöökoda koerte aretuse küsimuses siiski vedu ei võtnud.
1925. aastal ilmus ajakirjas Dog World lugu inglannast, kelle algul wolfspitzina registreeritud ja ka näitustel edukalt esinenud koerad osutusid hoopis Eesti murideks. Siinse Kennelklubi loaga registreeris ta nad Eesti lambakoertena.
Allikas: Zena Thorn Andrews
Talukoera aretus sai aga uut hoogu juba järgmisel aastal, kui esimene eesti rahvusest loomaarstiteadlane Karl Saral ajakirjas Põllumajandus teemat põhjalikult lahkas. Ülevaate professori loost „Kuidas saame häid talukoeri“ avaldasid ka mitmed ajalehed, sh Maaleht.
Saral nentis, et erilist talukoera tõugu Eestis kahjuks ei ole, on aga õuekoerana tublisid segaverelisi. Neist tulekski hakata aretama sobivat tõugu: valida välja enam-vähem ühetüübilised koerad ja neid omavahel paaritada. „Kellel juhuslikult leidub hea emane õuekoer, kellel kõik omadused, mida ühelt õue- ehk talukoeralt nõuda, peab teda ka selleks ära kasutama, et tema järeltulew sugu oleks vääriline kandma talukoera nime,“ kirjutas professor. Paaritada tuleks kindlasti just sarnaseid õuekoeri ja ka näiteks puhtatõulised jahikoerad emasest õuekoerast eemal hoida – hagija või linnukoeraga segatud õuekoera järeletulijad pole ei ühte ega teist ja õuekoeraks ei kõlba.
Laika või spits
Sarali sõnul kohtas Eesti taludes kõige rohkem Siberi laika moodi keskmise suurusega, küllalt pika karva ja kähara sabaga koeri – see tüüp näis siinseks talukoeraks väga kohane. Samuti laialt levinud „hundikoer“ professori arvates talukoeraks ei sobi – kui puhtatõuline Saksa lambakoer on tark, siis Eesti talude segaverelised olid üsna rumalad ja tigedad ning tegid pigem palju kahju.
Tallinna Kennelklubi juhatuse liige Artur Limberg laitis aga professor Sarali idee laika-tüüpi õuekoerast maha. 1934. aasta juuni algul ajalehes Kaja ilmunud loos „Tulevane talukoer. Kas siberi laika või saksa lambakoer?“ ütles Limberg, et meie talukoerale kõlbaks Siberi laikalt ainult paks karv, iseloom aga mitte – laika on oma olemuselt kirglik jahikoer, kes kodus olemise asemel metsas rännata armastab. Limbergi sõnul sobiks Eesti tallu valvekoeraks pigem saksa lambakoer – muidugi puhtatõuline, mitte siin levinud segavereline „hundikoer“. Hea oleks ka šoti lambakoer ehk collie, seda tõugu koer maksis tollal aga pöörast hinda.
Isegi kirjanik Karl August Hindrey võttis talukoera teemal sõna, pooldades just laika-tüüpi. “Neid leidub ju Põhjamaadel igalpool, ning Abja ja Penuja pool olen ma näinud kaunis puhtalt läbiaretatud laikataolisi õuekoeri,“ kirjutas ta Päewalehe loos „Tulevane talu koer“. Põhjamaised laikad pole tema sõnul sugugi kõik jahikoerad ja talukoera tõugu luues saaks seda tüüpi koertest jahiinstinkti lihtsalt välja aretada. Talukoerana võiks kirjaniku arvates arvesse tulla ka teine siin levinud tüüp – spits. „Esimesed, kuigi hundist pölwenewad, on wäga truud wahid ning neid wõiks wäiksemate wäljawalikuga ja selles sihis edasiaretamisega täielikult kohandada meie oludele, teised kui eelajaloolise turwasspitzi järglased on juba niikuinii wäikesed ja wäga agarad õuewahid,“ kiitis Hindrey laika- ja spitsi-tüüpi koerte sobivust. Collie ei sobi aga tema arvates üldse meie talukoeraks – on küll väga kaunis, aga ikkagi õrn uhkuskoer, kelle karv vajab sagedast hooldust.
Karjakoera aluseks sai šoti lambakoer
Ometigi hakkasid rikkamad lambakasvatajad omale karjakoerteks just colliesid tooma. Vastse-Kuuste Villemi talu peremees ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liige Georg (Jüri) Ottas ning agronoom ja seltsi sekretär Kristjan Jaama tõid 1934. aasta sügisel Eestisse ühe emase ja kolm isast koolitatud colliet (avaldatud fotode põhjal tundub, et tegemist oli bordercolliedega). Neid koeri hakkas Ottas kohalike koertega ristama. 1938. aasta kevadeks oli selliseid collie ja kohalike karjakoerte järglasi juba 6–7 majapidamises, mis mõjutas ka otsust hakata Eesti oma karjakoeratõugu ehk krantsi aretama just selle tõu abil.
Aastaks 1936 oli professor Saralil õuekoera – kelle ta muriks nimetas – aretuse plaani paika pannud. Detsembris Postimehes avaldatud loos „Kuidas aretada „muri“ tüüpi talu koera“ kirjutas ta, et „muri” tüüpi talukoer sarnaneb välimuselt spitsile, laikale ja samojeedi koerale. Teadlane oli ka joonistanud oma nägemuse murist. Kes tõugu aretama peaks, oli Sarali sõnul veel lahtine, ühe variandina käis ta välja ka Kennelklubi, kuigi viimane oli seni pigem jahikoerte aretusele rõhku oli pannud.
Samal ajal hakkas ka Eesti Lambakasvatajate Selts talukoerte kohta andmeid koguma. Käidi jäärajaamades ja taludes, kus teati olevat muri-tüüpi koeri, eesmärgiga leida suguloomi. Kokku mõõdeti 30 koera. Paljud leitud muridest olid kahjuks aga juba vanad või kastreeritud, suguvõimelisi emaseid leiti üsna vähe.
Veterinaarteadlane Karl Saral joonistas oma nägemuse nii kikkis- kui lontkõrvalisest murist.
Uurimisretke viis läbi Eestis teise naisena loomaarsti kutse saanud Gabriele Tehver. 1938. aastal kiitis ta ajakirjas Põllumajandus Ottase aretustööd, küsis aga, kas hea karjakoer ka valvekoeraks kõlbab. Ta leidis, et majanduslikult oleks mõistlik aretada universaalne valve- ja karjakoer ning pakkus aretuse aluseks välja ka ungari karja- ja lambakoera tõud komondori, kuvaszi ja puli. Ka meie oma muri-tüüpi koerad kõlbaksid – karjatamisel jäävad nad küll selle ala spetsialistidele alla, õuevalvurina on aga hoolsad. Ka pidas ta murit selleks ajaks juba peaaegu väljakujunenud tõuks: „Mõnel pool leidub meil murisid puhttõuna, nagu peab järeldama nende täiesti ühtlasist järglasist.“
Aprillis 1938 toimus Põllutöökoja ülesandel Eesti Lambakasvatajate Seltsi nõupidamine, kus arutati talukoerte tõu aretamist. Leiti, et öösel valvav õuekoer poleks päeval karjas enam piisavalt hoolas, nii jäädi siiski kahe eraldi tõu juurde. Õuekoer, keda koosolekul soovitati nimetada muriks, pidi olema hallikas, paksu karvaga ja rõngas sabaga ning karjakoer krants must või pruunikas valge kaela ja natuke lokkis karvaga. Karjakoera ehk krantsi aretuses otsustati kasutada colliet, õuekoera puhul kuvaszi ja siin juba levinud muri-tüüpi koeri.
Et koerakasvandusi asutada ja sinna koeri hankida, võttis lammaste tõuaretuse komitee 1939. aasta kevadel vastu ka talukoerte aretuse eeskirja. See võimaldas talumajanduslike tõukoerte aretajatele ja kasvatajatele abiraha maksta.
Kogu ettevõtmine jäi aga II maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni tõttu soiku ning Eesti Lambakasvatajate Seltsi kogutud materjalid hävinesid.
Lääne-Siberi laika, Norra õuekoer ja ungarlaste kuvasz – Eesti muri oleks tõenäoliselt olnud seda tüüpi koerte segu. Fotod: Wikimedia Commons
Muri
Jässakas ja tüse koer. Jalad on lühemad ja jämedamad kui Saksa spitsidel või Soome püstkõrvadel. Profiil on õõnes, kõrge asendiga kõrvad hoiavad end pooleldi lontis või kikkis. Otsmik on üsna kumer, ninamik on kuju ja jämeduse poolest Põhjamaade püstkõrvalistega sarnane. Tumedad silmad on veidi ovaalsed või ümarad. Karv on pikk ja sile, väga tiheda aluskarvaga. Paks ja puhmas saba hoiab end rõngas. Värvus must, hall, kirju või kollan. Leidub ka valgeid murisid, kuid vähe. Mõõdetud koerte turja kõrgus oli 30–45 cm, kõige sagedamini 38–40 cm. Kere pikkus oli 35–60 cm, kõige sagedamini 45–50 cm.
Tüsedamad ja suuremad murid olid Muhu-, Saare-, Tartu- ja Võrumaal. Pärnu-, Harju- ja Virumaal leiduvad murid olid kasvult väiksemad ja tüübilt õrnemad.
Valvekoera aretuses soovitati segada murisid kuvaszidega või põhjamaiste spitsidega.
Krants
Tüüp oli hästi kindlaks määratud, aretuse aluseks võeti Šoti lambakoer (tõenäoliselt bordercollie). Ühed esimesed töötavad
collied Eestisse toonud Georg Ottas aretas alates 1934. aastast ristpaaritamise teel eeskujulikku karjakoera, kasutades alusemasena kohalikku külakoera ja alusisasena tõupuhast musta Šoti lambakoera. Saadud järglasi paaritati sama tõu isastega. Need olid kasvult väheldased, välimuselt pika- ja siledakarvalised, mustad, valge rinnaesisega ning valgete varvastega.
Esimese põlvkonna järglastel karjakoera instinkti ei olnud, teine põlvkond töötas juba karjakoerana, kuid polnud töös järjekindel ja käitus loomade ajamisel tormakalt. Kolmandast põlvkonnast alates olid aga järglased karjakoerana täiesti oma ülesande kõrgusel ja töötasid ideaalselt.
Põllumajanduslikkude tõukoerte eeskiri
- Põllutöökojal on õigus anda abiraha tõukoerte aretamiseks, tõukoerte ostmiseks nii kodu- kui ka välismaalt ja anda toetust koerte tõuaretusega tegelevatele organisatsioonidele.
- Abiraha antakse õue- ja karjakoerakasvandustele uute tõukoerte ostmiseks kodu- või välismaalt ja autasudeks koerakasvandustele, koertenäitustele ja koerakasvanduste hindamise tarvis minevateks sõidukuludeks. Abiraha on Põllutöökoda andnud koerte tõuaretust juhtivale organisatsioonile, Eesti Lambakasvatajate Seltsile tõuraamatu pidamiseks ning sõidu- ja üldkuludeks, mis koerte tõuaretusega kaasas käivad.
- Abiraha on selts andnud koerakasvanduste asutamiseks ning tõukoerte ostmiseks kodu- ja välismaalt. Koerakasvanduseks loetakse majapidamist, kus peetakse vähemalt kolme emast tõukoera.
- Abirahasaajad on kohustatud sõlmima Eesti Lambakasvatajate Seltsiga lepingu. Lepingu kava kinnitab Põllutöökoda.
- Abirahad tõukoertele määrab Põllutöökoja juures asuv Lammaste Tõuaretuse Komitee.
Tõukoerakasvandused
- Tõukoerakasvandus on selleks tunnustatud majapidamine, kus aretatakse ja õpetatakse väärtuslikke tõukoeri, sihiga anda põllupidajatele tõukoeri suguloomaks ja õpetatud koeri tarbekoeraks.
- Tõukoerakasvandusteks tunnustatakse majapidamised, kus peetakse ja õpetatakse õue- ja karjakoeri, vähemalt kolme emast tõukoera ja kutsikaid.
- Tõukoerakasvandustel peab olema koerte maja või koerte majakesed, kuhu on võimalus koeri paigutada soo ja vanuse järgi. Kasvandused on kohustatud pidama tõukoerte raamatut.
- Tõukoerakasvandusteks tunnustatud majapidamised on kohustatud alaliselt koeri õpetama ja koerte võimis- või oskusvõistlustest osa võtma.
- Võimis- ja oskusvõistlusi korraldatakse koerakasvandustes või põllumajanduslikel näitustel. Korraldaja on Eesti Lambakasvatajate Selts. Koerakasvandusi hindab komisjon.
- Tõukoerte, kasvanduste hindamise korra ja koerte võistluste kavad kinnitab Põllutöökoda.
- Tõukoerakasvanduste omanikele võib Põllutöökoda anda hindamiskomisjoni ettepanekul erilisi toetusi ja autasusid.
Eesti tarbekoerte tõuraamat
Eesti tarbekoerte tõuraamatul on kaks jaotust: õue- ja karjakoerte tõuraamat.
Karjakoerte tõuraamatusse märgitakse õpetatud kolli tõugu ja teisi karjakoerteks tunnustatud tõukoeri, õuekoerte tõuraamatusse märgitakse muri tüüpi koeri.
Tõuraamatusse lisatakse koeri oskusvõistlustel, koerakasvanduste hindamistel ja teistel aegadel.
Üksikasjalised juhtnöörid koerte tõuraamatusse võtmiseks ja koerte tõumäärustikud annab Põllutöökoda.
Loomateadlased taunisid koerte ketis pidamist
Karl Saral, 1934:
„Eriliselt kurjad koerad, kes wöörale inimesele lähevad kallale, ei kõlba lahti olema ja weel seesugustes taludes, mis käidawate teede ääres. Neid tuleks igatahes päevaajal kinni hoida, et nad teekäijaid ei tülitaks ja ka ise mõne jõuvankri alla ei satuks. Kinni wõib koera pidada ketis ehk selleks koerte tarvis ehitatud aias ehk taras. Ketiotsas koer näib nagu vaevas olewat ja temal ei ole nagu küllalt liikumise võimalust. Pika keti otsas olles, on temal jälle vaev rasket ketti järele vedada, sellepärast siis on eelistatud koerte kinnipidamiseks juba sellekohaselt ehitatud püstteiwastest ehk lattidest aed, kus temal vaba liikumine, ja kust ta võib panna tähele, mis õues sünnib. Muidugi peab seesuguses aias olema ka vihma eest varjualune. Sarnases aias asuv koer näib olevat rohkem vabam ja vöib liikuda sinna-tänna, ilma et oleks temal rasket ketti tarvis järele kolistada ja kaelapidi keti otsas winselda.“
Gabriele Tehver, 1938:
„Talukoer ei tohi olla iseloomult kuri, muidu ollakse sunnitud teda ketistama. Ketikoer aga pole oma pererahvale enam rõõmuks. Ta on vang, kelle loomupärane iseloom halveneb ning kelle vaimsed võimed varsti nürinevad. Valvekoeral olgu ta riigis täielik liikumisvabadus.“
Allikad: ajalehtede digiarhiiv Digar, Eesti Rahvusarhiiv, Etnomuri, Wikipedia
