Lehar Laurits ja saksa lambakoer Mirtel teenisid FCI IGP-FH maailmameistrivõistlustel 28. koha.
Aprilli algul Austrias Rohrbach-Bergis toimunud FCI IGP-FH ehk erijälje maailmameistrivõistlustel osales 54 võistluspaari, kellest 37 said kirja positiivse tulemuse. Meie parim jäljepaar – Lehar Laurits ja saksa lambakoer Mirtel – teenis 163 punkti, mis andis hindeks „hea“ ja 28. koha.
Eestit esindas kokku kolm võistluspaari – Leharile ja Mirtelile lisaks Ingrid Mahoni ja Allsaare Fury ning Janica Sepp ja Jäkälän Che Guevara. Tiimi juhtis Birgit Piho. Ingrid Mahoni ja Allsaare Fury said kokku 147 punkti (87+60) ning Janica Sepp ja Jäkälän Che Guevara 114 punkti (41+73).
Võitjaks krooniti Saksamaad esindanud paar: inglise kokkerspanjel Peter Maffay vom Schloßberg koos Martin Rodzochiga.
„Meie jaoks toimus võistlus väga vara, märtsi viimasel päeval algas. tänu Eesti vahelduvale ilmale jäi ettevalmistusperiood natuke lühikeseks ja märtsikuus maha sadanud lumi rikkus mitu korda treeningplaani. Tervikpildis jäin võistlusega rahule, sai positiivse tulemuse, lisaks sai teadmisi juurde, kuidas kohtunikud uute IGP eeskirjade järgi hindavad,“ kommenteeris eestlastest ainsana tulemuse kirja saanud Lehar Laurits.
Eesti tiim võistlemas.
Võistluse muutis keeruliseks ilm ja mägine maa
Birgit Piho, tiimijuht
Piirkond, kus võistlus toimus, asub 600 meetri kõrgusel merepinnast, kogu maakond on mäestikuline, ning kõrguste vahed suured.
Korraldajate poolt oli välja kuulutatud, et treeningud algavad laupäeval, 29. märtsil ja treeningpõllud olid kasutatavad terve võistlusperioodi. Eesti tiim jõudis kohale sellest eelneval päeval. Võistluskeskuseks oli kohalik koeraspordi klubi, kuhu oli täiendavalt üles pandud suur telk, milles toimusid kõik võistlusega seotud koosviibimised.
Enne võistlust tõid korraldajad välja ka kohalike loomapidamiseeskirjade poolt ette nähtud täiendavad nõuded, mida kõik võistlejad pidid jälgima – näiteks pidi võistlustel kasutatav kett olema selline, millega ei oleks võimalik kasutada poomisfunktsiooni.
Lõunaeestlased Lehar ja Janica said loosiga samasse gruppi ning nende jäljed olid kolmapäeval ja reedel. Ingrid ja Fury tegid oma sooritused teisipäeval ja reedel.
Seekord toimusid mõlemad jäljed looduslikul rohupõllul, mis polnud väga suured, kõigil põldudel oli üks või kaks jälge. Põllud olid mõnusalt rohelised ja tingimused suures jaos kõigile võrdsed, väikseid üleminekuid toimus erinevatel jälgedel. Suurim tegur, mis tingimused raskeks muutis, oli väga vahelduv ilm – tuul oli pigem tugev terve võistlusperioodi ja vastavalt mägise maastiku eripärale muutis jälje ajamise hetkel mitu korda suunda, vihm ja päike võisid viie minuti tagant muutuda. Ka muutis paljude võistlejate jaoks tingimused keeruliseks reljeef – osad võistlusjäljed olid päris järskude nõlvade peal.
Korraldusliku poole pealt oli väga mugav, et kõikide jälgede kogunemiskohaks oli võistluskeskus, kust oli ca 15 min sõita põldudele – see tegi võistleja jaoks kogunemise väga mugavaks. Jäljetegijate puhul oli huvitav see, et tervel grupil oli sama jäljetegija ja skeem vastavalt põllule – kogu grupi (4 võistlejat) jäljed ehk 1800 sammu pani maha üks isik.
Võistlused algasid meeleoluka paraadiga.
