Puugihooajal tuleb igapäevane kontroll kasuks ka siis, kui koeral puugitõrjevahendeid kasutad.
Tekst Tiina Toomet
Vanasti arvati, et puugi võib saada vaid metsas. Mina näiteks elasin kaua aega õndsas teadmises, et puuk varitseb mind puu otsas ja hüppab siis kaela.😊Tegelikult ei roni puuk puu otsa, vaid luurab maapinnal ja mitte üksnes metsas või karjamaal, vaid ka pargis ja isegi koduõues. Puuginuhtlus algab varakevadel ja kestab hilissügiseni.
Tallinnas tehti mõni aasta tagasi puugiuuring, kust selgus, et kõige enam leidub neid Eesti Vabaõhumuuseumi, Tallinna Loomaaia ning Pirita metsapargi piirkonnas. Tegemist on võsa- või laanepuugiga ja nad võivad siirutada selliseid haigusi nagu borrelioos, entsefaliit, babesioos, anaplasmoos ning erlihhioos.
Puuk ise haigust ei põe, vaid laseb haigustekitajal enda sees paljuneda ja säilida ning kannab haigustekitajaid edasi nii loomadele kui ka inimestele. Haigused kanduvad üle puugi süljega. Sülge kasutab puuk looma või inimese nahale kinnitumiseks ning kogu imemisprotsessi jooksul eraldub sülg verre.
Koertel diagnoositakse enim puukborrelioosi, aga seda siiski märgatavalt harvemini kui inimestel. Haigustunnusteks on longe, loidus ja palavik, kuid ka need võivad avalduda alles mitu kuud pärast nakatumist.
Koerte anaplasmoosi peiteaeg võib olla mitu kuud. Kliinilisteks sümptomiteks on palavik, loidus, oksendamine, kõhulahtisus, isutus.
Koerte babesioos on raske kuluga haigus, mis kahjustab vererakke. Kliinilisteks sümptomiteks on isutus, palavik, loidus, samuti võib esineda põrna suurenemist, maksakahjustusi ja neuroloogilisi kõrvalekaldeid.
Koerad võivad harvadel juhtudel põdeda ka puukentsefaliiti. Enamasti kliinikat ei esine, kuid haigustunnusteks võivad olla loidus, isutus, palavik, koordinatsioonihäired.
Erlihhioosist tervenevad koerad enamasti ilma ravita, kuid võib esineda isutus, loidus, longe, silma- ja ajukelmepõletik.
Terviseameti kodulehel on näha, et enim on avastatud puukborrelioosi Tallinnas ning Harju, Saare, Pärnu ja Tartu maakonnas. Puukentsefaliiti Tallinnas ning Pärnu, Harju, Tartu ja Saare maakonnas. Need andmed käivad küll inimeste kohta, aga mingisuguse ülevaate annab see ometi. 2024. aastal diagnoositi kaheksal inimesel ka babesioos, mida on siiani Lõuna- Euroopa haiguseks peetud. Siiani oleme koertel avastatud babesioosijuhtumeid seostanud reisidega lõunapoolsetesse maadesse. Nüüd ei pruugi see enam nii olla.
Mida teha, kui avastad koeral puugi?
- Eemalda puuk võimalikult kiiresti. Mida kauemaks puuk keha külge kinnitub, seda rohkem haigustekitajaid ta edastab. Seega on haiguste ennetamiseks või haigestumise riski vähendamiseks tuleb tegutseda kiiresti. Kõige hõlpsamini toimub see spetsiaalsete puugipintsettide või –konksu abil. Õli või viinaga määrimine nagu vanasti soovitati, ei ole hea mõte. Sellest saab puuk mürgistuse ja hakkab oksendama, mis suurendab ohtu, et bakter satub looma kehasse.
- Elusat puuki ära viska prügikasti või veel vähem kuhugi õue, sest siis leiab ta kiiresti uue ohvri. Puuk tuleb hävitada. Kõige mõistlikum on pahategija keerata alkoholi või mõne aseptikuga immutatud paberisse ja ära põletada. Uputamine ei toimi. Puuk pidavat hingama vaid kord viie tunni tagant.
- Puhasta puugihammustuse kohta antiseptikuga. Hammustuskohta tekib enamasti väike põletikureaktsioon, seega oleks mõistlik nahk sellel kohal desinfitseerida. Kui puugi pea juhtub sisse jääma, ei ole vaja paanikasse sattuda või loomaarsti juurde tormata. Keegi ei hakka seda looma seest välja lõikama. Põletikureaktsioon on lihtsalt veidi tugevam ja võib kesta veidi kauem, aga enamasti piisab mõnest desinfitseerimiskorrast, et olukord kontrolli alla saada. Samas ei ole välistatud, et puugihammustuse kohale võib koer ise endale hot spoti kraapida või närida.
- Jälgi koera seisundit pikema perioodi jooksul. Puugihaiguste peiteaeg võib olla üsna pikk (omanik jõuab juba unustada, et koeral kunagi puuk oli) ja tunnused üsna ebamäärased: apaatsus ja väsimus on põhilised tunnused. Borrelioosi puhul võib tekkida ka ebamäärane longe, mis võib reisida jalast jalga.
Puugi saab koera küljest kõige lihtsamini eemaldada spetsiaalsete puugipintsettide abil. Vali sobiva suurusega konks ja lükka see puugi keha ja koera naha vahele, nii et puuk jääb konksu „haaratsisse“. Ära pigista puuki – konks peab puugi „alt“ läbi minema! Pööra konksu ühtlase liigutusega ühes suunas (nt päripäeva). Tavaliselt piisab 2–5 pööramist, et puuk laseks lahti. Kui puuk on lahti tulnud, tõsta ta konksuga nahalt ära ja hävita.
Puugihooajal ehk kevadest sügiseni tuleb lemmikloomadel kasutada puugitõrjevahendeid ning kui talv on soe ja lumevaba, siis ka aastaringselt. Eelistada võiks selliseid, mis on puuke peletava ja surmava toimega ning ei lase puukidel looma nahale kinnituda ja verd imeda.
Kõikidel preparaatidel peletavat toimet ei ole ning osade ravimite puhul peab puuk doosi kättesaamiseks looma hammustama ja tema peal toituma. Õnneks saab ta selle käigus kiiresti surmava annuse ja ei jõua haigustekitajaid loomasse edasi siirutada. Sellisete preparaatide kasutamisel võime sageli märgata nahale kinnitunud väikesi, surnud (otsekui ärakuivanud) puuke. Vahel arvatakse selliste leidmisel, et preparaat ei tööta. Tegelikult võib öelda, et preparaat ei tööta, kui leiame elusa suureks söönud puugi.
Saadaval on erinevaid preparaate:
- suukaudsed
- puugirihmad
- nahale manustatavad täpilahused.
Mida pidada silmas, kui valid puugitõrjevahendit
- Mõju ümbrusele (keskkonnale). Näiteks ujuda armastavale koerale ei maksa panna rihma, sest rihm on mürgine vee-elanikele.
- Koera elukeskkonda. Rihm ei sobi ka voodis magavale koerale ja sellisele, kelle peres on teisi loomi ja väikesi lapsi (rihmalt ravimi toimeaine suhu sattumise oht)
- Kaitse ka putukate vastu. Mõned täpilahused toimivad ka sääskede vastu, kes võivad samuti haigusi levitada.
- Topeltkontroll. Üksi preparaat ei toimi 100protsendiliselt, igapäevane kasukakontroll tuleb ikkagi kasuks.
