Koer ei oska teile öelda, kui tal kusagilt valutab või mõni haigus kallal on. Teie ülesanne omanikuna on seda märgata koera käitumise ja välimuse põhjal. Siit lehelt leiate ülevaate koerte enamlevinud terviseprobleemidest.
Haiguste ennetamiseks tuleks koera korrektselt vaktsineerida ja temaga vähemalt korra aastas ka veterinaari juures kontrollis käia.
Põllumajandus ja -toiduameti veebilehelt leiate veterinaararstid, kellele on Eestis väljastatud veterinaari kutsetegevusluba.
Silmahaigused
Nägemine on välismaailmaga suhtlemiseks ja infovahetuseks väga oluline. Seetõttu on terved silmad suur väärtus.
Erinevaid silmahaigusi on palju. Mitte kõik, kuid suur osa neist võivad põhjustada nägemise halvenemist või täielikku kadu.
Levinumad silmaprobleemid:
- silmalaugude sisse- (entroopium) või väljapoole (ektroopium) pöördumine;
- PPM – looteeas pupilli kattev veresoonte võrgustik vastsündinu perioodil ei taandarene, vaid jääb püsima;
- glaukoom – silma siserõhk suureneb, tekitades kahjustusi, mis võivad lõppeda pimedaks jäämisega;
- katarakt – läätse hägunemine või läbipaistvuse kadumine. Mõnedel tõugudel on leidnud tõestust päriliku katarakti HC esinemine).
- läätse luksatsioon – läätse hoidvad sidemed on katkenud, ning lääts ei asu seetõttu silmas õigel kohal;
- PHTVL/PHPV – lootel läätse tekke ajal läätse ümbritseva esmase klaaskeha ja veresoonte võrgustik ei taandaren:
- RD ehk võrkkesta düsplaasia – kergemal kujul voltide või rosettide moodustumine võrkkestas, raskemal juhul võrkkesta degeneratsioon või silmapõhjast irdumine;
- CEA ehk collie silmaanomaalia – embrüonaalse arengu ajal embrüonaallõhe osaline sulgumatus;
- PRA – progresseeruv võrkkesta atroofia (võrkkesta nägemisrakkude degeneratiivne haigus, mis lõpeb pimedaksjämisega;
- RPED – võrkkesta nägemisrakkude all olev pigmendirakkude hulk suureneb ja hakkab nägemisrakkudele rõhuma, põhjustades nende taandarengut.
Mitmete silmahaiguste esinemist on võimalik ennetada või vähendada, kontrollides enne koera aretuses kasutamist tema silmi pädeva silmaarsti juures. Eesti Kennelliidu poolt tunnustatud silmauuringute usaldusarstid leiad SIIT.
Nahahaigused
Nahk ja karvastik on koera tervise peegel – piisab vaid pilguheidust koerale, nägemaks, kas teda on õigesti toidetud ja hooldatud. Enamus nahaprobleeme tekib, kui koera toit ja karvahooldus ei vasta konkreetse koera vajadustele. Hooldus ei tähenda vaid kammimist-trimmimist-pesemist, vaid hõlmab ka regulaarset parasiiditõrjet – kirpe-puuke eemal hoidvaid tilku või rihma ning ussitõrjet.
Nahahaigused moodustavad igapäevastest arstivisiitidest ligikaudu 10%. Kõige rohkem esineb nahapõletikke, järgnevad allergiast tulenevad probleemid, nahaparasiidid, seeninfektsioonid, kasvajad ja probleemid, mis viitavad ainevahetushäiretele.
Reeglina ei saa nahahaigusi diagnoosida ainult visuaalsel teel, välja arvatud muidugi juhtudel, kui kirbud silmnähtavalt looma peal ringi sibavad. Tihti nõuab algpõhjuseni jõudmine mitmeid teste ja proove. Sageli on silmaga nähtav nahaprobleem kõigest jäämäe tipp. Nahapõletike ravikuurid on pikaajalised ning koosnevad lisaks suukaudselt manustatavatest antibiootikumidest veel ravipesust, toiduvahetusest ja toidulisanditest.
Mõnede seisundite korral on ravi eluaegne. Diagnoosi saab panna ning sobiva ravi määrata ainult veterinaar – probleemide ilmnemisel tuleks temaga kohe ja viivitamatult ühendust võtta.
Südamehaigused
Koertel esinevad südamehaigused jagunevad kaasasündinuteks ja eluajal omandatuteks.
Kaasasündinud südamehaigused võivad olla seotud arenguhäiretega looteeas või sellega, et vereringes peale sündi toimuma pidavad muudatused ei toimu täielikult. Südamehaiguste tekkimise eelsoodumuseks on lisaks tõule ka looma rasvumine ning vähene liikumine või vastupidi liiga suured koormused treenimata koeral.
Südamehaigused arenevad järk-järgult ning südame jõureservide ammendumisel tekib seisund, mida nimetatakse südamepuudulikkuseks.
Levinuimad südamehaigused:
- südameklapi prolaps – südameklapid ei sulgu ning sellega kaasnevad vereringehäired. Esineb peamiselt väikest kasvu tõugudel;
- dilatiivne kardiomüopaatia – südamelihas muutub järk-järgult nõrgemaks ja laperdavaks ning südametöö seetõttu ebaefektiivsemaks. Esineb peamiselt keskmist ja suurt kasvu tõugudel.
Tavalisemad sümptomid, mis südameprobleemiga kaasnevad:
- väsimine;
- raskendatud hingamine;
- isu vähenemine ja kaalukaotus;
- sagedane köha;
- minestushood;
- kõhu suurenemine.
Kuna muudatused ei teki üleöö, vaid pikema aja jooksul, on neid esialgu raske märgata. Kahtluse korral on mõistlik pöörduda loomaarsti poole, et koera põhjalikult kontrollida. Nii on võimalik haigus avastada varajases staadiumis ning ravida koera tulemuslikumalt. Kindlastki paluge igal visiidil, et loomaarst teeks koerale täieliku tervisekontrolli.
Juhul, kui tekib kahtlus, et koera südametöö ei ole korras, tuleks pöörduda südameuuringutele spetsialiseerunud arstide poole. EKLi südameuuringute usaldusarstid leiad SIIT.
Suu ja hammaste haigused
Põletikulised ja katkised hambad teevad koerale valu ja võivad pühjustada raskeid tüsistusi ka mujal organismis. Seetõttu on oluline koerale ka suhu vaadata ja lasta hambaid aeg-ajalt loomaarstil kontrollida.
Kui teie koer osaleb näitustel ja tal eemaldatakse haige või murdunud hammas, peate võtma veterinaarilt Eesti Kennelliidu blanketil hambatrauma tõendi. Näitusel peate tõendi viima ringisekretärile enne tõu hindamise algust. Kui siis kohtunik koera hambaid kontrollides küsib puuduva hamba kohta, saab ringisekretär talle tõendi põhjal öelda, et hammas on eemaldatud ja mis oli eemaldamise põhjus.
Hambakivi
Kui hambakattu – toiduosakestest, bakteritest ja bakterite jääkproduktidest koosnevat kleepuvat massi mehaaniliselt ei eemaldata, kivistub see hamba pinnale ja moodustab hambakivi – kollaka aine, mis võib kinni katta peaaegu kogu hamba nähtava pinna. Hambakivi teket mõjutavad koera sülje koostis, suu anatoomia ja eluviisid – mõnel tekib see kiirelt, teisel ei teki üldse.
Kui hambakivi on tekkinud, tuleks see lasta eemaldada loomaarstil, kes puhastab nii hambakroonid kui ka igemetaskud ning eemaldab vajadusel kahjustatud hambad.
Igemepõletik ehk gingiviit
Tunnusteks on igemete punetus, paistetus, veritsemine ja halb hingeõhk. Põletikku põhjustab hambakatt ja kui see eemaldatakse, paraneb koer enamasti ka gingiviidist. Ravimata põletik areneb aga parodontiidiks.
Parodontiit
Koertel kõige levinum suuõõnehaigus – esineb ligi 80% täiskasvanud koertest. Parodontiidi korral kahjustub hamba juurt ümbritsev kude, mille abil hammas lõualuu külge kinnitub. Igemetaskud muutuvad sügavamaks, igemed taanduvad, luu kaob. Hambad hakkavad liikuma ja langevad lõpuks välja.
Koerad ei näita välja valu, kuigi neil võib olla kaugelearenenud paradontiit. Kaugelearenenud haiguse puhul paneb omanik tavaliselt tähele suust tulevat halba lõhna, igemete veritsust, käpaga suu kratsimist, huulevoltide põletikku, kõvast toidust keeldumist.
Paradontiiti esineb sagedamini väikest kasvu ja eakamatel koertel, mis on osaliselt seotud nende toidu pehmema konsistentsiga ning väiksema huviga närida närimiskonte.
Põletikulisest suust võivad bakterid pääseda veritsevate igemehaavade kaudu vereringesse ja põhjustada tüsistusi, raskemal juhul näiteks südame sisekesta põletikku endokardiiti. Parodontiidi tõsisemad paiksed tüsistused on osteomüeliit ehk luupõletik, samuti lõualuu murrud.
Kaaries ehk hambaaugud
Umbes viiel protsendil koertest tekivad elu jooksul hambaaugud. Ravivariandid on hamba täitmine, juureravi või ka hamba väljatõmbamine.
Hammaste murdumine
Hamba murdumist ei pruugi koera käitumise põhjal kohe märgata – murdunud hammas on koerale küll valulik, aga tavaliselt ei näita nad valu välja ja võivad ka süüa normaalselt. Ravimata jäetud murdunud hammas võib aga mädaseks muutudes tekitada probleeme ka muudes elundites, seetõttu tuleks seda ruttu ravida.
Kui murd on pindmine ja hambasäsi ei ole paljastunud, täidetakse veterinaari poolt hamba pind, et bakterid ei pääseks hambasäsini. Kui aga röntgen näitab, et hammas on juba põletikuline, tulebv teha juureraviu või hammas eemaldada.
Kui hammas on murdunud hambasäsini, tuleks kas ruttu alustada juureraviga või hammas eemaldada. Kui murdunud hambast on suurem osa alles ja see on koera üks olulisematest hammastest, nt purihammas või kihv (silmahammas), on mõistlik teha juureravi.
Eriti kiire on noore koera hambamurrugu – kui alla 18-kuuse koera hammas on murdunud kuni hambasäsini ja hammast soovitakse säilitada, tuleb seda ravida 48 tunni jooksul. Noore koera hambajuure ots võib olla avatud ja seepärast pole juureravi alati võimalik. Parim ravivõimalus on hambasäsi amputeerimine, selle õnnestumise võimalus aja jooksul aga väheneb.
Puuduvad hambad ja hammaste arenguhäired
Koertel on kokku 42 hammast – 20 ülemises ja 22 alumises lõualuus.
Levinud probleem on aga ühe või mitme hamba sünnipärane puudumine. Kui kutsikal leitakse hammaste kontrollimisel puuduv hammas, tuleb röntgenpildiga kindlaks teha, kas hammast lõualuus üldse ei ole või on tegu lõikumata hambaga. Lõikumata hammas tuleks eemaldada, et sinna piirkonda ei tekiks tsüsti, mis hävitab lõualuud ja külgnevate hammaste juuri.
Koeral võib olla ka üleliigseid hambaid. Need ei põhjusta probleeme, kui ruumi on piisavalt. Kui ruumi napib, võivad need aga põhjustada hammaste ahenemist ja parodontiiti.
Esineda võib ka hambaemaili arenguhäire – hambaemail on tekkinud vaid mõnedel hammastel või on kõigil hammastel puudulikult arenenud. Hammastele spetsialiseerunud loomaarst otsustab sel juhul, kas puuduliku emailiga hambaid on vaja ravida.
Hambumusviga
Kui alumised silmahambad suruvad suulaele või igemetele, on põhjus on tavaliselt kitsas ja lühike alalõug või alumiste silmahammaste liiga püstine asend (linguoversio). Tagajärjeks on suulae või ülemiste igemete pehme koe vigastus, mis tekitab koerale valu ja võib halvimal juhul põhjustada fistuli ehk uurise tekke kuni ninaõõneni.
Ravi on alati individuaalne ja selle prognoos seda parem, mida varem raviga alustada. Raskete juhtumite korral on võimalikud ravivariandid alumiste silmahammaste lühendamine ja hambasäsi amputeerimine või juureravi, hammaste korrigeerimine või alumiste silmahammaste eemaldamine.
Hammaste kodune hooldus
Mehaaniline puhastamine. Katu mehhaaniliseks eemaldamiseks pakutakse palju närimismaterjali, alustades kõikvõimalike närimiskontidega kuni hammaste puhastamiseks mõeldud mänguasjadeni.
Head on naturaalsed krõmpskondid. Tõestatud efekti omavad ka veisenahast valmistatud närimiskondid, baktereid hävitava toimega ensüüme sisaldavad närimiskondid, regulaarselt tarvitatavad spetsiaalsed kattu eemaldavad toidud ning joogivee lisandid.
Hammaste harjamine. Kõige tõhusam viis katu eemaldamiseks. Harjamisega tasub algust teha juba kutsikaeas, täiskasvanud koera õpetamine on alati raskem. Hambakatus sisalduvad bakterid põhjustavad igemepõletikku juba kahe päevaga, seega hammaste pesemisest vaid kord nädalas ei ole kasu. Kasutada tuleb spetsiaalset loomadele mõeldud hambapastat, mis siasaldab ka katu moodustamist kontrollivaid ensüüme – inimestele mõeldud hambapastad sisaldavad loomadele toksilisi aineid!
Piisab, kui saad pesta ainult hammaste välimisi külgi. Pasta pane harjale, nii et see oleks harjaste vahel, mitte harja peal, niimoodi ei saa loom pastat kohe ära lakkuda. Harjutamiseks võid algul kasutada ka sõrmeotsa keeratud marlitükki või pehmet silikoonist sõrmeharja.Alusta esmalt esihammaste väliskülgedelt. Puhasta hambaid 45-kraadise nurga all ringjate liigutustega. Pärast hammaste pesemist ära premeeri koera toiduga, vaid mingi huvitava tegevusega! Tekita hammaste pesemisest rutiin.
Viirushaigused
Koerte viirushaigused võivad olla eluohtlikud, kuid neid saab tõhusalt ennetada vaktsineerimisega. Õigeaegsed vaktsiinid ja regulaarne veterinaarkontroll on olulised, et hoida koeri tervena ja vähendada nakatumisriski. Lisaks on oluline hoida koeri hügieenilistes tingimustes ja vältida kokkupuudet haigustunnustega loomadega.
Koerte katk
Üks raskemaid ja väga nakkusohtlik multisüsteemne viirushaigus, mis mõjutab koerte hingamisteid, seedesüsteemi ja närvisüsteemi. Haigus levib otsese kontakti kaudu nakatunud koeraga või viirust kandvate vedelikega (nt sülg, ninaeritis). Koerte katkuviirus (Canine mobrillivirus) on patogeenne paljudele koerlastele ja kärplastele, haigusele on eriti vastuvõtlikud nende loomaliikide kutsikad ja noorloomad, täiskasvanud haigestuvad harvemini. Haiguse peiteaeg on 3–7 päeva või kauem.
- Sümptomid: palavik, köha, nohu, oksendamine, kõhulahtisus, nahalööve, närvisüsteemi häired nagu krambid ja koordinatsioonihäired.
- Millal pöörduda loomaarsti poole? KOHE esimeste sümptomite korral!
- Ennetus: vaktsineerimine on parim viis koerte katku ennetamiseks. Põhjalik vaktsineerimisskeem aitab koeri kaitsta ka nakkusohuga keskkondades. Et koerte katk ei leviks, peaks koerte kohalikust populatsioonist olema vaktsineeritud vähemalt 90%.
Parvoviirusinfektsioon
Koerte parvoviirus (Canine Parvovirus) põhjustab väga nakkavat kõhulahtisuse ja oksendamisega kulgevat haigust. Kutsikad on haigusele vastuvõtlikumad ning neil on haiguse kulg raskem ja võib lõppeda looma hukkumisega. Nakkus levib koeralt koerale väljaheidete kaudu, nakatumine toimub seedekulgla kaudu või sissehingamisel. Viirus on äärmiselt vastupidav ja võib keskkonnas püsida nakkusohtlikuna mitu kuud. Peiteaeg tavaliselt 3–7 päeva, aga koer hakkab viirust roojaga eritama juba paar päeva enne kliiniliste tunnuste ilmnemist ja teeb seda kuni kaks nädalat pärast tervenemist.
- Sümptomid: tugev oksendamine, verine kõhulahtisus (sageli on see väga halvalõhnaline ning võib sisaldada värsket verd), söögiisu puudumine, väsimus ja dehüdratsioon. Mida noorema ja väiksema koeraga on tegemist, seda kiiremini tekib eluohtlik veepuudus.
- Millal pöörduda arsti poole? KOHE esimeste sümptomite korral! Parvoviirusesse nakatunud koer vajab 5–7 päeva intensiivset haiglaravi. Ilma kiire veterinaarse sekkumiseta sureb haigestunud koer kas veekaotusest tekkinud šokki või kahjustatud soole kaudu vereringesse sattunud bakterite tekitatud veremürgitusse.
- Ennetus: korrapärane vaktsineerimine on hädavajalik parvoviiruse ennetamiseks, eriti kutsikatel. Oluline on aretusemaste õigeaegne vaktsineerimine, et sündivatel kutsikatel oleks piisavalt emalt saadud antikehi. Kutsikate immuniseerimist ei tohi lõpetada liiga vara. Samuti on oluline järgida head hügieeni, eriti kohtades, kus on palju koeri.
Kennelköha
Piisknakkuse teel leviv äärmiselt nakkav trahheobronhiit. Haigestumist põhjustavad erinevad viirused (paragripp, gripp, adenoviirus, herpesviirus, koronaviirus jt), bakterid (Bordetella, Streptococcus jt) või mükoplasmad. Kennelköha esineb rohkem sügistalvel ja kevadel külmade niiskete ilmade aegu. Nimetatakse ka näituste, kennelite ja koerahotellide haiguseks, kuna levib kergesti just kohtades, kus koerad palju aega koos veedavad. Peiteaeg võib olla 3–10 päeva. Enamasti kulgeb haigus kergelt, kuid noortel või nõrgenenud immuunsusega koertel on kerged tekkima tüsistused, nt kopsupõletik.
- Sümptomid: kõlav ja kuiv „hane prääksumist“ meenutav köha, nohu, aevastamine ja silmade vesitsus, isutus ja letargia, võib esineda ka kerge palavik.
- Millal pöörduda arsti poole? Kui köha muutub väga intensiivseks või kestab üle kolme nädala, koer kaotab söögiisu või muutub väga loiuks, esineb tugev nohu või paksu eritisega silmapõletik, kui koeral tõuseb palavik või kui tekivad raskused hingamisel.
- Ennetus: üks tõhusamaid viise on vaktsineerimine – kuigi vaktsiin ei taga sajaprotsendilist kaitset, vähendab see siiski oluliselt nakkuse saamise riski ja nakatumisel kergendab haiguse kulgu. Lisaks tuleks pöörata tähelepanu hügieenile, eriti kohtades, kus koerad omavahel kokku puutuvad. Vältida tuleks kontakti nakatunud koertega. Kui koeral on diagnoositud kennelköha, on oluline hoida teda teiste koertega suhtlemisest eemal vähemalt paar nädalat. Viiruste ja bakterite levikut pidardab ka pindade ja esemete desinfitseerimine.
Marutaud
Surmav viirushaigus, mis mõjutab loomade ja inimeste närvisüsteemi. Viirus levib peamiselt nakatunud looma hammustuse. Tänu ulatuslikule vaktsineerimisele on Eesti praegu ametlikult marutaudivaba riik. Haiguse uuesti levima hakkamiseks aga piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga.
- Sümptomid: tavapärase käitumise järsk muutus, ärevus, agressiivsus, desorientatsioon, halvatus, suurenenud süljevool. Haiguse lõppfaasis tekivad krambid ja kooma.
- Ennetus: vaktsineerimine on ainus tõhus ennetusmeetod. Marutaudivaktsiin on kohustuslik, kuna haigus on inimestele väga ohtlik!
Viiruslik hepatiit
Pőhjustajaks adenoviirus 1 (CAV1). Nakkus saadakse enamasti haigestunud loomaga kokkupuutel, süljest ja väljaheidetest. Ka tervenenud looma väljaheidetes on viirus mitmeid kuid elujőuline. Raskematel juhtudel võib haigus põhjustada maksapõletikku ning isegi maksa- ja neerupuudulikkust. Mõningatel juhtudel võib viirus põhjustada ka silmakahjustusi. Haiguse peiteaeg on 1–9 ööpäeva. Rohkem haigestuvad kutsikad. Suremus pole õigeaegsel sekkumisel nii suur kui katku puhul. Tänu vaktsineerimisele haigust Eestis praegu ei esine.
- Sümptomid: suurenenud lümfisõlmed, palavik, silmapõletik, isutus, suurenenud janu, oksendamine ja kõhulahtisus, kõhuvalu, heledad limaskestad, hiljem muutuvad limaskestad kollakaks, tekivad verejooksud. Vőib esineda ka äkksurma šoki tagajärel ilma kliiniliste sümptomiteta. Tervenenud loomale vőib kõrvalnähuna tekkida silma sarvkesta hägustumine.
- Ennetus: vaktsineerimine on ainus tõhus ennetusmeetod. Viirusliku hepatiidi vastane vaktsiin on üks osa koerte kompleksvaktsiinist.
Koerte liigeste düsplaasia
Düsplaasia on puusaliigese ebanormaalne areng looma kasvu ajal. Eristatakse puusa- ja küünarliigese düsplaasiat. Puusaliigese puhul asetub reieluu pea kas kinnitavate sidemete lõtvuse või luu ebaõige kuju tõttu puusanapa sees liiga lõdvalt, kuigi peaks sinna täpselt sobituma. Ajapikku põhjustab see nii olemasoleva luukoe kahjustusi kui ka uue luukoe kasvu, koer hakkab lonkama, tekib jäsemete jäikus ja tal on probleeme üles tõusmisega. Mõnikord näitab koer ka selgeid märke valust. Küünarliigese düsplaasiat põhjustavad erinevad degeneratiivsed muutused küünarliigeses.
Düsplaasia võib esineda kõikidel koertel, kuid sagedamini on seda suurt ja ülisuurt kasvu tõugudel. Haiguse tekkes mängivad suurt rolli nii pärilikkus kui ka keskkonnategurid, viimastest on olulisemad õige toitumine ja füüsiline koormus.
Koerte liigeste düsplaasiauuringute all mõistetakse koera küünar- (ED) ja puusaliigeste (HD) röntgenoloogilist uuringut, millega kontrollitakse liigeste arengu vastavust FCI poolt kehtestatud nõuetele. FCI puusadüsplaasia hindamise süsteemis (A, B, C, D, E) tähistab A tervet liigest, B peaaegu normaalset liigest, C kerget düsplaasiat, D keskmist ja E rasket düsplaasiat. Küünarliigese düsplaasiat tähistatakse numbritega 0–3, kus 0 on normaalne liiges.
EKL-i koerte liigeste düsplaasiauuringute usaldusarst annab liigestele ametliku hinnangu, mis on tunnustatud kõigi teiste FCI liikmesriikide poolt.
Täpsemat infot uuringute teostamisele ning hindamisele esitatavate nõuete kohta leiad SIIT.
Nimekirja suurtest ja gigantsetest koeratõugudest, kelle liigeseid uuritakse minimaalselt 18 kuu vanuselt, leiad SIIT.
EKLi düsplaasiauuringute usaldusarstid leiad SIIT.
Põlveuuringud
Põlvekedra paigaltnihkumise (patella luksatsioon) all mõistetakse põlvekedra normaalse asendi muutust, mistõttu põlvekeder liigub normaalsest asendist sisse- või väljapoole. Põlvekedra nihkumist sissepoole nimetatakse mediaalseks patella luksatsiooniks ja väljapoole lateraalseks patella luksatsiooniks. Ehkki patella luksatsioon võib tabada igat koera, esineb seda siiski sagedamini kääbustõugudel.
Kuna tegemist on koera elukvaliteeti selgelt halvendava probleemiga, tuleks eriti just neis tõugudes, kus patella luksatsioon probleemiks on, teostada aretuskoertele ametlik põlveuuring. Haigeid koeri aretuses kasutada ei või. Uuringu teostavad veterinaarid, kes on läbinud Eesti Väikeloomaarstide Seltsi poolt tunnustatud vastavasisulise koolituse.
Põlveuuringute teostamise korra leiad SIIT
Eklampsia ehk kaltsiumipuudus
Lõpptiinete või lakteerivate emaste koerte äge eluohtlik seisund, mis võib lõppeda looma surmaga. Kaltsiumipuudus võib esineda igal tõul, igas suuruses pesakonnaga ja ükskõik, mis imetamisperioodi ajal ning erandjuhtudel ka enne poegimist ja selle ajal. Kui kaltsiumipuudus esineb poegimise käigus, siis põhjustab see düstookiat (rasket sünnitust). Kõige sagedamini esineb seda väikest tõugu koertel, kellel on suured pesakonnad.
Mis põhjustab eklampsiat?
Kaltsiumipuudus tekib reeglina suurest kaltsiumikaost piima ja ebapiisavast söögiga saadava kaltsiumi kogusest. Olukord tekib, sest kaltsiumi lahkub emapiimaga kehast kiiremini ja rohkem kui keha jõuab seda luudest verre mobiliseerida.
Kliinilised tunnused
Esmased tunnused on lõõtsutamine ning rahutus. Edasi tekivad kerged värinad, tõmblused, lihaskontraktsioonid, jäik või ebakoordineeritud kõnnak. Sagedasti esineb ka agressiooni, ilavoolu, vingumist, ülitundlikkust stiimulitele ja segaduses olekut. Mõnikord esineb ka suurenenud joomist ja urineerimist, oksendamist, kiirenenud südametööd ja palavikku. Seisundi süvenemisel tekivad tugevad värinad, tetaania, viimaks kooma ja surm.
Mida teha, kui eklampsia tunnused avalduvad?
Kontakteeruge koheselt loomakliinikuga. Eklampsia puhul vajab koer kiiret hospitaliseerimist ning vedelikteraapiat. Kliinikus paigaldatakse loomale veenikanüül, kontrollitakse kaltsiumi taset veres, jälgitakse südametööd, manustatakse loomale hapnikku ja veenisiseselt kaltsiumi.
NB! Kaltsiumi suukaudne andmine eklampsia puhul ei aita! Suukaudne kaltsium vajab imendumiseks kuni 24 tundi, aga eklampsia puhul on hädavajalik võimalikult kiire organismi kaltsiumivarude taastamine.
Kodune ravi
Kodus jätkatakse kogu imetamisperioodi vältel loomale lisakaltsiumi manustamist suukaudselt.
Mis saab kutsikatest?
On parim, kui kutsikad võõrutatakse emapiimast. Kui kutsikad on alla 1 kuu vanused, tuleks neile manustada spetsiaalset emapiimaasendajat (vältida teiste loomade piima!). Kui kutsikad on üle 1 kuu vanused, võib neile lisaks anda ka kutsikatele mõeldud toite. Väga hoolikalt tuleb jälgida kutsikate tervist (näiteks: oksendamine, kõhulahtisus, isutus, loidus).
Kui loomi ei ole võimalik võõrutada, siis ei tohiks lasta poegadel imeda ema piima esimesed 24 tundi pärast eklampsia ilmnemist, et ema keha kaltsiumivarud jõuaksid taastuda. Sellel ajal tuleks poegadele pakkuda emapiima asendajat. Pärast 24 h möödumist võib panna nad ema alla tagasi, jälgides tähelepanelikult ema seisundit. Poegadele võiks paralleelselt anda juurde piimaasendajat. Kui eklampsia nähud uuesti korduvad, tuleb pojad ema alt lõplikult ära võtta ja kas käsitsi sööta (alla 4 nädalased) või võõrutada emapiimast (üle 4 nädalased).
Prognoos
Kui eklampsia tunnuste ilmnemisel on kohe loomakliinikusse pöördutud ja koer on saanud veenisisest kaltsiumilahust, on prognoos üldiselt väga hea ning reeglina taastuvad koerad täielikult.
On suur tõenäosus, et eklampsia kordub ka järgmise tiinuse puhul, mistõttu ei soovitata selliseid koeri rohkem aretuses kasutada. Kui siiski soovitakse uut pesakonda, tuleb koerale tiinuse ajal tagada võimalikult mitmekesine dieet, kus kaltsiumi ja fosfori tase on paigas (suhtes 1:1) ja kus on piisav kogus D-vitamiini.
Allikas: Eesti Maaülikool
Vaktsineerimine
Vaktsineerimine ehk aktiivne immuniseerimine tähendab organismi aktiivse immuunreaktsiooni esilekutsumist. Vaktsineerimise käigus tutvustatakse organismile haiguse antigeeni, mille vastu hakkab organism tootma antikehi. Kui loom on vaktsineeritud teatud haiguse vastu, siis tulevikus selle haigusega kokku puutudes on organism end juba valmis kaitsma. Looma vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui hiljem nende haiguste ravi, mida oleks saanud vältida!
Mille vastu koeri vaktsineeritakse?
Eristatakse tuumikvaktsiine (nende vastu peaks vaktsineerima kõiki lemmikloomi, kuna tegu on tõsiste, eluohtlike ja ülemaailmse levikuga haigustega) ja mitte-tuumikvaktsiine (vaktsineerimise vajadus sõltub konkreetsest loomast, elukeskkonnast, asukohast jne). Tuumikvaktsiinid on marutaudi (Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant), koerte katku, parvoviiruse ja viirusliku hepatiidi vastased vaktsiinid. Mitte–tuumikvaktsiinid on koerte parainfluensaviiruse, kennelköha ja leptospiroosi vastased vaktsiinid.
Vaktsineerimisprotokoll
Tegemist on soovitusliku vaktsineerimisprotokolliga. Teie loomaarst võib vastavalt loomale ning tema eluviisile põhinedes protokolli muuta.
Kutsika vaktsineerimisega alustatakse 2-kuuselt, millal vaktsineeritakse looma DHPPi-ga.
Booster vaktsiin tehakse 3-kuuselt, kus lisaks kompleksvaktsiinile (DHPPi), vaktsineeritakse kutsikat ka leptospiroosi (L) vastu.
Kolmas vaktsineerimine toimub 4-kuuselt, kus lisaks kompleksvaktsiinile ja lisaks leptospiroosile vaktsineeritakse koera ka marutaudi (R) vastu.
Neljas vaktsineerimine tehakse koera 1-aastaseks saamisel, kasutatakse DHPPi+L+R vaktsiini.
Edasi tuleks parvoviiruse (P), koerte katku (D) ja nakkava hepatiidi (H) vastu vaktsineerida iga 3 aasta tagant.
Marutaudi (R) vastane vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga 2 aasta tagant. Soovituslik on ka koerte paragripi (Pi) ja leptospiroosi (L) vastu vaktsineerida iga-aastaselt.
Allikas: Eesti Maaülikool
DNA testid
Tänu geenitehnoloogia arengule on järjest enam pärilikke haigusi võimalik diagnoosida DNA testidega. DNA testid on üldjuhul tõuspetsiifilised – „vigane“ geen võib erinevate tõugude puhul olla erinev. Täpsemat infot tõule olemasolevate DNA-testide kohta saate vastava tõu ühingust ning oma veterinaarilt.
Kasutades DNA testide tegemiseks Laboklini, saate kasutada Laboklini terviseuuringute blanketti (EKL-i soodustus –20%, ei kehti kombineeritud uuringutele ja päritolu uuringutele, tulemuste koopia saadetakse EKL-i)
DNA-d kasutatakse ka koerte põlvnemise tuvastamiseks – näiteks siis, kui on tekkinud kahtlus, kas tõukoer ikka põlvneb just neist vanematest, kes registreerimistunnistusele kantud on. Ametliku DNA-põlvnemisuuringu proovi peab võtma veterinaararst. DNA testi saab teha vereprooviga või põsest võetud süljeprooviga. Veterinaar kontrollib enne proovi võtmist koera märgistust ning kinnitab oma allkirjaga, et tegemist on tõesti just selle koeraga, kes DNA-põlvnemisuuringu sertifikaadile kantud on.
DNA-põlvnemisuuringud kantakse Eesti Kennelliidu registriprogrammi ametliku sertifikaadi alusel.
EKL-i tõukoerte DNA-põlvnemisuuringute teostamise juhendi leiate SIIT.
EKL terviseuuringute statistika
Mitmed tõuühingud koostavad ja avaldavad oma tõu kohta iga-aastaselt terviseuuringute statistika. Täpsemat infot leiad vastava tõu ühingu kodulehelt. Samuti leiate kõigi ametlike terviseuuringute tulemused EKL online tõuregistris (avage laiendatud otsing).
