Kaotusvalu ja lein on tuttavad tunded igale koerainimesele. Leinaga ei pea üksi ja omapäi hakkama saama. USA teadlase Mary-Frances O’Connori uus raamat leinast aitab selle teekonna talutavamaks teha.
Psühholoogid on lemmiklooma, eriti koera kaotuse valu võrrelnud lapse kaotusega, mis on hirmsaim kogemus, mida üks inimene läbi võib elada.
Teadlased on aastakümneid uurinud leina ja sellega hakkama saamist.
Pärast pikaajalist teadustööd ja katseid on ümber lükatud senised teooriad leinast ja koos sellega ka mitmed varasemad soovitused leinaga toime tulekuks.
Kui sind huvitab, mis ja miks toimub, kui inimese elust kaob keegi, keda on aastaid armastatud, ja kuidas selles uues reaalsuses hakkama saada, on see raamat sulle.
Kirjastuse Argo veebipoest saab Mary-Frances O’Connori raamatu “Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime” kuni augusti lõpuni 15% soodsamalt, kui kasutad koodi „EKL“.
Mary-Frances O’Connor
Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime
Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.
„Leinav aju“ otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?
Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.
Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.
