Kutsikate kuulutused

Liseth-Eliise Horeb Ameerikas

Foto: Erakogu

Liseth–Eliise Horeb on noor Eesti juuniorhändler, kes 2022. aasta suvel võttis ette pika lennureisi Ameerikasse, et kaks kuud elada professionaalsete händlerite ehk koeraesitajate Ryan Wolfe ja Nikki Ryani juures, õppides neilt karvahoolduse, händlerluse ja USA–s koertega tegutsemise põhitõdesid. Tema kogemuste kohta käis küsimas ise händlerina tegutsev Maarja Kalma.

Mida sa Ameerikas täpsemalt tegid ja kuidas sul selline idee üleüldse sündis?

Tegelikult oli mul juba kaks aastat tagasi plaan, et õppida ja näha, kuidas grooming ja händling sealmaal toimib, aga siis tuli koroona ja ma ei saanudki minna. Sel aastal avanes lõpuks uus võimalus. Kohapeal sain pakkumise proovida ka juuniorhändlerdamist, millega olin ka kohe nõus.

Mille järgi sa valisid need inimesed, kelle juurde läksid? Kas tundsid neid juba varem?

Nagu tänapäeval ikka – Facebook. Olemas on selline grupp, kustkaudu USA händlerid otsivad endale abilisi. Ameerikas ongi väga populaarne, et noored käivad professionaalide juures õppimas ja kogemusi hankimas.

Kas sul oli seega võimalik valida ka eri inimeste seast?
Jaa! Mulle vastas umbes 20 inimest, kes mind enda juurde kutsusid. Siis hakkasimegi koos emaga neid täpsemalt läbi vaatama. Üks soovitus, mis mulle varem anti, oli valida lastega perekond – üldjuhul on nad rohkem avatud ja leppivamad ka noorte suhtes. Valiku tegin sisetunde ja fotode põhjal.

Kuidas sa tundsid, et tegid õige valiku? Kuidas te omavahel läbi saite?

Mul vedas tohutult ja perega klappisime suurepäraselt, mis andis põhiosa kogu sellest emotsioonist. Õppisin neid nii hästi tundma, et lõpuks olimegi nagu üks pere. Händleritena tegutsevad Nikki ja Ryan, samuti nende minust nooremad lapsed ning ka Nikki õde Anna koos oma lastega.

See oligi minu jaoks nii tore olukord, kus sa lähed nii kaugele, kus ei tunne tegelikult kedagi, aga saate lõpuks lähedasteks sõpradeks. Nii hea on näha, milliseid võimalusi koeramaailm meile tänapäeval annab!

Millised olid sinu enda jaoks kõige suuremad elamused selle Ameerika-reisi jooksul?

Koerad! Lihtsalt koerad. Kui ma olen siin harjunud nii-öelda naturaalse grooming’uga, siis seal nägin, kuidas kõik päriselt käib. Eks meil Euroopas on muidugi omad reeglid ja näiteks lakki kasutada ei tohi – juba see annab hoopis teistsuguse tulemuse.

Siis muidugi inimesed ja kõik see näitusemelu. Kui meil on see hobi, et lähed nädalavahetusel näitusele, siis seal käisin ma näitusel esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval… see kõik oli minu jaoks täielik vau-elamus!

Kas see ära ei väsitanud?

Eks ikka oli vahepeal selliseid hetki, kus mõtlesid, et tegelikult on ju parem, kui näitused on ainult nädalavahetusel, sest siis on ülejäänud nädal enda jaoks vaba. Aga muidu ei – seal on näitused nädala sees ja veel nädalavahetusel ka.

Kas osalejateks on seal siis pigem professionaalsed händlerid, kes saavad käia näitustel tööpäeval?

Oo jaa! See ongi nende jaoks kogu elu. Kui meie lihtsalt võtame seda hobina, siis nende jaoks ongi selline igapäevane koerte-inimestega suhtlemine nende töö. Tavainimesed olid neile lisaks peamiselt laupäeviti ja pühapäeviti, aga nädala sees osalesid peamiselt profihändlerid. Ja neid oli palju!

Kui nädalavahetusel osalesid ka nn tavainimesed, kas see melu oli siis kuidagi teistmoodi?

Eriti mitte. Lõpuks juba tundsid enamikku neid nägusid, kes pidevalt kohal olid. Ka händlerite ringis tekkisid omad tuttavad, kellega isegi hiljem suhtlema jäime.

Rääkisid, et sul oli võimalus osaleda ka juuniorhändlerite võistlusel. Räägi natuke ka sellest.

See oli minu jaoks hästi põnev kogemus. Neil on see isegi kuidagi palju naturaalsem kui see, mida meie püüame teha. Näiteks ei tohi kohtunikud küsida ühtegi küsimust – kõik, mida sina võid kohtunikule öelda, on lihtsalt „Tere!“. Tundus justkui, et meie juuniorhändlerid saavad ehk isegi paremini läbi kui seal. Aga samas ma tulin ju ka väljastpoolt ja mind ei võetud seetõttu ilmselt ka päris lõpuni omaks.

Kui palju reeglid siinsetest erinevad, ma ei oskagi päriselt öelda, sest ise läksin sinna rohkem oma Eesti kogemuse ja sisetunde pealt. Eks esimesel korral ei läinud nii hästi, aga püüdsin vastavalt kohtunikelt ja oma perelt saadud tagasisidele ennast kohandada ja olla just USA süsteemis parem.

Millised need kõige olulisemad mõtted olid, mis sa nende käest said?

Et sa näitad koera, mitte iseennast! Kui meil näeb päris palju teiste maade mõjutusi, kus sa tihtipeale näitad rohkem ennast, siis tegelikult lähed sa ikkagi võistlusele koera näitama. Just seda õppisin väga palju.

Kuidas sul juuniorhändleri võistlustel läks?

Enda jaoks väga hästi, isegi ühe peavõidu saavutasin. Maailm on väike – sama kohtunik, Jason Hoke, oli mind varem Tartu näitusel hinnanud ja teiseks pannud. Osalesin nüüd kuldse retriiveriga, kelle oleksin hea meelega endaga Eestisse kaasa toonud, lihtsalt nii armsaks sai see koer!

Kui paljudel näitustel sa kokkuvõttes käisid?

Kokku vist seitsmel. Aga mõni kestis järjest näiteks neli päeva, teine kaks päeva jne.

Kas reisisid läbi kogu USA või püsisid peamiselt ühe osariigi piires?

Meie kodu oli Wisconsinis, aga käisime ka North Dakota show’l, Bismarckis ja sõitsime tänu sellele veel läbi mõne teise osariigi. Aga Wisconsin oli siiski peamine.

Kui palju koeri teil tavaliselt näitustel kaasas oli ja kuidas te ööbisite?

Ööbisime hotellides. Kui näitused olid lähemal, siis sõitsime tagasi koju Wisconsinisse. Koeri oli meil kaasas enamasti üle kümne. See oligi minu jaoks kõige rohkem teistmoodi, et kui Eestis on mul koeri tavaliselt paar-kolm, siis järsku oli neid nii palju. Kuid sellega harjus väga kiiresti ja nüüd tundub vähemaga lausa igav.

Kui palju sa väljaspool näituseplatsi Ameerika eluga kokku puutusid?

Päris palju. Mind viidi näiteks lõbustusparki ja nagu USA.s tüüpiline – käisin esimest korda isegi pesapalli vaatamas.

Kui sa peaksid tooma välja midagi, mis on Ameerikas teistmoodi kui meil, siis mida sa esimesena mainiksid?

Kindlasti poliitikat. Sellest on juttu lihtsalt absoluutselt igal pool – näitusel, poes, tänaval… kõikjal. Kasvõi näitusel tulevad händlerid hommikul omavahel kokku ja hakkavad poliitikat arutama. Eestis on meil üldiselt muud jututeemad. Näiteks see oli minu jaoks üllatav.

Suurimaks kultuuriliseks erinevuseks oli näha relvastatud inimesi avalikes kohtades, näiteks tavalises tanklas.

Näitustel muidugi see, et kell kuus hommikul on kõik kohal ja valmistavad juba koeri ette. Meil on tavaline, et sa tuled tund enne ringi algust, aga seal on see näitusemelu ikka kogu elu.

Mis oli sinu enda jaoks kõige suuremaks õppimiskohaks?

Händlerina see, et näita koera, mitte iseennast. Ja näe oma koeraga vaeva. Iseenda puhul see, et ma saan hakkama!

Sul endal on kodus austraalia lambakoer ja samojeedi koerad. Kuidas need tõud erinesid USA-s ja siin?

Austraalia lambakoerad tunduvad Euroopas justkui sportlikumad, aga meie samojeedid näevad kindlasti väga palju paremad välja kui seal. See tõug on seal kuidagi hoopis teistsugune – vähese karvaga ja pikajalgne. Samas on ka standardid kohati erinevad, näiteks pikasabaline aussie USA-s osaleda ei saa.

Mida sa soovitaksid teistele noortele, kes tahaksid sarnast asja ette võtta?

Julgege teha! Alguses võib kõik tunduda hirmutav, aga see annab teile sellise kogemuse, mida ei saa kusagilt mujalt. Ja õpetab tohutult palju. Võtke ainult kätte ja tehke ära! Tingimata ei pea ju alguses minema nii kaugele, võib alustada ka siitsamast Euroopast. Võtke, õppige ja haarake endasse nii palju kui te saate! Ma ise olen enda kogemusega nii rahul – lihtsalt meeletult äge, et mul selline võimalus oli, ja kindlasti tahaksin veel tagasi minna. Kas siis Euroopasse või Ameerikasse, aga pigem vist siis juba veel kord Ameerikasse.

Kuldne retriiver on saanud Liseth-Eliisele armsaks. Foto: Erakogu