Vendeeni väikse basset-grifooni armsa kaisulooma välimuse taga peidab end üliaktiivne ja kirglik jahikoer.
Tekst Margit Toovere, fotod erakogu, Alex Design
Viimastel aastatel näitustemaailmas võite noppiva vendeeni väikse basset-grifooni (PBGV) armas välimus ja muretu lillelapse olek on petlikud – tegemist on siiski kirgliku jahikoeraga, kes metsas on tõeline põrguline.
Prantsusmaalt pärit väike, aktiivne ja tugev hagijas on tõeline jänesejahi spetsialist, saab aga hästi hakkama ka teiste loomade jahil. Tõu ajalugu ulatub 16. sajandisse, suurema ja tugevama esivanema vendeeni grifoonini.
Eestis elab praegu 15 väikest vendeeni, neist 9 on siin ka sündinud – kennelis Moonwood. Kenneli omanik Pille Lipson nägi tõugu esimest korda kümmekond aastat tagasi kusagil Euroopas näitusel. „Vaatasin, et oi kui vahvad tuustikud. Nad tundusid kohe sellised muretud lillelapsed,“ meenutab Pille. Paari aasta pärast näitusel jälle neid habemikke nähes tundis ta, et on õige aeg ka endale selline koju muretseda.
Kutsikat polnud aga niisama lihtne leida – Balti riikides väikseid vendeene toona ei kasvatatud, mitmest Euroopa kennelist kas ei vastatud üldse või polnud neil parajasti pesakonda tulemas. Lõpuks jõudsis Pille Horvaatia kennelini Black Majesty. „Sealt siis saabuski meile seitse aastat tagasi Black Majesty Bee’s Knees – koduselt Lucy.“ Lucy oli toona kolmas PBGV Eestis. Kolm aastat hiljem sündis kennelis Moonwood ka kogu Baltikumi esimene väikeste vendeenide pesakond.
Samast Horvaatia kennelist on Eestisse tulnud veel kolm PBGV-d. Neist viimase, Black Majesty Pause 4 Applause ehk koduselt Presto kaasomanik Kristine Maria Siitan oli sellest tõust unistanud juba enam kui 15 aastat – ajast, kui ta Sloveenias näitusel käies kasvataja Iva Raiciga tutvus. „Teadsin, et tol ajal veel alaealisena ei ole mul lootustki emale selgeks teha, et mul oleks hädasti Horvaatiast natuke segaverelise koera moodi koera vaja … ja nii need aastad möödusid … vaatasin ja unistasin“ räägib Kristine. Aastal 2023 Splitis näitustel käies kohtus ta jälle Ivaga, kellel olid kodus just kutsikad. Seal nägi Kristine esimest korda Prestot, kelle horvaatiakeelseks hüüdnimeks oli „Välk“. Kutsikas jäi hinge ja ühel hetkel otsustas ta, et sooviks ikka väga ka omale koju ühte hullukest – nii koliski Presto 2024 kevadel Eestisse.
PBGV omas elemendis – jooksmas ja hüppamas. Tõug sobib aktiivsele inimesele, kes talle piisavalt liikumist võimaldab.
Energiline kloun muutub metsas tõsiseks jäljeajajaks
Nii Pille kui Kristine rõhutavad, et PBGV on aktiivse inimese koer – füüsilist koormust ja vaimseid väljakutseid nautiv tõug sobib perre, kus armastatakse õues tegutseda ja looduses matkata. Iseloomult on PBGV väike rõõmurull – väga energiline ja täielik kloun, üdini positiivne ja suurepärase huumorimeelega. Isegi tõustandardis on kirjas, et see on „happy breed“ – lõbus tõug. Kristine sõnul peab omanikul kindlasti olema ka piisavalt avatud huumorimeel, et aru saada väikese klouni vahetevahel omapärastest „naljadest“: „Eriti naljakas on Presto meelest näiteks WC-paberi varastamine ja sellest elutuppa lumevaiba tekitamine ning pesukorvist sokkide näppamine.“
Teine neid väga hästi iseloomustav lause on „Angel in the house, devil in the forest“ – kodus ingel, metsas põrguline. Kuna aretatud on nad siiski jahikoerteks, siis on neil ka tugev jahiinstinkt, mis metsas väga hästi välja lööb. „Metsas jalutame alati rihmastatult, instinktid on tugevad ja väga kergesti kipub juhtuma „ei kuule-ei näe“,“ kommenteerib Kristine.
Naudib suhtlust nii oma pere kui ka teiste koertega
Igapäevaelus armastavad meie loo väikesed vendeenid muidugi ka kodust mugavust. „Presto elab väga mugavat elu – magab diivanil ja voodis, kaisutab oma „vanema venna“ dandie dinmonti terjeri Snoopsiga ja kulgeb omaniku vabadel päevadel palju kohalikus metsas,“ räägib Kristine. Ka Pille sõnul jäävad koerad diivanile magama, kui nemad hommikul tööle lähevad. Oma koertega käisid nad ka kutsikakoolis, küll rohkem sotsialiseerimise pärast, teiste koerte ja inimestega kohtumas. „Kevadel ja suvel püüame kord nädalas käia verejälje trennis. Aga muidu me treenime oma koeri ise,“ ütleb Moonwood kenneli omanik, kellel lisaks kahele täiskasvanud PBGV-le – Lucy ja tema tütar Tomme – ja isasele tiibeti mastifile Kustile on praegu kodus ka kuus paarikuist PBGV kutsikat. Koertevaheline läbisaamine on väga hea ja tiibetlane on kutsikatesse tõeliselt kiindunud. „Kustil on kujunenud rutiiniks, et ta tuleb igal õhtul ja kontrollib pisikesed toas üle. Kui teda õhtul tuppa sööma lasen, siis esimese asjana suundub ta kutsikate juurde, loeb kõik üle, veendub, et kõik on korras ja siis on nõus sööma minema,“ räägib Pille.
PBGV naudib ka kodust mugavust ja seltskonda: Presto koos „vanema venna“ dandie dinmonti terjeriga ning ema Lucy koos tütre Tommelisega diivanil mõnulemas.
Seltskondliku perelemmikuna naudib PBGV oma perega koos olemist. Sõbralikud PBGV-d saavad hästi läbi ka lastega. Nad armastavad mängida ja on lastega kannatlikud, kui neid õigesti tutvustada ja koerast lugu peetakse. Tuleks aga jälgida, et koer ja laps õpiksid koos turvaliselt käituma – PBGV on oma pigem väikese suuruse juures siiski suhteliselt tormakas ja jõuline koer ning võib mänguhoos väiksema lapse kogemata ümber lükata või noorema jalutaja õues pikali tõmmata.
Kui kutsikat juba varakult autosõidu ning erinevate kohtade ja situatsioonidega harjutada, siis on vendeeni väike basset-grifoon ka väga mõnus reisikaaslane. Ta on kaasa võtmiseks täpselt paraja suurusega – mitte liiga suur ja mitte ka liiga pisike. „Oleme teinud nii lühemaid kui ka pikemaid reise ning üldjoontes on tegu väga lihtsasti kohaneva ja „easy going“ koeraga – ta läheb hea meelega sinna, kuhu sina lähed. Ainus probleem võib olla väike hagija laul nt üksi hotellituppa jäädes,“ jagab Kristine oma kogemust.
Nimi ütleb kõik
Vendeen – piirkond, kust tõug pärineb. Väike – kasv, turjakõrgus on 34–38 cm. Basset – lühikeste jalgadega, maadligi kerega. Tuletatud prantsuse sõnast bas, mis tähendab madalat. Grifoon – karmikarvaline koeratõug.
Väike manipulaator vajab pidevat kasvatust
Iseseisvaks ja ise mõtlejaks aretatud PBGV on küll sõnakuulelik, aga ka põikpäine ning oskab oma armsat välimust kasutades omanikuga osavalt manipuleerida – näiteks juhib ta edukalt su tähelepanu kõrvale just korda saadetud väikeselt rumaluselt, tuues oma mänguasja sulle imetleda. Nagu väike laps, saab ta ruttu selgeks õige ja hea käitumise, aga ka kõik rumalused. Seetõttu vajab ta järjepidevat kasvatust.
Kõige väljakutsuvam aeg on esimesed paar aastat – nagu enamike tõugudega, tuleks just sel ajal panna rõhku koolitusele ja ka koera mõistuse stimuleerimisele. Õnneks on väike vendeen õige motivaatori korral nutikas ja kiire õppur, kellega saab edukalt harrastada ka koerasporti, näiteks rallikuulekust või agilityt.
Koer ei teinud paksus hekis kinni istudes piiksugi
Küsimusele, kas mõni hetk oma koeraga on eriti meelde jäänud, räägib Pille loo, kuidas Tommelise kogu pere ärevile ajas:
„Ühel augustiõhtul jäi Tomme kadunuks. Otsisime kogu maja ja aia läbi, et äkki on kuskilt aia alt suutnud välja pugeda. Naabrid otsisid oma maja läbi, et äkki kuidagi puges aia alt nende juurde. Aastate jooksul olen oma aia vägagi nö koerakindlaks ehitanud – aga kunagi ei tea – kõike ju alati ei suuda ette näha. Istusin siis autosse ja hakkasin küla vahel tiirutama ja helistasin juba sõpradele, et tulge appi otsima – meil kohe kõrval on Harku mets, arvasin et sai kuidagi sinna. Tütar pani teise koera rihma otsa ja läks lähedal asuvat võsa läbi kammima.
Kui olin juba 40 minutit küla vahel tiirutanud, siis abikaasa helistas, et leidis Tomme üles. Meie aias – ta väike põrguline oli pugenud paksu elupuuheki ja võrkaia vahele ja sinna siis korralikult kinni jäänud. Istuski siis seal ja ei piiksugi. PBGV d ongi aretatud töötama tihedas okkalises võsas, seega pole ime, et nad igale poole põõsastesse poevad.“
Sõbralik ja uudishimulik PBGV on vahva kaaslane nii kodus kui reisil.
Geenitest aitab välistada levinud silmahaigust
Üldpildis on suhteliselt kitsale geenibaasile vaatamata tegemist väga terve tõuga. Loomulikult võib PBGV-l (nagu ka kõigil teistel tõugudel) siiski erinevaid haigusi ette tulla – täielikku garantiid ei saa kunagi anda.
Mõned aastad tagasi oli tõus suureks probleemiks glaukoom ehk POAG (primary open-angle glaucoma). Nüüdseks on leitud seda põhjustav geen ja haigus on geenitestiga välditav – seetõttu tuleks kutsika puhul vaadata, et mõlemad vanemad geeni kandjad ei oleks.
Teine tõus esineda võiv haigus on epilepsia.
Karvahooldus pole raketiteadus, aga nõuab järjepidevust
Kuna PBGV on karmikarvaline tõug, vajab ta ka regulaarset karvahooldust – karm karv ise välja ei kuku, vaid nõuab trimmimist. Koertesalongi omaniku ja just karmikarvaliste tõugude trimmimisele spetsialiseerunud Kristine sõnul on aga karm karv üks lihtsamini hooldatavatest karvatüüpidest. Sellise karvaga koertega on ka lihtne koos elada – nad ei aja karva, neil ei ole iseloomulikku lõhna ning nad kuivavad kiiresti.
PBGV karvahooldus ei ole otseselt keeruline, küll aga vajab järjepidevust. „Õige (karmi) karvaga PBGV trimmimine/hooldamine on mõne muu karmikarvalise tõuga võrreldes pigem lihtne, kui säilitada õige rutiin ja õpetada koer seda nautima. PBGV peab välja nägema rustikaalne, kuid hoolitsetud, nende kogu keha kattev karm karv ei peaks välja nägema liialt kujundatud, samas peaks välja tooma nende tõupärase kuju. Kääre kasutatakse vaid käpaotstes ja habeme piiramiseks, kõik muu tehakse kätega trimmides,“ selgitab Kristine. Trimmimine ehk näpuotstega lahtise karva välja kitkumine on algajale koeraomanikule kindlasti paras väljakutse – see on üks keerukamaid karvahoolduse viise ja vajab omajagu harjutamist. Seetõttu eelistavad paljud koeraomanikud karvahoolduses käia kas kasvataja juures või salongis.
Perelemmikuna peetavat väikest vendeeni võiks Kristine sõnul trimmida keskmiselt 6–7 nädala tagant. Oma näitustel osaleva koera karva hooldab ta aga iga nädal –trimmib välja lahtise karva (rolling) ning peseb käpad, kõhualuse ja habeme. Seda kõike selleks, et karv püsiks valge ja toidetud ning meie ilmastikus või metsas okste vahel joostes ei katkeks. Loomulikult käib asja juurde ka küünte lõikamine, käpaaluste piiramine ja muu vajalik.
Hoogsa sammuga ja armsa ilmega PBGV on viimastel aastatel ka koertenäitustel kohtunikele silma jäänud.
Näitusekohtunike lemmik
Kogu see vaev karva ja koolitusega väärib ka küünlaid – lühikese ajaga on Presto teinud hiilgava näitusekarjääri. „Presto on väga karismaatiline ja pilkupüüdev koer, tal on mingi X-Faktor. Tema lõputu happy-go-lucky olek on tõeline energialaks. Ma naudin iga PBGV-ga ringis veedetud hetke – see energia, mis ta mulle annab, on nii positiivne ja tõeliselt meelelahutuslik,“ räägib Kristine.
Üliedukad on näitustel olnud ka Pille koerad Lucy ja Tommelise (Moonwood Ain’t She Sweet). Küsimusele, miks just see tõug kohtunikele muljet avaldab, vastab kasvataja: „Vot sellele küsimusele on küll raske vastata. Nad lihtsalt on nii ägedad habemikud.“ Näitustel jäävad tema sõnul aga kõige rohkem meelde ja teevad headmeelt need hetked, kui peale näituse lõppu tõugu hinnanud või ise seda tõugu kasvatav kohtunik tuleb ja kiidab. „Olles kasvataja, siis see teeb eriti headmeelt,“ ütleb Pille.
Et PBGV teeb ilma mitte ainult meie, vaid ka muu maailma näituseringides, näitab 2023. aasta USA suurima ja prestiižseima koertenäituse Westminter Kennel Club Dog Show võitja – vendeeni väike basset-grifoon Soletrader Buddy Holly. Muide, Buddy Holly liinid leiab nii Presto kui ka Tommelise ja tema kutsikate sugupuust.
