Heig’s Wyanet’s Skade Kasvataja Petra Kardianova Slovakkiast. Omanik Ivi-Triin Vahera.
Tekst Ivi-Triin Vahera
Catahoula leopardikoera tegelik päritolu pole teada, aga vanad kirjutised ütlevad, et need koerad on põlisameeriklaste koertega ristatud punase hundi järeltulijad.
On viited Hispaania maadeavastaja Hernando de Soto ekspeditsiooni (1539–1542) märkmetele, et Põhja-Ameerikas oli tol ajal ainult üks koduloomaliik: indiaanlaste koer, kes nägi välja nagu hunt, kuid haukus nagu koer. Neid kohalikke koeri ristati Hispaania maadeavastajate kaasa toodud mastifite ja hurtadega. Sealt järgneb teooria, et tõug sai alguse 1700ndate keskel, kui Prantsuse asunikud emigreerusid tollasele Louisiana alale koos beauceron’i tõugu koertega. Asunikud ristasid oma koeri põlisameeriklaste huntkoertega, kes olid hästi kohanenud jahiks soisel alal, mille tulemuseks oli paremate tööomadustega koer ja kellest kujunes praegune Louisiana catahoula leopardikoer (edaspidi catahoula).
Catahoula’t kasutati algselt jahipidamiseks. Põlisameeriklased jahtisid nendega suurulukeid ning Kesk-Louisiana varajased asukad kasutasid neid ristandkoeri piirkonnas levinud metsveiste ja -sigade karjatamiseks ja püüdmiseks. Neil koertel kujunes välja ainulaadne karjatamise viis, moodustades karja ümber „koertest tara“, mis võimaldas koerte omanikul karja suunata ja juhtida. Selline karjatamisvõime ja loomulik tööinstinkt on olnud catahoula kasvatajate jaoks esmatähtis omadus, koerte välimik oli teisejärguline.
1800ndatel aretus intensiivistus, et saada perekoer, kes oleks sobilik jahiks, töö- ja valveomadustega, kuid kes samas sobiks kokku ka lastega. 1979. aastal nimetati tõug ametlikult Louisiana osariigi koeraks.
Catahoula leopardikoer on keskmist või suuremat kasvu koer, kes on ühtlasi lihaseline ja võimas, kuid ka väle ja vastupidav. Ta on iseseisev, valveomaduste ja arenenud territooriumi kaitsmise instinktiga koer, seega nõuab ta varajast sotsialiseerimist ning kindlat, kuid positiivsetel meetoditel juhendamist. Oma pere ja tuttavatega on nad väga armastavad ja hellad. Võõraste suhtes võivad näidata ükskõiksust või umbusklikkust.
Catahoula leopardikoerad kasvavad ja arenevad kuni 2. eluaastani, kuid on võimelised töötama täiskasvanu moel juba üheksa-kümnekuuselt.
Catahoulasid on palju eri värve, sealhulgas sinine ja punane merle, brindle ja ühevärvilised solid-värvused, nt must, kollane, punane ja šokolaadivärvi. Nende laiguline (leopardi meenutav) värvus võib koosneda kahest kuni viiest eri värvist, kusjuures üks on karvkatte põhivärv, millel on kontrastset värvi laigud ja märgised. Viimased võivad olla mustad, valged, pruunid, punased või seemiskollased. Kuigi catahouladel on valge värv ja markeering lubatud, siis valge põhivärvusena (st üleni valge vähese muu tooniga) pole soositud. Eelistatud on helesinised silmad, kuigi lubatud on mistahes värvid ja värvikombinatsioonid.
Tõug on oma omadustelt küll jahi- ja karjakoer, aga tegelikult on catahoula leopardikoer universaalne töötõug, keda on võimalik välja õpetada praktiliselt iga eesmärgi jaoks. Tänapäeval on ta endiselt hinnatud jahikoer, temaga on võimalik Euroopas mõnes riigis teha nii metssea- kui ka veisekarjatamise katset, kuid lisaks kasutatakse teda väga erinevatel aladel, nt vere- ja põllujälg, agility, sõnakuulekus, maastikujooks, frisbee, mitmesugustel veospordialadel, nagu canicross ja bikejoring, lisaks tegutsevad nad ka SAR (Search and Rescue) -koertena.
Kuigi tõug ei ole veel FCI poolt tunnustatud, on seda teinud mitu Euroopa riiki, sh Eesti Kennelliit, ning nad saavad võistelda spordis ja näitustel FCI egiidi all.
Küsimustele vastavad catahoula leopardikoerte omanikud Tatjana Rogovskaja ja Ivi-Triin Vahera Eestist ning omanik ja kasvataja, kennel Sun Apalachee omanik Marta Necka Lätist.
Miks just catahoula? Kuidas jõudsite selle tõuni?
Tatjana: Esmane tutvus tõuga oli koertenäitusel ja köitis koera ebatavaline värvus. Hakkasin otsima täpsemat infot ning kohtusin Lätist pärit tõukasvatajaga, kes soovitas kennelit, kust kutsikat võtta. Nii tuligi minu esimene catahoula 2018. aastal Slovakkiast. Tõug meeldis mulle nii sisult kui ka iseloomult, et kolme aasta pärast võtsin teise catahoula Lätist – sama kasvataja käest, kelle kaudu olin tõuga tutvunud.
Ivi-Triin: Tõug jäi kunagi ammu netiavarustes silma just oma välimiku poolest, aga kordagi isegi mitte ei kaalunud seda tõugu omale võtta, sest põgusa uurimise põhjal tundus tegu liiga hullu ja aktiivse tõuga. Alles paar-kolm aastat tagasi hakkasin omale otsima just sellist aktiivsemat koera, kes oleks keskmise suurusega ja vastupidav kaaslane matkadel ning kellega harrastada mulle pikalt huvipakkuvaid alasid (agility, bikejoring).
Marta: Meie peres on alati koerad olnud. On olnud erinevaid tõuge, peamiselt ida-euroopa ja saksa lambakoerad, mina aga tahtsin midagi erinevat – tahtsin iseseisvalt mõtlevat ja universaalsete omadustega koera. Ma ei varja ka seda, et otsisin just erksa värviga koera. Pärast catahoula saamist pidin oma mõtlemises seoses koertega palju muutma – pikk tee iseenda muutmiseks.
Kes on teie catahoulad – kui vanad ja kust pärit?
Tatjana: Hetkel on mul kaks isast: nelja-aastane Elon od Bojtarov Slovakkiast ja kaheaastane Aranck Sun Apalachee Lätist.
Ivi-Triin: Minul on peagi üheaastaseks saav emane Heig’s (Wyanet’s) Skade, pärit Slovakkiast.
Marta: Minu omad on Lätti toodud maailma eri paikadest – esimene tuli Slovakkiast, teine Saksamaalt, kolmas tõu sünnikohast Louisianast ning neljas samuti Ameerikast, täpsemalt Montanast.
Kui palju vajavad catahoulad igapäevaelus liikumist, koolitust, aktiivset tegevust?
Tatjana: Nad armastavad liikuda, neile meeldib tegeleda aktiivselt spordiga ja teha kuulekust, neile meeldib peremehe tähelepanu ja nad on alati valmis tegutsema. Neil on väga hästi arenenud jahiinstinkt ja seda tõugu koera valides peab omanik sellega arvestama. Catahouladel on ka hästi arenenud haistmismeel ja seetõttu sobib see tõug nii inimese kui ka esemete otsimisel, lisaks on nad end hästi tõestanud ka päästetöödel. Kasvamisel on vaja kindlasti palju panustada kuulekusele, et oma koera edaspidi hästi kontrollida. Lisaks on ta kloun-koer, kes ajab sind iga päev naerma.
Ivi-Triin: Olin varem teoorias teadlik, mida see tõug endast kujutab – tegu on väga aktiivse tõuga, seega olin juba kohe avatud mõtlemisega. Nüüd on kutsikaiga värskelt seljatatud ja kui mitu korda ma olin kuulnud, et „kutsikaga ju lihtne – väsib kiiresti ja magab palju“ – toona tundus mulle küll, et minu kutsikas vist ei puhka hetkegi. Igapäevatoit tuli meil ainult käest läbi trenni ja siiski ei piisanud ainult „ajutööst“, vaid kindlasti oli vaja päevas ka piisavalt füüsilist liikumist. Kuna mu kutsikas tuli talvel just kõige külmemal ajal, siis väljas pikemaid jooksuringe teha ei saanud ja see energia maandati õhtuti toas n-ö hullutuuride näol. Alates sellest hetkest, kui koer sai üheksa-kümnekuuseks, on ta tegelikult üsna mõistlik olnud (või olen juba lihtsalt selle energiaga harjunud). Teeme iga päev sõnakuulekusharjutusi, tegeleme algusjärgus agility’ga, loomulikult regulaarselt jalutused ka selliselt, kus koer saab end n-ö tühjaks joosta. See kõik on taganud, et kodus on mul tegelikult kas puhkav või iseseisvalt oma mängude või närimisasjadega toimetav koer. Kui alguses köitis mind tõu juures eelkõige nende omapärane kirju välimik, siis tõu juurde jään tänu nende iseloomule, sest lisaks välimusele on see tõug väga omapärane ka sisu ja käitumise poolest. Nagu ka Tatjana ütles, on tegu koertemaailma klouniga, kes lõbustab sind iga päev oma totaka käitumisega.
Marta: Catahoula nõuab esmasel sotsialiseerimisel suurt tähelepanu ning kahel esimesel eluaastal on kuulekuskoolitus KOHUSTUSLIK! On soovitatav, et teie treeneril või teil endal on ajakohased teadmised koerte treenimisest.
Milline on kõige suurem viga, mis on selle tõu aretuse juures tehtud?
Tatjana: Hetkel pole tõug eriti populaarne, aretusega ei tegeleta kuigi palju ja seetõttu pole aretuses tõsiseid vigu. Küll aga tuleks aretamisel põhitähelepanu pöörata paari (vanemate) valikule – kuna tõul on merle-värvus, siis kahte seda värvi koera ei tohiks ilma kindla testimiseta (geenitest) omavahel paaritada.
Marta: Üheks probleemiks on catahoula värvigeneetika mittetundmine (tänapäeval on selle kohta juba piisavalt materjali saadaval). Samuti see, et müüakse neid eelkõige kui armsaid värvilisi kutsikaid, kuid kellest kasvab lõpuks kindlameelne ja jõuline isemõtlev koer. See on suurepärane tõug, kuid on vaja oskusi, et nende potentsiaali õigesti suunata.
Tahaksin lisada, kui ostate koera mainekast kennelist, kellel on hea soovitus ja kus kutsikad on terviseuuringutega ja geenitestitud värvikombinatsioonidega vanemate järglased, siis on tegemist suhteliselt terve tõuga.
Alati tuleb pidada meeles, et catahoula ei ole ainult ilusa ja ebatavalise värviga tõug, vaid need koerad on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga jõulised loomad.
