Kersti Lang ja Kreisi esimese FCI rallikuulekuse MM-i rajal. Foto: Jukka Pätynen / Koirakuvat.fi
Tekst Margit Toovere, Kersti Lang
Kersti Lang ja bordercollie Kreisi (Bariguard Extreme Prince) naasid 28.–29. septembril Soomes toimunud esimeselt FCI rallikuulekuse MM-ilt finaali neljanda kohaga. Lisaks teeniti laupäeval võidetud poolfinaali eest ka üldse esimest korda välja antud CACIROB – rallikuulekuse rahvusvaheline sertifikaat.
Eestit esindas MM-il kokku kuus võistlejat, tiimi juht oli Vivian Ainsalu. Individuaalses arvestuses jõudis finaali ka Merrit Angerjärv koos labradori retriiveri Victoriaga. Meeskondlikus arvestuses oli Eesti 6. kohal, kolm parimat meeskonda olid Rootsi, Taani ja Austria. Kokku osales 48 koera kümnest riigist.
Lisaks võistlejatele esindas Karin Lassmann Eestit ka kohtunike tiimis.
Kersti Lang jagas meiega ka oma muljeid võistluselt:
Kersti Lang: finišijoone ületamisel hakkasid pisarad voolama
Neljapäeval asus Eesti meeskond teele Soome, et teha õhtul esimene treening Turu suures ja olulises võistluspaigas. Teadsin, et mu koer ei ole väsinuna teravaim pliiats karbis, seega püüdsin hoida treeningud lühikestena, motiveerivatena ning põnevatena.
Tegemist oli minu esimese suure koeraspordivõistlusega, nii et kõik oli uus ja huvitav. Varem olime suurematest võistlustest osalenud korra Eesti meistrivõistlustel, kus saavutasime viienda koha. Seal said meile saatuslikuks noore koera poolikuks jäänud elemendid, kuid MM-iks olime teatud osa neist selgeks saanud.
Reede algas ametliku treeninguga, millele järgnes veterinaarkontroll. Sellisel kujul veterinaarkontrolli nägemine oli minu jaoks uus kogemus – see algas kiibi lugemisega, seejärel võttis järje üle veterinaar. Pidime näitama koera traavi, et arst saaks veenduda, et koer ei lonka. Seejärel hopsti lauale, kus kontrolliti kõrvad-suu-silmad ning katsuti üle suuremad liigesed ja varbad. Viimasena arstilt sõbralik patsutus koera seljale ja kuulutatigi meid võistluskõlblikuks.
Laupäev – poolfinaal
Päev algas varajase ärkamisega, et toita koer. Kreisi tundus tavapärane, oli küll reisimisest veidi väsinud, kuid siiski rahulik ja heatujuline. Minul oli sees sarnane närv nagu Eestiski võisteldes – hommikul isu ei ole, kuid liblikad kõhus on asi, mida naudin.
Saabusime halli, seadsime koerte puurid üles ja Kreisi heitis uuesti magama. See oli hea märk – kogub energiat! Avatseremooniale võtsin Kreisi kaasa, lootes talle võistlusplatsil viimase positiivse emotsiooni anda. Õnneks magas ta ka pikkade kõnede ajal, nii et energiakulu ülemäära suur ei olnud.
Pärast tseremooniat pandi kohtunike poolt esimene rada paika ja rajale läks „valge koer“ – enne võistlejaid rada läbiv testkoer. Tema soorituse järel oli kohtunikel võimalus rajal veel viimased parandused teha ja varsti algaski esimene sooritus esimestel rallikuulekuse maailmameistrivõistlustel.
Rada 1
Minu stardinumber oli 20, mis tähendas, et eelnevaid koeri ma ei näinud. Elasin kaasa ainult oma tiimikaaslastele, ülejäänud sooritusi vaatasin hiljem internetist. Teiste soorituste mittevaatamine on minu jaoks enda stardiks valmistumisel traditsiooniks saanud. See võib paistab üleolev ja ebaviisakas, aga sobib meile kõige paremini – Kreisi magab, aegajalt mind puurist piiludes, ja mina kõnnin mõttes 100. korda rada läbi. Miks ma teisi ei vaata? Ma ei taha, et nende otsused, sooritusalad või vead minu plaani mõjutaksid. Panen 10-minutilise raja tutvustamise jooksul selle enda jaoks paika täpselt nii, nagu mulle ja Kreisile sobib ning viimasel hetkel muudatuste tegemine pole tark mõte.
Käisin enne meie korda Kreisiga veel kiirel õuetiirul ning tundsin, et tegelikult on hing veidi hell – ju siis ikka mingid emotsioonid olid tasapisi kogunenud, kuid eestlasena olin need kuskile tohutult sügavale ära peitnud.
Enne meid võistlevad Viktoria Lumbe ja Luna olid just rajale suundumas. Võtsin pusa seljast, haarasin mänguasja ja liikusime soojendusalasse. Kreisi silmad särasid, tundus, et ta on 100% kohal ja tunneb end mugavalt. Ka mina tundsin end hästi – rada oli täpselt meie maitsele.
Viktoria ja Luna lõpetasid oma soorituse ja meie Kreisiga liikusime stardialasse kohtuniku stardiluba ootama. Kuni kohtunikud eelmise sooritaja punkte arutasid, kasutasin võimalust ja kükitasin ootamiseks maha – sain end koera paitamisega rahustada ja ka Kreisi püsis rahulik. Ilmselgelt olin ma sel hetkel närvis, kuid keeldusin seda tunnistamast.
Ja siis olid kohtunikud valmis! Raja koostanud Karin Lassmann andis stardiloa. Teine kohtunik, Martina Klein Saksamaalt paistis meeldivalt ootusärev. Traditsiooniliselt küsisin oma koeralt, kas ta on valmis – ilmselgelt ta ei vastanud, kuid tema näost oli näha, et ta oli valmis, ning startisime rajale.
Esimesed elemendid sujusid hästi. Kreisil püsis super kontakt ja töötahe kogu raja jooksul. Meil lipsas sisse üks väike viltune istumine, aga edasi kulges kõik sujuvalt – külgsammud ja tagurdamised läksid kenasti. Ralli peaks justkui füüsiliselt lihtne ala olema, aga tundsin, kuidas higi mööda selgeroogu alla voolas ja pea oli kerge, sest unustasin hingata. Finišijoone ületamise järel lõid emotsioonid üle pea – pisarad hakkasid voolama. Haarasin Kreisi sülle ja lihtsalt olin selles hetkes. See oli imeline tunne!
Finišis lõid emotsioonid üle pea. Foto: Jukka Pätynen / Koirakuvat.fi
Rada 2
Mõne aja pärast algas Taani kohtuniku Brian Binnerupi koostatud teise raja õppimine. Eelnevalt rajalt saadud hea tunne varjutas pisut raskeid elemente. Ootasin oma korda taas “ebaviisakalt” eraldunult, Kreisi magas.
Meie kord hakkas kätte jõudma ning Kreisi tundus sama erk kui eelmisele rajale minnes. See oli tema puhul tavatu, järelikult tuli pikk puhkamisvõimalus kasuks – väike võit! Lisapinget lõid osad elemendid, mis (veel) kolmeaastasel koeral täiesti selged polnud. Lootsin, et need meile keset rada liiga kõvasti jalga ei tulista.
Ootasin stardialas, kuni kohtunikud eelneva soorituse punktimärkimise lõpetasid. Keerasin selja, et rahuneda ja hingata, ning siis andis kohtunik Brian Binnerup stardiloa. Taamal seisis teine kohtunik, Ida Lindgren Rootsist, kelle silmad märkavad absoluutselt kõike.
Esimene meile keeruline element oli kutsumine üle tõkke. Vabastasin ootava koera – “hopp-hopp” – ja esimesed sammud tuli ta sirgelt minu poole, mitte ei läinud tõkkele. Ehmusin! Suunasin oma mõtte ja jõu tugevamalt tõkke poole, mille peale Kreisi muutis suunda ja võttis tõkke. Super!
Külgsamm ees tulistaski meid jalga, õnneks mitte nii tugevalt, kui kartsin. Minu poolt väga-väga kardetud poolevahetus ümber koonuse õnnestus ka. Ida Lindgreni hinnangul oli jooksutempole minnes liiga hilja tõustud. Nõus – see oleks pidanud toimuma pisut varem ja maksis meile valusad -10 punkti. Viimaseks elemendiks oli koera kutsumine tõkke kõrvalt, mis sai saatuslikuks nii mõnelegi võistlejale. Kreisil endiselt pilk põles, kontakt oli 1000%. Kasutasin tõkkest mööda kutsumiseks agility’st õpitud nippi ja õnnestunult. Finišijoonel pääsesid emotsioonid taas valla!
Esimene päev lõppes 187 punktiga 200-st, mis tõstis meid esikohale! Lisaks teenisime poolfinaalide võitjatena rallikuulekuse rahvusvahelise sertifikaadi – CACIROB-i. See oli esimene kord, kui sellist sertifikaati jagati ja see oli meie jaoks tohutu võit.
Kersti ja Kreisi teisel rajal. Foto: Jukka Pätynen / Koirakuvat.fi
Pühapäev – finaal
Pühapäeva hommikul tundsin väsimust ja ka Kreisi oli väsinud. Pinget lisas ka teadmine, et meilt loodeti esikoha hoidmist. Minu jaoks oli üllatav, kui palju inimesi meile kaasa elas – mitmed kirjutasid, et meie etteaste liigutus neid ja nad nutsid koos meiega finiši järel. Ma ise tunnen end kui nimetu mats metsast, kel on lihtsalt oma koertega vedanud, seeläbi oli kogu olukord minu jaoks veelgi müstilisem ja liigutas väga.
Finaalrada oli väga pikk ning elementide mõttes meile raskeim. Raja eesmärk oli “eraldada terad sõkaldest”. Kuigi meie sooritus ei olnud enam nii tugev kui esimesel päeval, suutsime siiski maailmameistrivõistlustel neljanda koha saavutada – see tulemus oli meie jaoks väga kõrge ja ületas eesmärgid mitmekordselt.
Finaalis. Foto: Jukka Pätynen / Koirakuvat.fi
Poodium oli aus – kõrgetel astmetel seisid tiimid, kes olid meist paremad ja seda väärisid. Õnnitlused!
Need võistlused olid suurepärane kogemus. Kuigi hetkel tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun, olles andnud endast 200%, on mu süda siiski täis soojust ja motivatsioon kõrgem kui kunagi varem. Olen tänulik oma koerale ja meie saavutustele – see ralliaasta on olnud meile erakordselt helde – Eesti, Soome ja Leedu rallikuulekuse tšempionitiitlid, CACIROB ning 4. koht esimestelt rallikuulekuse maailmameistrivõistlustelt. See kõik on palju rohkem, kui ma kunagi oleksin osanud unistada. Senine teekond on olnud väga lõbus ja nauditav. Muidugi on sellel teel olnud nii higi, verd kui pisaraid, aga ma ei jõua ära oodata, mida tulevik meile toob!
Vaata FCI rallikuulekuse MM-i kõiki tulemusi SIIT.
