Karen Dunaway ja tema sheltie Smiley. Foto: Betti Murdvee
Karen Dunaway on noor ja edukas mitmel rindel. Karen on suurepäraseid esinemisi teinud nii juuniorhändlerite võistlustel kui ka agility-radadel. Uurimegi, mis teda inspireerib ja kuidas kõik alguse sai.
Kuidas algas sinu teekond koertemaailmas?
Olen koerte keskel olnud sünnist saadik, oma ema ja vanaema kaudu. Koertest huvitatud olen olnud juba päris pisikesest peale, sest kodus on olnud alati koerad ning olen sirgunud nende keskel. Väikese tüdrukuna mäletan meie kodus olevat lhasa apso’d, afganistani hurta, kuldseid retriivereid ja labradore.
Koertega tegelesid ka minu vanaema ja vanaisa – vanaema rohkem tõukoeranduse ja kasvatamise poolelt ning vanaisa oli põhiliselt suunatud koolitusaladele, tõuna pidasid nad varem dobermanne.
Kes oli sinu päris esimene oma koer?
Kui olin seitsme-kaheksane, siis sain endale esimene koera, papillon’i nimega Evie. Käisime temaga võistlustel „Laps ja koer“, selle võistluse jaoks treenisin teda kõige rohkem. Samuti õppisime koos trikke. Koos käisime palju jalutamas ja veetsime lõbusalt aega.
Kes olid sinu esimesed treenerid?
Mind on suunanud ja aidanud väga paljud inimesed. Esimesteks võistlusteks treenisid mind Pilvi Pihlik ja ema Kersti Paju. Esimesed agility-juhendajad olid Steffi Praakli ja Külli Maleva, kelle käe all alustasin üheksa-aastasena esimesi treeninguid.
Kas mäletad, kus võistlesid esimest korda ja mis tunne oli?
Esimene kord võistlusel „Laps ja koer“ („Child and Dog“) Inglismaal. Olin siis kuuene ja osalesin kuldse retriiveriga ja mul oli väga tore. Ootasin seda väga, närvis ma ei olnud – pigem elevil, et saan lõpuks ise ka proovida ja võistlema minna! Tollast tulemust kahjuks ei mäleta, aga meist on kusagil alles üks tore foto, kus koer liivas püherdab ja minul on lai naeratus suul.
Esimene Eestis võistlemise mälestus on Ülenurme näituselt. Esimesel päeval teine koht ja teisel päeval esimene koht. Võistlesin oma papillon Eviega. Eestis oli võistlemine juba tõsisem ja siis tundsin vahel enne ka väikest ärevust.
Esimene agility-võistlus – kus, kellega?
Esimesel agility-võistlusel osalesin vanaema papillon’iga nimega Sass. Alustasin temaga agility-teekonda üheksa-aastaselt. Nägin Cruftsil agility-võistlust ning see hakkas mulle kohe huvi pakkuma. Nii hakkasingi Sassiga treenima. Esimene lastele suunatud võistlus oli Tartus. Täpselt enam ei mäleta, kas saavutasime seal kolmanda või viienda koha. Sass oli 2-aastane, kui alustasime – ta oli aeglane, aga väga stabiilne koer.
Kumb sind rohkem sisemiselt sütitab? Kas näitused või agility?
Oi! Palun ära küsi sellist küsimust – sellele on võimatu vastata! Ma olen ise ka hetkel väga-väga segaduses selles suhtes. Mulle meeldivad mõlemad alad tohutult. Näitused puhtalt juba seepärast, et olen sellega nii kaua tegelenud. Agility tänu emotsioonidele, mille sa rajalt saad, nähes, kuidas koer tööd naudib – see on kirjeldamatu tunne! Juba soojendust tehes on näha, kuidas koera silmad lähevad särama ning ta ootab rajale minekut.
Sinu ambitsioonid agility’s ja juuniorhändlerite võistlustel?
Agility puhul tulla papillon Shanjaga Eesti meistriks, siiani oleme olnud teisel ja kolmandal kohal.
Oma ameerika väikese lambakoera Nayaga näen koos helget tulevikku. Ta on kiire ja ülitaibukas koer, meil on omavahel super koostöö. Unistuseks on jõuda tema või mõne teise oma koeraga Eesti agility MM-tiimi.
Agility jaoks sooviksin lisaks teistele koertele ka sheltie’t.
Juuniorhändlerite võistlused – kindlasti jõuda Cruftsile ja tulla seal kümne parima hulka. See on minu kui juuniorhändleri suurim unistus. Eelmistel Eesti juuniorhändlerite meistrivõistlustel täitsin küll kõik seal osalemiseks vajalikud kriteeriumid, kuid pandeemia tõttu Cruftsil juuniorhändlerite võistlust kahjuks ei toimunud.
Samuti plaanin jätkata händleritööd. Tahan teha kõike, mis seondub koerte esitamisega ja händleriks olemisega ehk koera eest hoolitsemisega algusest lõpuni – treening, grooming jms. Soovin esitada pigem vähem koeri, aga kõrgel tasemel. Unistan esitada mõnda maailma tipptasemel ameerika kokkerspanjelit, ameerika väikest lambakoera, siledakarvalist retriiverit, inglise setterit.
Alustasin ka tõsisemalt treeneritööd ning plaanin anda oma teadmisi ja oskusi edasi ka teistele ning samas ka ise rohkem kogemusi omandada.
Eesti juuniorhändlerite meistrivõistluste poodiumil.
Foto: Kristiina Tammik
Juuniorite lahtiste meistrivõistluste tiimi hüpperaja kolmas koht. Foto: Meiri Soon, Eesti juuniorite teamleader
Pariisis „Euroopa võitjal“ äsja kolmandale kohale tulnud õnnelik Karen ja beagle Albert.
Mis sind motiveerib ja inspireerib?
See kõlab väga klišeelikult, aga mulle tõeliselt meeldib näha, kui koer naudib koostööd. Olgu see siis näituseringis või agility-rajal. See sära koera silmis ja tahe tööd teha on piisav inspiratsioon! Loomulikult kõik võistlemise juurde käiv: reisimine, uued kogemused ja kohad, uued tutvused. Koeraga reisimine on põnev ja see on motivatsioon omaette!
Millised on sinu lemmiktõud ja miks?
Esimesena kindlasti sheltie! Minu teine koer on sheltie (blue merle sheltie Scandyline’s Queen in Blue Dress) ja ta on kõige vingem koer maailmas! Lhasa apso’d – see tõug on mulle läbi aastate õpetanud kõige rohkem: kannatlikkust, austust, grooming’ut. Südamelähedased on mulle ka ameerika väikesed lambakoerad ja siledakarvalised retriiverid oma piiritu rõõmu ja lõputu „alati-valmis-saba-liputama“-olekuga.
Millistest tõugudest unistad?
Oh, kui raske küsimus! Ma leian kindlasti kõigist kümnest FCI rühmast omale lemmikuid, aga püüan siis siia midagi ritta panna.
Siledakarvaline retriiver on kindlasti üks minu suur lemmik, romagna veekoer, ringides jäävad väga silma ka schipperk’ed. Terve hulk tõuge esimesest rühmast, mida on raske siin isegi välja tuua, nimekiri läheks liiga pikaks. Väga meeldivad ka siledakarvaline foksterjer, afganistani hurt, inglise springerspanjel, beagle. Mõnusa fiilingu annavad ringis samojeedi koerad.
Millistel näitustel ja agility-võistlustel osalemisest unistad?
Näitustest kindlasti Westminster. See on vaieldamatult üks näitus, kus tahaksin just osalejana ära käia. Agility-võistlustest unistan kindlasti MM-il osalemisest. Samuti oleks super kogemus osaleda Moravia Openil Tšehhis ja Gold Rushil Saksamaal.
Kas sinus on soov kunagi saada koerakasvatajaks?
Jah, kindlasti – mulle väga meeldib kõik, mis on seotud koerte kasvatamisega! Kodus olen selle sees pidevalt ja saanud õppida maast madalast erinevaid kasvatajaks olemise külgi. Olen näinud kasvataja õnnelikke ja raskemaid hetki. Väga suur soov on tegeleda just ameerika väikese lambakoera ja sheltie kasvatamise ja aretusega. Sooviksin nendele keskenduda, kuna nad on mulle kõige südamelähedasemad tõud.
Kes on sinu eeskujud näitusemaailmas ja agility-radadel?
Näitusemaailmast tahan kindlasti välja tuua Javier Gonzalez Mendikote, tema on selline händler, kelleks olemise poole pürgin. Tema presence ringis on imeline, tema groom’itud koerad alati imekaunid. Tooksin veel välja Zsolt Hano ja Linda Volarikova.
Agility-radadel on tohutu hulk nimesid, keda võiks ette lugeda, kuid eelkõige tooksin välja oma treenerid ja mentorid, kes mind inspireerivad: Meiri Soon, Marta Miil ja Keida Raamat.
Millised on parimad soovitused, mis on nende aastate jooksul antud?
Händleritöös: „Mine anna endast parim, kõik, mis on vaja, on sinus olemas, kõik muu on kohtuniku valik või koera tuju ning is out of your hands”.
Agility’s: lause, mida ma endale alati kordan: kõige hullem asi, mis juhtuda saab, on disklahv. Soovitusena – „Mine lihtsalt jookse!”
Budapestis Boomeriga (ehk Legacy’s Boom Boom Boom), kes saavutas tõu kohtuniku Judit Korózs Pap’i hindamisel tõu parima tiitli. Foto: Kersti Paju
Koerad ja auhinnad pärast agility-võistlust „Luleå open“. Foto: Karen Dunaway
Palun jaga emotsioone mõnelt suuremalt võistluselt.
Juuniorhändlerite võistlus Pariisis, „Euroopa võitja 2022“
Kõige suurem emotsioon on kindlasti sellest, kui käisin Eestit esindamas Pariisis „Euroopa võitja“ näitusel. Kõik oli väga kaootiline ja meil oli kaasas palju koeri. Seal oli ühel päeval kaks näitust. Sellel päeval, kui sain esimesest voorust läbi, läksin olude sunnil võistlema meie noore juuniorklassi lhasa apso’ga. Lhasa’de ring oli just lõppenud, kui juuniorhändlerite ringis käis juba viimase grupi hindamine – võtsin lihtsalt koera ja jooksin. Saime selle päeva valikvõistluselt edasi parima kolme hulka (laupäeval). Pühapäeval tahtsin edasi võistelda finaalvõistlusel lhasa’ga, kuhu olime kvalifitseerunud eelmisel päeval, aga juhtus nii, et võitsime beagle’iga näitusel klassi ning pidime jääma ootama parima isase valikut. Kuna beagle’id oli palju ja hindamine ringis võttis aega, avastasime ühel hetkel pärast parima isase valikut kella vaadates, et oleksin pidanud juba teises saalis koos lhasa apso’ga olema. Kuna lhasa apso ettevalmistus ringi minemiseks võtab omajagu aega, haarasin rihma otsas olnud beagle’i ning jooksime kiiruga teise saali. Beagle’iga võisteldes saime päeva arvestuses parima kolme hulka. Olin selle üle megaõnnelik. Närvis ei olnud ja rõõm nii suure saavutuse üle oli mind pilvedesse viinud! Sellise emotsiooniga läksime beagle Albertiga (BeagPoint Summer Storm) juba suurde ringi juuniorhändlerite finaali. Tunnen, et seal tegin oma elu ühe parima esinemise – nii eelringis kui ka finaalis. Finaalis valiti meid parima kümne hulka ning lõpetuseks saavutasime Albertiga kolmanda koha!
Agility-võistlus „Luleå Open 2022“ Rootsis
Agility-saavutusi Rootsist on lausa kaks!
Meeskondlikul võistlusel osalesin esimest korda oma noore koeraga – ameerika väikese lambakoera Nayaga. Enne Rootsis toimunud võistlusi käis minu õde Erin temaga ühe korra väiksemal võistlusel jooksmas A1 klassis, et saada võistlusraamat. Esimese raja jooksime Nayaga täiesti puhtalt, mille üle mul oli väga hea meel! Ka teised tiimikaaslased tegid väga head tööd – meie tiim oli neljaliikmeline: mina koos Nayaga, õde Erin koos Smoochiga (ameerika väike lambakoer), soomlane Ida Lindström bordercollie’ga Lyx ja Norrast Annie Tellness segaverelise koeraga Vanilje. Saavutasime juuniorite MM-tiimi kolmanda koha!
Võistlusel „Luleå Open 2022“ võistlesin ka oma vanema koera, papillon Shanjaga. Temaga on alati super äge võistelda – ta on kindlapeale koer! Sealt tuligi meile VÕIT! See pisike koer annab endast alati 100% ning naudib agility-rajal jooksmist. Oma pisikese kasvu tõttu saame agility’s tihti puhtaid radu – jõuan temaga tempos püsida ja ta on üks haruldaselt nutikas koer.
Võidu tegi eriliseks see, et Shanja võistleb klassis XS ning kõigist XS- ja S-klassi koertest oli Shanja ainus, kes jooksis puhta raja. Selle võistlusega sai temast Rootsi agility-tšempion!
Samuti on minu jaoks olulised minu poolt esitatud koerte võidud näitustelt. Selleks ei pea alati kogenud ja vana kasvataja olema, vaid ka nooremad võivad pjedestaalile jõuda.
Tooksin esile Boomeri (ameerika väike lambakoer Legacys Boom Boom Boom) tõu parima (BOB) võidu „Euroopa võitja“ näitusel 2021. aasta detsembris. Hindas tõu spetsialist Judith Korózs-Papp Ungarist.
Rühma võit „Helsingi võitja“ näitusel 2021. aastal.
„Best in Show“ võidud 2022. aasta jaanuaris ühel nädalavahetusel Eestis Boomeri (ameerika väike lambakoer Legacys Boom Boom Boom) ja Emmiga (inglise setter Edenbridge National Song).
Millised on sinu lemmikharjutused ja tegevused koertega?
Naudin väga koertega metsas jalutamist. Nii hea tunne on vaadata neid jooksmas ja mängimas oma elemendis. Osale minu koertele meeldib väga ujuda ja palli või mänguasja veest ära tuua. Lemmikkohti on kodule lähemal ja kaugemal palju, aga sobivad kõik, kus on privaatne ja turvaline koeri lahti lasta.
Harjutustest tooksin välja külgsammu „triki“, mida teeme tavaliselt Nayaga soojenduseks enne agility’t. Shanja lemmiktrikk on seljale hüppamine – talle väga meeldib kõrgele hüpata ja vaadet nautida!
Olles ise groomer, pean küsima – kas grooming on midagi, mida naudid, või miski, mida peab tegema?
Grooming on põnev! Eriti jälgida tõugude erisusi, vaadata ja õppida eri tõugude grooming’u tehnikaid ja võtteid. Oma koertest naudin eriti ameerika väikeste lambakoerte grooming’ut – see on üllatavalt mitmekesine töö! Juba koera näitusepesu on väga teistsugune kui n-ö tavapesu.
Milliseid soovitusi annaksid teistele noortele!
Proovi kindlasti kõike! Erinevaid tõuge, erinevaid stiile, grooming’ut!
Ära tööta üle – ära muutu robotiks!
Tee kõigepealt selgeks teooria, näitused ei ole ainult händling!
Kui on võimalik minna mõne tuntud händleri juurde õppima, siis mine kindlasti!
Ise käisin õppimas Ameerikas lhasa apso’de kennelis Ta Sen omaniku Susani Gilesi juures, kes on ka tuntud händler. Töötasin seal poolteist kuud kenneltüdrukuna. Minu kohustuseks oli koertega tegeleda, neid toita, groom’ida ja treenida. Sain kogeda USA näitusemaailma, esitleda mõningaid koeri ja näha, kuidas seal asjad käivad.
Karen Dunaway endast
Käin Miina Härma Gümnaasiumis 12. klassis IBDP programmis, armastan reaalaineid üle kõige, tegelen astronoomia ja füüsika õppimisega ka väljaspool kooli ning plaanin jätkata inseneeria vallas. Armastan reisimist, lugemist ja fotograafiat ning olen mitu aastat tegelenud hobi korras iluuisutamisega. Mulle meeldib ka kunst ning otsida ja leida maalidelt koeri.
Karen ja tema Shanja keskendumas agility’le. Foto: Hele Hanson
