Näituste parimad uhkeldasid kunagi medaleid täis rinnaga. Fotomeenutus 1984. aastal Rakveres toimunud koertenäituselt. Foto Enno Kapstas, Eesti Rahvusarhiiv, EFA.383.0.132266
Tekst Margit Toovere, fotod Rahvusarhiiv, Eesti Muuseumite Veebivärav
Kennelliit saab küll 35-aastaseks, tõukoerandusel Eestis on aga enam kui saja-aastane ajalugu – alates tsaariaegsest Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Seltsist ja Eesti Vabariigi algusaegadel loodud Eesti Kennel Klubist kuni Nõukogude-aegse ALMAVÜ koerakasvatajate sektsiooni ja 80-ndatel tekkinud koerakasvatajate klubideni. Ka koertenäitusi on siinmail peetud juba alates 1930. aastast.
Noores Eesti Vabariigis loodi 1929. aastal Eesti Kennel Klubi, eesmärgiga koondada tõukoerte pidamise harrastajaid, edendada tõukoerte kasvatamist, aretamist ja õpetamist ning arendada jahisporti. Rõhk oligi toona peamiselt jahitõugudel. Juba aasta hiljem, 24.–25. mail 1930 korraldas klubi Tallinnas Eesti esimese koertenäituse, kus osales 110 koera. Teisel päeval toimus peale näitust ka politseikoerte oskuste demonstratsioon. „Kavas on rida huviküllaseid numbreid, nagu roimarite jälgimine, tabamine, vahialuste saatmine ning sideteenistus,“ kirjutas ajaleht Kaja (24. mai 1930).
Paar päeva hiljem ilmunud Päewalehest sai lugeda tagasisidet toimunud näitusele:
„Esimene koertenäitus õnnestus. Peale 16 kuldauraha anti weel hõbe- ja pronksaurahasid, diploome ja kiitusekirju. Publikut käis näitusel üle paari tuhande. Osawõtt näitusest oli võrdlemisi elaw. Näitusel oli üle 100 koera, neist suurem osa Inglise setterid ja Saksa lambakoerad. Edasi olid näitusel weel kokker-spanielid, liri setterid, pointerid, Saksa linnukoerad, taksikoerad, hagijad, üks laika ja üks hurdakoer. Võistlustel anti wälja parematele koertele ekspertide otsuste järgi 43 auhinda, peale selle diploome põllutööministeeriumi ja kiituskirju Eesti Kennel-Klubi poolt.“
Lisaks koertele jagati näitusel medaleid ka väljapanekutele, näiteks koerte dresseerimis- ja spordivahenditele ning kuutidele, aga ka kalapüügitarvetele ja täistopitud loomadele-lindudele.
Koertenäitus pani ajakirjaniku kulme kergitama
Tore kirjeldus on 1933. aasta 14. mai Päewalehes päev varem avatud koertenäituse kohta, kus osales 80 koera:
„Keegi daam küsib, kus on Katariina II lemmikkoer. Sellest huwituwad köik. Läheme seda kuulust koera lähemalt waatama. See on Soomest toodud wäike hall itaalia hurdakoer, nimega Gray as Skutnäs. Omanik pr. A. Koiga Nõmmelt. See terawaninaga koer, kes Helsingi näitusel omandanud 1. ja 2. auhinna, esineb äärmiselt alandlikuna. Ta silmad silmad vaatavad argselt ringi, käppi hoiab ristamisi nagu usklik tütarlaps, kes viibib palvetunnil. Hurdake oli ainuke koer. keda ma ei näinud kilkamas siin rõkkawas koerte ühissünfoonias. Gray as Skutnäs on ainuke sellesarnane koer Eestis. /…/ Sootuks teise mulje jätab suur walge- ja punasekirju hurt, kes suuruselt esimene näitusel. Sel koeral on määratu suur suu, kõrwu aga pole nähagi. Selliste koertega korraldatakse hundijahti. /…/ Naudingut pakub vaadelda Pekingi lossikoeri. Koerakesed nagu kolm punast nukku. Küll on neil targad ja selged silmad. Kuski teises lahtris istub eelmainituist weel wähemaid koeri. Pisikesed mustad nagu nirgid. Pisem annab ilusti käppa ja suhtub kõigile sõbralikult. Need on kääbuspintscherid Sikk ja Ferry. Huwi pakub waatlejaile ka targanäoline must prantsuse bulldog ja rida schpitse, siidpuudleid ja foksterrjereid. Edasi on toredaid ja tõupuhtaid takse, saksa linnukoeri ja iiri settereid.“
Ajaleht Sakala (18. mai 1933) oli aga kriitiline: „Kaevatakse, et aeg on raske ja rahval raha vähe. Enamuse suhtes on see õige, aga iga kohta siiski mitte. Waatamata raskele ajale leidub Eestis siiski küllalt inimesi, kes igasuguste narruste pääle võivad raisata aega ja raha, eriti sinna, kust arvatakse nägevat mingit aristokraatlikkuse joont. /…/ Milleks muukski kui aristokraatlikuks õuenarruseks võib nimetada praegust koertenäitust Tallinnas. /…/ Rääkimata hundikoertest, spitsidest, terrieridest ja teistest rohkem igapäevasteks saanud koeratõugudest, esineb näitusel veel küllalt haruldasi koeratõuge ja eksemplare, kelle hinda arvestatakse sadade kroonidega. Ja leidub rahvast, kellel jätkub raha niisuguste moenarruste pääle väljaandmiseks.“
Säilinud on ka Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 26 aastast 1935, kus on lõik Eesti Kennel Klubi poolt Tallinnas Gonsiori tänaval asunud Maneeži ruumides toimunud koertenäitusest. Toonane Uudisleht (19. mai 1930) kirjutas näitusest: „Täheldada võis tõupuhtuse taseme tõusu, mis tingitud suuremast selektsioonist näitusele asetatavate eksemplaride valikul. Rohkesti oli müügil kutsikaid – inglise setteri ja saksa lambakoera omad meil esmakordselt; esindatud olid enamikus inglise ja iiri setterid, spitse seitse, veel oli pointereid, kääbuspintsereid, kokkerspanjeleid, soome laika, kaks leonbergeri, suur saksa dogi, foksterjer, pekingi paleekoer jt.“ Kutsikaid on näha ka filmilõigul.
Nõukogude ajal olid au sees teenistuskoerad
Nagu kogu Eesti elule, lõi II maailmasõda hoobi ka koeraharrastusele. 1940. aastal saabunud nõukogude võim kohustas kõiki koeri linnade või maakondlike Töötava Rahva Saadikute Nõukogude Täitevkomiteedes registreerima. Registreeritud koerad varustati kaelarihmaga, mille külge kinnitati registreerimisnumber.
Aastal 1945 alustas Viljandi lähedal tegevust ENSV Tsiviil-Õhukaitse Teenistuskoerte Baas, mille ülesandeks sai teenistuskoerte ettevalmistamine siseministeeriumile. 1947 korraldati baasis teenistuskoerte kontroll – ülevaatus-näitus, osales 30 ülddressuuri ja 30 eridressuuri koera. Teenistuskoerte aretus koonduski sõjaväelise kasvatusega tegeleva organisatsiooni, hilisema ALMAVÜ alla, koeri kasutati miilitsa ja piirivalve töös, aga ka tehastes valvuritena.
Jahikoerad tuli nõukogude võimu tulles registreerida kehakultuuri- ja spordikomiteedes. 1950. aastal korraldas põllumajandusministeeriumi jahindusinspektsioon jahikoertele Tallinnas esimese vabariikliku tõukoerte näituse, ainsate mitte-jahikoertena osalesid seal ka saksa lambakoerad.
Tallinnas Hipodroomil toimus 1955. aastal jahi-, teenistus- ja toakoerte näitus, kus osales ligi 300 koera. Ka ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubi korraldas Tallinnas oma esimese näituse 1955. aastal, osales 100 koera kaheksast tõust. „Need olid klubi liikmete, miilitsa, piirivalve ja muude organisatsioonide teenistus- ja töökoerad. Paljudel puudusid tõupaberid,“ on oma mälestustes meenutanud klubi kunagine juht, legendaarne kohtunik Lilian Hanniste. Edaspidi korraldas klubi igal aastal 1–2 näitust, kus lisaks Eesti koertele oli osalejaid ka Lätist ja Venemaalt.
Koer käekõrvale ja tõutunnistus kaasa
Kui esimestel näitustel osalenud koertest pooltel tõutunnistus puudus, siis 60-ndate aastate lõpuks osalesid näitustel juba ainult tõutunnistusega koerad – 1967. aasta VII Vabariikliku teenistuskoerte näituse kataloogist võib lugeda, et koera näitusele registreerimiseks peab omanik esitama koera tõutunnistuse ja dressuuri diplomid.
Näitusele sai koera kirja panna sama päeva hommikul, kataloog trükiti hoopis peale näitust ja selles toodi ära osalenud koerte andmed koos saadud hindega. Selline kord kehtis muuseas ka veel paarkümmend aastat hiljem: „See oli 80-ndatel, kui keskkooli õpilane olin. Sel ajal näitustele etteregistreerimist ei toimunud nagu praegusel ajal. Registreeriti näitusepäeva hommikul, tasuks töö eest sai oma koera kirja panna,“ meenutab EKL-i büroo pikaaegne töötaja ja paljude näituste peasekretär Lea Aljas.
Erinevalt praegustest drive-in koertenäitustest, kus kohale tullakse tunnike enne tõu hindamise algust ja kui edasi ei võistelda, võib kohe koju minna, oli toonastel näitustel kohustuslik tulla kohale vähemalt pool tundi enne näituse algust ning lahkuda võis alles pärast näituse sulgemist.
Praeguste näitustega võrreldes on teinegi suur erinevus: ei puure ega telke! Näitusele tuldi koer käekõrval, Tallinna äärerajoonide koerad toodi kohale organiseeritult. Igale koerale oli näituseplatsil määratud kindel asukoht, kuhu kinnitati nähtavale kohale ka koera osalejanumber. Näituse ajal võis koera kohapealt ära viia vaid ekspertiisiringi hindamiseks või ettenähtud jalutuskohale, põhjuseta koeraga näituseplatsil ringi liikumine oli kategooriliselt keelatud.
Koeri hindas kolleegium, mille esimees määrati NSV Liidu Teenistuskoerte Föderatsiooni poolt. Lisaks diplomile jagati koertele ka medaleid – ekspertiisikolleegiumilt hinde „ülihea“ saanud koer sai autasuks suure kuldmedali, „väga hea“ eest anti väike kuldmedal ja „hea“ eest emastele koertele hõbemedal.
Lisaks vanuseklassidele oli näitusel ka huvitav grupp „sugukoer“, kus said osaleda kuni 8-aastased koerad, kellel oli boniteerimise tulemusena klassi järk. Sugukoeri hinnati eraldi ringis, eliitklassi pääsenud koer sai diplomile lisaks medali „Eliit“, klassis esimeseks tulnu sai ka tšempionitiitli. Kahel aastal järjest samas klubis tšempioniks tulnu võis kanda auväärset „tõutšempioni“ tiitlit. Esimesse klassi kuuluvad koerad said diplomiga koos medali „Sugukoer“.
Teenistuskoerte näitusel oli lisaks koerte hindamisele kavas ka dressuuri demonstratsioon.
Aastal 1968 asutatati Tallinna klubis ka dekoratiivkoerte sektsioon, kus esialgu oli esindatud viis tõugu kokku 47 koeraga. 60-ndate lõpus oli ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubis arvel umbes 500 koera, sh üle 260 ida-euroopa lambakoera. Vanade fotode ja filmikaadrite põhjal võib öelda, et erinevaid tõuge tuli iga aastaga juurde. Eesti Kennelliidu registris oli algusaastatel koeri juba enam kui 40 tõust.
Allikad: Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Filmi Andmebaas, ajakirjanduse digitaalarhiiv, Heiki Venta koostatud EKLi ajalugu
Loe lisaks Eesti Kennelliidu ajalugu.