Tekst Karen Dunaway
Toimetas Lemmi Kann
Fotod Karen Dunaway, Kersti Paju, Viivi Keinonen, Merle Virula, Salanzci Gabor
European Dog Show 2023 Taanis toimus Kareni jaoks ülipingelisel ajal – ta on Miina Härma gümnaasiumi 12. klassi õpilane, kel oli parajasti käsil 13 eksamist koosneva maratoni läbimine. Päev enne seda, kui ta pidi EDSil koos koeraga ringi minema, oli Karen hispaania keele eksamil. Tema ema Kersti Paju oli juba eelmisel päeval koos koertega Taani poole teele asunud, Karen pidi talle järgnema kolmapäeva õhtul, et neljapäeva hommikul kell 9 ringis särada.
Aeg välja puhkamiseks jäi napiks, sest hotelli jõudis ta alles kella 1 paiku öösel ja äratus oli juba kell 5, et jõuaks koera pesta ja korda seada. Olukord, mis on ilmselt paljudele näituseinimestele tuttav.
Magamine ongi nõrkadele, öeldakse selle peale muiates.
Esimesed päevad
Karen meenutab:
„Kuna näitusepäevad nii suurtel näitustel on rasked, otsustasime koeri registreerida nii, et oleks üks tõug päeva kohta. Esimesel päeval oli minul esitada beagle Albert. Kuna oli esimene näitusepäev, tahtsime platsiga tutvuda ja igaks juhuks varuga kohal olla. Olime väga positiivselt meelestatud, kui kohale jõudsime – sisenemine näitusele oli lihtne ja suurimaks plussiks oli tasuta parkimine, tänu millele oli parkimisplatsidel vähem probleeme ja ei olnud järjekorda. Beaglite ringi oli põnev jälgida. Nägime mitmeid tuttavaid, mis minu meelest ongi suurte näituste võlu, et saad taas kokku tuttavate ja sõpradega.
Jäime Alberti ehk Beagpoint Summer Storm’iga kasutusklassis kolmandaks. Otsustasime varakult tagasi tulla, sest minu jaoks oli öö olnud lühike ja ka ema oli sõidust veel väsinud.
Teisel päeval esinesin ringis saksa lühikarvalise linnukoera Fjodoriga. Ütleme nii, et ei läinud ootuspäraselt.”
Selle päeva õhtul otsustas Karen veidi aega lõõgastumisele pühendada ja käis Legolandis, mis oli näituseplatsist ühe tunni kaugusel.
Tavaliselt ei mahu sellised turismiatraktsioonid näitusereiside ajagraafikusse, kuid seekord oli Karenil selleks aega. Lisaks olid tal veel eksamijärgsed pinged sees ja nendega tuli midagi ette võtta. Legoland õigustas ennast.
„Laupäev oli tähtis näitusepäev minu enda koera Boomeri jaoks. Kell 3 hommikul oli äratus, jalutasin koerad ära ning siis algas ettevalmistus. Boomer oli karva vahetamas ja võtsime aega, et ta korralikult suure näituse jaoks ette valmistada. Kui kõik juba oli tehtud ja hakkasime ennast sättima, avastas Boomer, et uks on lahti ja ta otsustas märjal põllul veidi lõbutseda. Uuesti pessu ja fööni alla! Aeg jooksis armutult.
Jõudsime õnneks õigeks ajaks näituseplatsile ja kui aus olla, olin ma väga närvis. Muidu olen ringis pigem rahulikum inimene ringis, aga see oli ju EDS ja päris minu enda koer! Mäletan väga hästi, kuidas enne ringi minekut tõmbas korraks seest õõnsaks, samas teadsin, et ma ei tohi seda ebakindlust koerale edasi kanda, muidu rikun oma koera esinemise ära.
Võtsin ennast kokku. Boomer esines suurepäraselt! Kohtunikule meeldis Boomeri ise lauale hüppamise etteaste. Võitsime tšempionklassi!
Parima isase valikul mul jalg värises.
Tiitel oli kaalul…
Ja siis tegi kohtunik otsuse. Meie kasuks.
See tunne on kirjeldamatu. Ma poleks eales arvanud, et suudan 17 aastaselt iseenda koeraga võita sellist tiitlit nagu Euroopa Võitja.
Mul on hea meel lisada, et Boomersai ka tõu parimaks.
Ja siis jõudis kätte pühapäev, kõige raskem päev. EDS-il olid meil kirjas lhasa apsod.
Boomer oli kirjas ka Agria Winneril, kõigele lisaks oli minu jaoks kätte jõudnud see päev, mil esindasin Eestit juunior händler võistlusel.
Taas äratus kell 3 ja seekord päevakorras kolme lhasa apso pesemine.
Plaan oli selline, et ema on lhasa apsode ringi juures ja minu ülesandeks oli käia juunior händleri eelhindamisel ja tagada, et Boomer Agria Winneril ringi jõuaks. See osutus ajaliselt aga keeruliseks, sest ajad kippusid kattuma. Tahtsin nii väga händleri võistlusel osaleda Boomeriga, kuid ei tahtnud ka riskida sellega, et ta ei jõua tõuringi.
Otsustasin esineda juunior händleri võistlusel ustava beagle’i Albertiga, kellega tulin 2021. aasta EDS’il kolmandaks, ja usaldasin Boomeri Liseth Elise Horebi kätte, kuna ta pidi ka ise tõuringi jälgima.
Ma valmistasin Boomeri nii hästi ette, kui sain ja jooksin eelhindamisele. Mul oli seal suur heameel kohata mitmeid sõbrannasid, kellega olin tutvunud Crufts’il.
Olin eelnevalt reeglitega tutvunud ja teadsin, et Taanis ei kehti händlerite võistlustel nn. “golden rule” – reegel, mis ütleb, et händler ei tohiks jääda kohtuniku ja koera vahele. Olin selle üle väga tänulik, sest isiklikult arvan, et händlerite võistlus on ühtlasi ettevalmistus professionaalse händleri töösse ja peaks olema turvaline keskkond, kus õppida, areneda, tutvusi luua ja õppida tundma võimalikult paljusid tõuge. Minu jaoks on juunior händleri karjäär kandnud siiani just sellist tähendust.
Olin seekord händlerite eelhindamisel üllatavalt rahulik. Kohtunik, Hans Rosenberg Rootsist, oli väga tore ja olin positiivselt üllatunud, kui vastuvõtlik ta oma suhtumisega noortesse oli. Kohtunik oli kiire ja pärast eelhindamise lõppu kella vaadates tekkis lootus, et ehk jõuan ka enda koeraga veel ringi.
Jooksingi teise halli, kus toimus Agria Winner, ja nii oligi! Boomer esines taas suurepäraselt – olime taas tõu parimad! Ringist väljudes tuli ka mõni pisar – pingelangus oli ikka korralik, kuid see kestis vaid hetke, sest tahtsin jõuda lhasa apsode ringi äärde vaatama, kus osales kaks meie emast koera. Jõudsin täpselt parima emase valikuks. Ema kasvatatud emane juunior oli lausa tõu parim 72 lhasa apso seast ning ja teine emane oli parim emane 3.
Ei pea vist mainima, et emotsioonid olid laes.
Paari tunni pärast jõudis kätte Agria Winneri lõpuringide aeg.
Kõigepealt pidin minema Boomeriga rühmavõistlusele. Ma olin juba niigi õnnelik oma tõu parima saavutuse üle, kuid nüüd suures ringis valis kohtunik meid ka nelja parima sekka. Ta oli juba välja kuulutatun 4. ja 3. koha. Mäletan eredalt, kuidas ma seisin seal suures ringis, jalad värisemas. Minu kõrvale seisis samasuguses ootusärevuses minu väga hea juuniorhändlerist sõbranna oma border colliega. Kohtunik saatis meid kahekesi viimasele ringile ja kõlaritest teatati, et „rühma võidab ameerika väike lambakoer!“.
Ma ei suutnud seda uskuda! Jooksin kõigepealt kallistama oma sõbrannat ja astusime siis poodiumile. Peas keerles vaid üks mõte – kas tõesti mina ja Boomer?!
Jõudsin märgata, et emal olid silmad pisarais. Mul ka.
Olime Boomeriga saanud korra juba võimaluse suurel näitusel BIS’i ringis joosta – Helsinkis 2021. aastal – kuid nüüd olid emotsioonid ikka eriti laes. Mul oli Taani sõites peas vaid üks mõte: esineda võimalikult hästi nii nagu me Boomeriga harjutanud oleme, sest terve Euroopa tõukoeranduse maailm jälgib meid. BIS’i ringis seisis reas mitmeid kuulsaid koeri ja händlereid, keda olin siiani jälginud vaid ekraanilt, aga nüüd olin ka mina nendega samas rivis. See oli kirjeldamatu tunne, eriti arvestades, et olen ise alles 17.
Mina pidin olema esimene, sest esindasime FCI rühm number 1. Valgussõõr peatus minu peal. Ring tundus kuidagi eriti suur. Teadsin, et esmamulje on kõige tähtsam. Usaldasin oma koera ja lasksin ta enda ette liikuma. Kohtunik oli just enne ringi kõigele öelnud, et tahab koeri näha rahulikult liikumas. Kuigi Boomer oli pikast päevast veidi väsinud, esines ta imeliselt ja demonstreeris kohtunikule äärmiselt suurepärast vabaseisu.
Kui kõik olid kohtuniku ees käinud, seisime taas kümnekesi rivis ja ootasime. Kohtunik valis meid taas nelja sekka! Ma olin nii üllatunud, sest arvasin esimese hooga, et ta saadab rivist välja kutsutud osalejad ringist välja.
Ütlen ausalt, et mu käed ei ole kordagi ringis nii palju värisenud ja kõigele lisaks oli mul koeramaius otsa saanud.
Kui kuulutati välja 4. koht, mõtlesin, et okei – oleme siis kolmandad. Aga meie numbrit ei hüütud. Jäime taas kahekesi suurde ringi seisma ja meid saadeti taas viimasele ringile.
Jala värisedes hakkasin liikuma ja ootasin närviliselt…
Ja siis saabus kõlaritest teade, et olime võitjad.
Boomer võitis Taani EDS’il Agria Winner’i Best In Show!
Hakkasin nutma. Kas tõesti meie?! Siin on ju üle 6000 koera!
Väga hea meel oli kuulda oma toetajaid ringi ääres kaasa elamas ja veel toredam oli kuulda kohtuniku positiivseid sõnu oma koera kohta.
Milline päev!
Poodiumilt maha tulles olin täiesti unustanud, et pärast rühma võistlust küsiti nõusolekut intervjuuks, millele ma too hetk naerdes jah-sõna andsin, sest arvasin, et seda ei juhtu. Intervjuu oli minu jaoks uus kogemus ja arvan, et mu häälest oli aru saada, kui elevil, õnnelik ja veidi segaduses ma olin.
Aga see polnud veel kõik – oli jäänud veel juunior händleri finaal.
Ma olin Albertiga ringi sisenedes veel täiesti seitsmendas taevas, kuid kahjuks sai minu õnn tolleks päevaks otsa.
Kogemus oli siiski seda pingutust täiesti väärt ja usun, et esindasin Eestit hästi. See uhke tunne ringi minnes, kui sind hüütakse välja kui “the representative of Estonia”…“
Tagasitulek
Tagasisõit algas kohe esmaspäeva hommikul ja kulges seekord täiesti maad mööda, autoga Taanist koju, Tartusse. Esiotsa oli tehtud plaan jagada sõit kahe päeva peale ja vahepeal üks öö rahulikult und võtta, aga otsustati ümber. Teisipäeva hommikul kell 9 paiku jõudis Karen koju tagasi.
Paar tundi und, siis võttis Karen koera ja sõitis Pärnusse, agility trenni. Elu kulges taas tavapärases rütmis.
Tõsi, pingevabamalt, sest eksamid olid selja taha jäänud ja EDS – mis seal salata – läks nii edukalt, et sellest jätkub rõõmu ja motivatsiooni veel kauaks.
