Tekst: Lemmi Kann
Fotod: Teemu Hiltunen, Daniel Erik Raidjõe, erakogu
Kenneli Smiling Snowball omanikul Kristiine Uspenskil on 15 aastat ja rohkem kui 20 pesakonna jagu kogemusi kutsikaotsijatega. Kuidas kasvataja tunneb ära parima omaniku oma kutsikale ning kust ja kuidas peaks tõukoerakutsika otsinguid alustama?
Aastakümnete jooksul on tõukoeranduses toimunud palju muutusi ja üks nendest on kindlasti viis, kuidas otsitakse ja leitakse tõukoera kutsikaid. Pole saladus, et osad inimesed on teinud kutsikatest tulusa äri, minetades seejuures igasuguse eetika. Küll aga on neil suurepärane ja sujuv müügijutt, mis võib hõlpsasti ära petta inimesed, kes ei ole tõukoerandusmaailmaga tuttavad. Kutsikad on ju imearmsad ja selle emotsiooni pinnalt on ei ole liiga keeruline inimesi tüssata.
See ei pea aga nii olema, kui kutsika otsija teab, kust tõukoeraotsinguid alustada ja milliseid küsimusi kasvatajalt küsida.
Alati kindel valik on otsida infot Eesti Kennelliidu kodulehelt, kust leiab ka tõuühingute kontaktid. Tõuühingutel on juba konkreetsem ülevaade oma liikmete tegemistest ja tihti osataksegi kohe suunata kenneli juurde, kus ongi parasjagu kutsikad.
Vahel juhtub aga nii, et kui see teekond on edukalt läbi tehtud ja kasvataja kontaktid saadud, jookseb asi korraga ummikusse ning inimene ei saa aru, miks.
Õpi küsima
Kristiine tunnistab, et nii tema kui ka paljud teised kasvatajad jätavad osadele päringutele vastamata, sest kirjade sisu ja küsimise viis ei ärata usaldust.
„Kui ma saan e-kirja või sõnumi, milles küsitakse vaid, mis on teie kutsikate hind, siis ma üldjuhul ei vasta üldse. Selline küsimine sobib siis, kui ostate näiteks kummuti,“ ütleb ta.
Tegelikult võib juhtuda, et sellise päringu taga on isegi täitsa toredad inimesed, kes on harjunud kogu oma suhtluse suruma 140 tähemärgi sisse. Kui teatud valdkondades või olukordades on see täiesti aktsepteeritav, siis ühelegi koerakasvatajale see head muljet ei jäta. On ju tegemist elusolendiga, kes on kasvataja jaoks justkui tema oma laps.
Kristiine märgib, et enamasti selliste küsimuste saatjad ei proovi ka uuesti ühendust võtta, mis tähendab, et ilmselt nad ei olnudki arvestatavad kutsikaomaniku kandidaadid.
„Ma arvan, et mul on olnud ka õnne, sest minul ei ole selliseid väga valesti küsijaid palju olnud,“ märgib ta.
Kasvataja näeks suurima hea meelega, et inimene kirjutab veidi pikemalt, miks ta on just konkreetse tõu valinud ja kuidas ta oma elu koeraga planeerinud on. See näitab, et on tehtud eeltööd ja vaeva nähtud. Samuti annab selline kiri ka nägemuse, mis sorti inimesega tegemist on ja kas ta on oma tõuvalikus õigel teel.
On ka teine äärmus – need, kes kirjutavad pika ja perfektse, entusiasmist pakata motivatsioonikirja, mis kõlab liiga hästi, et olla tõsi.
„Osad inimesed teevad endale väga hästi selgeks, kuidas kasvataja jaoks endast soodsat muljet luua, et kindlasti kutsikat saada.“
Just see on üks põhjusi, miks Kristiine tahab kutsika soovijatega alati kokku saada – veendumaks, et tegelikkus maalitud pildiga kokku läheb. Alati ei lähe. Mõnikord selgub see ka juba enne kokku saamist lisaküsimusi-vastuseid vahetades.
„Kasvataja peab eriti kutsika esimesel eluaastal oma kasvandike omanikega tihedalt suhtlema. Kui saad aru, et inimene juba kutsikat küsides sulle mingites asjades luiskab, siis ei taha ju sellise inimesega tegemist teha,“ ütleb Kristiine.
Ta rõhutab, et inimesed ongi erinevad ja kõik ei pruugi olla „minu inimese“ materjal, aga kõige olulisem on alati see, et ta peab olema hea koeraomanik või tal on siiras soov selleks kasvada.
„Kui ma saan oma kenneliperekonda uue toreda inimese, on see juba boonus!“ lisab Kristiine.
Oma silm on kuningas, suu pihta ei lööda
Kui kutsikahuviline selle esimese sõela edukalt läbib, teeb Kristiine ettepaneku kokku saada.
„Kutsun inimese enda juurde, et ta näeks minu koeri ja kutsikaid. Kui tema jaoks on tegemist esimese samojeediga, saab tema veenduda, kas see tõug talle ikka tõesti sobib, ja mina saan aimu, mis inimesega tegemist on.“.
Üsna esimese asjana räägib Kristiine tõu kohta ära kõik need detailid, mis on pigem miinusmärgiga, et hiljem oleks võimalikult vähe üllatusi. On tulnud ette, et pärast sellist kohtumist ei olegi samojeed enam unistuste koer, sest tal on mõni omadus, millega inimene ei suuda, saa või taha leppida. Selles pole midagi halba, sest kui otsus endale neljajalgne sõber leida on kaljukindel, on iga selline kogemus õige tõuni jõudmisel abiks.
Samamoodi nagu kasvataja küsib kutsika soovijalt küsimusi, et saada selgust tema sobivuses oma kutsika tulevaseks omanikuks, on väga oluline, et ka inimene ise kasvatajale küsimusi esitaks. Kasvataja ja kutsika soovija suhe on kahesuunalise liiklusega tänav, mõlemad peavad mängima lahtiste kaartidega ja hakkama teineteist usaldama.
Kristiinele meeldib väga, kui tema tõu ja koerte kohta küsimusi esitatakse – see kinnitab, et inimesel on siiras soov teada ja aru saada, kas ta teeb õige valiku. Jutt käib ikkagi elusolendist ning tulevasest pereliikmest ja sõbrast, keda ei viida pärast garantiiaja lõppu müüjale tagasi.
„Konkreetselt samojeedidest rääkides on väga oluline aru saada, et ta ei ole lihtsalt ilus sohvakoer ja ta peab oma aiast välja saama ikkagi rohkem kui vaid üks kord nädalavahetusel.“.
Koera tõuomaste füüsiliste vajaduste selgeks tegemine on väga oluline, sest kui need mitte kuidagi inimese elulaadi ei sobitu, ei tunne kumbki pool sellest kooselust rõõmu. Tagajärgi pole vaja kaugelt otsida – koertele uue kodu otsimise kuulutusi on internetiavarustes viimastel aastatel rohkem kui kunagi varem. Üheks põhjuseks peetakse koroona ajal uisapäisa tehtud otsuseid võtta endale perelemmik ega ole arvestatud tema vajadustega.
Kindlasti tuleb küsida ja rääkida karvahoolduse kohta, sest olenevalt tõust võib sellest saada üks suuremaid murekohti nii koeraomaniku kui ka koer enda jaoks.
„Kui anda inimesele konkreetsed teadmised ja juhised karvahoolduse kohta ja inimene need endale päriselt teadvustab, siis sellest ei saa tulevikus muret, vaid tavapärane rutiin, umbes samasugune nagu hommikune hambapesu,“ ütleb Kristiine.
Kallis tervis
Üks valdkond, mille kohta esitatakse küsimusi harva, on kutsikate vanemate terviseuuringud ja tõu tervis laiemalt.
„Ma arvan, et see tuleb teadmatusest – umbes pooled kutsika soovijatest ei küsi neid küsimusi. Aga peaks. Pigem küsivad neid küsimusi inimesed, kellel on varasem kogemus koertega juba olnud,“ märgib Kristiine.
Iga tõu puhul peaks inimene kindlasti teadma, millised terviseprobleemid on tõule omased ja võivad avalduda, kuid ei pruugi.
„Minul on kutsika ostu-müügilepingus punkt, kus on kirjas, et olen rääkinud tõus esinevatest haigustest ja konkreetse kutsika vanemate liinides esinevatest probleemidest. Kui esimese kolme eluaasta jooksul esineb mõni mainitud probleemidest, on ette nähtud kompensatsioon,“ selgitab Kristiine.
Milline info ja tingimused lepingusse kirja pannakse, et on iga kasvataja enda otsustada.
„Kui kasvataja ei võta üldse mingit vastutust koera tervise eest või ei tehta üldse mingit lepingut, siis võiks sellesse suhtuda ettevaatlikkusega.“.
Koerte tervis on Kristiine sõnul omajagu keeruline teema, millest tuleb kindlasti rääkida, eriti vastutustundetute kasvatajate tegevuse foonil.
„Seda saab ju inimestele mõistlikult selgitada. Haigused käivadki mööda inimesi ja loomi – see on geneetika. Meie kasvatajatena saame endast parima anda, kasutades aretuses kontrollitud tervisega koeri. Aga tuleb aru saada, et 100protsendilist garantiid ei ole olemas,“ rõhutab ta.
Kristiinel on olnud juhus, kus üks inimene tahtis, et lepingusse saaks kirja punkt, millega Kristiine garanteerib, et kutsikal on terved puusad.
„Selline garantii pole mitte üheski tõus võimalik ka siis, kui mõlemal vanemal on A/A puusad. Tõenäosus, et tal tulevad terved puusad, on küll väga suur, aga mitte 100 protsenti.“.
Sama toimib ka teistpidi – kui kasvataja ütleb, et garanteerib täiesti terve kutsika, on see ohumärk, sest sellist garantiid ei saa anda.
Õige valik
Absoluutselt kõiki asju ei ole võimalik lepingusse kirja panna, kuid iseenesest mõistetavaid kokkuleppeid on Kristiine sõnul omajagu, sest iga oma kasvandiku käpakäik on hea kasvatajale südameasi.
„Kui me jõuame inimesega juba sinnamaani, et ma näen temas oma kasvandiku omanikku ja see sobivus on vastastikune, on meie vahel juba usaldus ja kindlus, et olen nende jaoks olemas. See on minu jaoks iseenesest mõistetav.“.
Vastastikuse usalduse kategooriasse käib ka see, et sobiva kutsika valib Kristiine igaühe jaoks ise. Valiku põhjused selgitab ta alati põhjalikult ka lahti.
„Kohe alguses teeme selgeks, milline on tulevase koeraomaniku nägemus oma elust koos minu kasvandikuga: kas nad tahavad hakata harrastama mingit koerasporti, käia näitustel või lihtsalt toredat kodukoera. Samuti ma vaatan inimeste natuuri – millise temperamendiga kutsikas konkreetsest pesakonnast talle sobiks. Iga kasvataja tunneb oma kutsikaid ikka kõige paremini.“.
Osades inimestes võib selline reegel kummastust või rahulolematust tekitada, eriti nendes tõugudes, kus pesakonnas on eri värvi kutsikad ja inimesel kindel värvieelistus. Kui see on kutsika soovija jaoks määrava tähtsusega, tuleb jääda ootama järgmist pesakonda või otsingutega otsast pihta hakata. Ootuste mittetäitumisega ei ole lihtne leppida, sest ometigi tahaks kutsikat ju kohe! See on oluline riskikoht, kus tuleks endaga kokku leppida, et kasvataja usaldusväärsuses ei tohiks järeleandmisi teha.
Kristiine kogemus ja sisetunne on teda kutsikate ja omanike „paari panemisel“ hästi teeninud ühe erandiga, kus oli mängus väike laps. Kuidas lugu tegelikult oli, teavad vaid asjaosalised, kuid suure tõenäosusega lasti kutsikal liiga omapäi kasvada ja lapsel kutsikat kiusata ning veidi vanemaks saades hakkas koer ennast kaitsma.
„Pere võttis kutsika jaoks kõige olulisemal ajal temaga tegelemiseks arvatavasti liiga vähe aega,“ nentis Kristiine.
Väikse lapsega peres on hilisemate vigade parandust üsna keeruline teha, sestap tuleb väga hoolega läbi mõelda, kas ja kuidas kutsikas pere ellu sobitub.
Eriti oluline on see siis, kui tegemist on pere esimese koeraga.
„Ma soovitan alati minna kutsikakooli, ja mitte niivõrd kutsika pärast, kui inimeste pärast, sest nemad peavad õppima, kuidas kutsikat õpetada.“.
Lisaks kutsikakoolile tuleb kutsikat kindlasti ka sotsialiseerida. Kristiine julgustab oma kasvandike omanikke kokku saama, et nad saaksid oa muresid ja rõõme jagada ja kutsikad endaga võrdsetega mängida, mis on koera arengus väga oluline etapp.
Müüdid ja tegelikkus
Veel praegugi on visa kaduma müüt, et tõukoera võttes saad kaasa kohustuse näitustel käia. See valeinfo hirmutab nii mõnegi tõukoera ihaldava inimese ära. Kui ta ei saa ka üle hirmust kasvatajalt seda küsida, võibki eluunistus täitmata jääda.
Kristiine rõhutab: „Ei, kõik tõukoerad ei pea näitustel käima ja omanikul seda kohustust ei ole.“
Tema ise on oma kutsikaomanikega teinud paindlikke kokkuleppeid, mille ta räägib kohe alguses ka läbi – kas sobib või mitte.
„Näiteks kui peaks juhtuma, et mõnest kutsikast kasvab tõesti maailma kõige ilusam selle tõu esindaja, on mul oma kutsikaomanikele see soov, et nad lubavad mul oma koera näitusele registreerida ja minul temaga näitusele minna. Tavaliselt ei ole inimestel selle vastu midagi,“ selgitab Kristiine.
Päris tihti juhtub aga nii, et esiti näitusi peljanud kutsikaomanikus tärkab näitusepilte ja -videoid vaadates huvi. Tihtipeale inimesed lihtsalt ei tea, mida üks koertenäitus endast kujutab ja mida sellest oodata. Proovida aga tasub, igal juhul saab koeraomanik uue kogemuse ja teadmiste võrra rikkamaks, koera jaoks on see aga kasulik sotsialiseerimiskoht. Kas koertenäitustel käimisest kujuneb püsiv hobi, sõltub mitmest asjaolust: kui palju koeraomanik ise sellesse panustada soovib ja kui hästi koeral näitustel läheb.
Oskus oodata
Kutsika otsija peab mõnikord arvestama ka vastusega, et ta peab oma tulevast lemmikut mõnda aega ootama, sest pesakonnast on kõik kutsikad juba ära lubatud või pole selles pesakonnas just talle sobivat kutsikat. Sellise vastuse peale pole mingit põhjust solvuda või seda kuidagi isiklikult võtta.
„Mul on aastatega kujunenud nii, et ootenimekiri on koguaeg ees. Mõned saavad oma kutsika kiiremini kui teised.“.
Uued kutsikasoovijad jõuavad Kristiineni kõige sagedamini läbi näituste või tema kasvandike omanike soovituste, mis on ühe kasvataja jaoks parim tunnustus tema tööle.
„Aga on ka neid, kes ütlevad, et leidsid meie kontaktid tõuühingu lehelt.“.
Seegi näitab Kristiine sõnul, et inimene on kodutööd teinud ja kasvatajate otsimiseks vaeva näinud, mis tõstab kasvataja jaoks kutsikasoovija aktsiaid omajagu. Internetiühiskond ja sotsiaalmeediaplatvormid muudavad teatavasti inimesi aina mugavamaks ja ollakse harjunud, et kõik vajalikud asjad on ühe küsimise kaugusel. Nii võib üsna tihti näha sotsiaalmeedias kuulutusi stiilis „otsin n tõugu koera, kasvatajatel saata sõnum“.
„Kutsikaostjana sa võid ju sellise postituse teha, aga ma julgen küll öelda, et ükski vastutustundlik kasvataja ei hakka sellistele kuulutustele reageerima. Kui keegi sellisele küsimisele vastab, siis pigem on see ohumärk, et tegemist ei ole kõige parema kenneliga. Kui kirjutajal üldse on ametlik kennel,“ hoiatab Kristiine.
Küll aga vastavad väga suure tõenäosusega sellistele kuulutustele kutsikavabrikandid ehk millerdajad, kelle tegevuse eesmärk on kutsikate tootmisega tulu teenida, mitte nende tervis ja heaolu.
Kristiine nendib, et ühtepidi ta isegi mõistab, miks inimesed otsustavad tunduvalt madalama hinnaga kutsika kasuks, kellel pole tõutunnistust ega registreeringut Eesti Kennelliidu tõuregistris. Enamasti aga ei teata ega ka uurita, mida selline otsus endaga kaasa võib tuua. Pahatihti ei sõlmita isegi ostu-müügilepingut, mis peaks kutsika ostja jaoks kõik punased ohutuled vilkuma ja tehingust välja astuma panema. Kui väidetavad tõukoerakutsikad pole EKLi tõuregistris, pole ka kindlat teadmist, milliste koerte järeltulijad nad tegelikult on ning kas vanemate tervis on korras. Ka ei ole siis enam tegemist mitte tõukoerte, vaid tõulaadsete kutsikatega, kes ei pruugi suureks saades näha välja päris sellised nagu omanik eeldab.
„Kindlasti tuleb teha selgitustööd, sest inimesed peavad kõiki neid asjaolusid teadma, aga ma olen veendunud, et inimesed, kes valivad mingil põhjusel Adidase asemel Adibasi, jäävad alati. Ma lihtsalt väga loodan, et neid jääb ajapikku järjest vähemaks,“ ütleb Kristiine.
