Küsis: Lemmi Kann
Vastas: Maarja Kalma, händler alates aastast 2006, näitusekoolitaja, koera- ja kommunikatsioonientusiast
Fotod: Migle Narbunaite, Kynoweb, Pille Saar, Kristiina Tammik, Kersti Lang, Kaire Meristo, Ariana Zamoznikova, Aleksandrs Borodajenko
Koerad on palju sajandeid olnud inimese parimad sõbrad, mis Eestis paraku ei kipu kajastuma koeranduse maines. Palju aastaid tõukoerandusmaailmas askeldanud Maarja Kalma leiab, et tõukoerte omanikel on mitmeid võimalusi ühiselt tegutsedes seda paremaks muuta.
Koertest lemmikloomadena ja koerapidamiskultuurist on Eestis hakatud viimastel aastatel aina rohkem rääkima. See torkab silma nii peavoolumeedias kui ka sotsiaalmeedias. Mis seisus Eesti koerandus sinu hinnangul on?
Eestis on koeri palju, eriti suur oli tung kutsikate järgi koroonakriisi keskel, kui inimesed olid kodused. Aga kui me vaatame meie meediapilti, siis enamasti kajastatakse koertega seotud teemasid negatiivses võtmes – kas läbi koerarünnakute või õnnetuste. Väga vähe jagame seda, kuidas koerapidamine ja koolitamine võib tänast internetiseerunud ja individualistlikku ühiskonda toetada. See aga omakorda mõjutab ka nende inimeste suhtumist koertesse, kellel endal koera pole.
Alles mõned päevad tagasi oli mul koos oma bokseriga rongis sõites juhus, kus üks ema ähvardas oma väikest last korduvalt sellega, et kui ta rahulikult ei istu, siis kutsu hammustab. Samal ajal magas minu koer rahulikult pingi all, sest teab juba varakult, et ühistranspordis ei ole tal lubatud kellestki ega millestki välja teha.
See pani mind jälle mõtlema selle üle, kuidas me tihtipeale, vahel isegi mõtlematult erinevaid negatiivseid stereotüüpe põlvest põlve tugevalt edasi anname. Sarnasesse kategooriasse läheb näiteks ka teise ema soovitus oma lapsele, kes ei ilmutanud koera märgates mingeid ebamugavuse või hirmu märke: „Ole julge, ära karda, ta ei hammusta!“.
Suure tõenäosusega selline laps kasvabki üles alateadliku mõttega, et koer on tingimata ohtlik ja hammustab.
Siin ongi aga see koht, kus tuleb aru saada, et selliste reaktsioonide põhjus on seesama mainitud üldine pilt, mis tuleneb omakorda sellest, et kõik koeraomanikud ei mõtle selle peale, millise signaali nad oma tegevuse või tegevusetusega teistele inimestele saadavad.
Kõigile ei pea koerad meeldima, aga meie roll on koolitada oma koeri selliselt, et suudaksime koos eksisteerida. Soovime, et koer oleks normaalne ühiskonna osa, aga me päriselt ei suuda täita seda positiivse eeskuju rolli, et koerapidamise mainet tõsta. Kui ütleme, et „minu koer ei hammusta“, kuid ta hüppab tervituseks poriseks kellegi valge suvesärgi või haugub lakkamatult, siis ka see ei ole okei.
Keda sa meie all silmas pead?
Lihtsalt koeraomanikke, kasvatajaid, treenereid – kõiki, kellel on kodus vähemalt üks koer.
Me istume tõukoeraomanikena natuke omas mullis: käime näitustel, trennides, aretame ja kui teeme teavitustööd, siis pigem oma tõu põhiselt. See kõik suurde pilti tavaliselt ei jõua ning läheb teadlikkuse ja koeranduse maine tõstmise mõttes paraku kaduma.
Koerapidamine on hästi tore sotsiaalne väljund väga paljude inimeste jaoks. Koertest on saanud lihtsalt lemmikloomade asemel pereliikmed, neid võetakse kaasa näiteks kohvikutesse ja muudesse avalikesse kohtadesse. Paljud kontorid pakuvad ühe boonusena võimalust koera tööle kaasa võtta, mis pikkade tööpäevade puhul on tihti oluline pluss. Päris paljudes teistes Euroopa riikides ollakse selle kõigega väga harjunud, Eestis ei ole see veel nii tavapärane.
Kui rääkida koertega kohvikus käimisest, siis on ju inimesi, kellele lihtsalt koerad ei meeldi või nad kardavad neid. Neile on väga keeruline öelda, et ta peab aktsepteerima koeri kohvikus või mujal enda ümber.
Absoluutselt! Aga Eestis see ongi suuresti ka koerapidajate endi tegemata töö.
Mulle meeldib tuua näiteks Tšehhit, kus olen viimaste aastate jooksul ise päris palju olnud, mitmel korral ka oma koertega koos. Ühiskonnaeluks koolitatud koer on seal normaalne osa linnakeskkonnast ja kui inimene võtab koera, siis on ka täiesti iseenesestmõistetav, et ta panustab sellesse, et loom oskaks olla ega segaks teisi. See on neile kuidagi loomulik, et kutsikat õpetatakse juba algusest peale suhtlema oma inimesega, temaga koos tegutsema ja kõigesse muusse neutraalselt suhtuma. Tänu sellele on ka täiesti tavapärane, et koeri võib näha inimestega koos kõikjal ja keegi ei reageeri sellele ei positiivselt ega negatiivselt – nii lihtsalt on.
Selline elukorraldus saab välja areneda ainult siis, kui koeraomanikud võtavad endale suure vastutuse ja kohustuse oma koerad ühiskonnakõlbulikuks koolitada.
Ma usun, et mu kõige tähelepanuväärsem mälestus on ühest vanaprouast, kes läks oma kahe pekingi koeraga koos üle tee. Proua tõstis näpu, koerad jäid seisma ja vaatasid teda. Kui tuli läks roheliseks, andis ta märku ning nad liikusid koos üle tee. Ei mingit närvilisust ega sebimist, see oli lihtsalt rahulik ja igapäevane situatsioon, mis jättis mulle tohutult tugeva visiooni sellest, kuidas asjad võiksid olla.
Hästi oluline on suunata kommunikatsiooni siinkohal ka teistpidi ehk juhendada ka mittekoeraomanikke, kuidas linnakeskkonnas vastu tuleva koeraga suhelda võiks. Nii laste kui ka täiskasvanute seas on väga palju koerasõpru, kuid vahel tekib tänaval liikudes või ühistransporti kasutades tunne, justkui koeraga liikudes oleksid sa ühiskondlik omand. Näiteks kui sa ei luba oma koera kallistada, oled automaatselt paha ja su koer on kuri.
Siinkohal on jällegi koeraomanike vastutus teha selgitustööd nii individuaalselt kui ka meedia vahendusel, et näiteks tänaval vastutuleva kutsika peale ei maksa hakata vaimustusest kiljuma, kuna kutsikas peab õppima inimestesse edaspidi neutraalselt suhtuma. Ei ole ju kellegi jaoks tore, kui 50 kg täiskasvanud koer rõõmustab ülevoolavalt iga möödamineva inimese üle, kuna kutsikana õppis ta ära, et iga inimene on mõeldud tervitamiseks.
Kuna minu enda elu on olnud väga liikuv, siis olen enda koeri õpetanud päris algusest peale igasugustes keskkondades mind usaldama ja minu juhendamist ootama. Kui inimene küsib, siis ma hea meelega luban koera sügada – olin ju ise samasugune ilma koerata koerahull laps üldse mitte kaua aega tagasi. Aga kui ma istun rongis, kõrvaklapid peas ja koer magab minu jalgade all, siis ma tahaksin olla omas mullis, mitte vastata küsimustele. Ma ei ole siis mitte ülbe, vaid lihtsalt tegelen oma igapäevase punktist punkti liikumisega, koer kaasas.
Sa viitad sellele, et Eestis ei ole koerad piisavalt sotsialiseeritud ja koolitatud, kuna meil ei ole nii kõrgel tasemel koeranduskultuuri nagu paljudes teistes riikides?
Just nimelt! Riigiti ja ühiskonniti on see ikka väga erinev. Me kipume eestlaslikult istuma omas mullis, aga see suhtumine kandub üle ka koertele. Kui me teeme rohkem ühistegevusi, – trenne, koerte tutvustusi ja muid taolisi asju, sotsialiseeruvad paremini nii koer kui ka inimene. Tasub tulla sotsiaalmeediast välja ja päriselt koos asju teha, sest meil kõigil on üksteiselt õppida ja omas mullis kritiseerides asjad ei muutu. Mida rohkem inimesi meie hobiga kaasub, seda parem kõigile.
Tulles taas Tšehhi juurde – koer võetakse seal kutsikast peale igale poole kaasa ja tulemuseks on see, et koer harjub olema koos oma inimesega igas olukorras. Ühtlasi tähendab see, et kui koer märkab tänaval teist koera, eelistab ta oma inimest ega torma teise koeraga suhtlema. Kui koer on pargis rihma otsas, siis Tšehhis tähendab see seda, et inimesel on kiire, koer on agressiivne või on selleks mõni muu põhjus. Ometigi ei kohta seal naljalt olukorda, kus mõni koer ummisjalu võõra koera poole tormaks, oma omanikku unustades. Nad kulgevad koos ja see on täiesti loomulik.
Eestis peetakse pahatihti sotsialiseerimiseks seda, et kutsikas lastakse mänguväljakul lihtsalt teiste koertega mängima, mille tulemuseks on mõtlematud õnnetused ja seeläbi reaktiivsed koerad, või siis lihtsalt koerad, kelle eluunistuseks on teise koeraga mängima pääseda ning kes omanikku enam oluliseks ei pea.
Teine probleem on kindlasti see, et mitte kõigil koolitajatel ei ole tegelikult piisavalt kogemusi ja pahatihti ka teadmisi, kuidas õpetada inimest oma koera lugema ja juhtima. On suurepärane, et kutsikale õpetatakse selgeks teatud käsklused ja ta täidab neid segajateta keskkonnas, kuid need on vaid platsikoolitus. Õppimine on protsess, kus õpib eelkõige inimene, kuidas oma koeraga suhelda. See on aga omakorda eelduseks sellele, et koolitada koerast sotsiaalne ja ühiskonnakõlbulik kaaslane. Ma näen seda treeningutel kahjuks hästi palju, et puudu jääb elementaarsest koera lugemise ja juhtimise oskusest. Koer ei ole karvane inimene, kellele lugeda moraali või kes saaks inimese juhendamiseta aru, mida temalt oodatakse. Ja ka inimese jaoks ei tule teisest liigist looma mõistmine alati lihtsalt – ka tema vajab selleks juhendamist.
Millised on tavalisemad vead mõtlemises või treeningul, mida ikka ja jälle tehakse?
Me teeme asju nö asja pärast, mõtlemata suurema pildi peale – mis on see tulemus, mida sa tahad oma koeraga saavutada?
Sama moodi, nagu ka inimestele suuremate projektide puhul soovitatakse – eesmärk tuleb teha väiksemateks juppideks. Kutsika puhul peaks algama kõik sellest, et omanikuga koos on hea ja huvitav, omanikuga koos teeme igasuguseid toredaid asju. Nii kasvab kutsikast usaldav ja sotsiaalne kaaslane, kes on õppinud õppima ja keda on tänu sellele ka lihtsam koolitada. Oluline on, et emotsioon oleks õige juba algusest peale.
Versus lähenemine, kus väike kutsikas viiakse kusagile suure platsi peale, kus ta järsku peab toime tulema kõigega, mis on uus, huvitav ja natuke hirmus. Seda kõike võib olla tema jaoks liiga palju korraga, tal on seal ebamugav, ta väsib ruttu ja tulemuseks on koer, kes läheb sarnasesse olukorda sattudes koheselt vältimiskäitumisse. See ei ole sotsialiseerimine. Eriti, kui see toimub vaid korra-kaks nädalas ja väljaspool trenni tegeletakse koeraga minimaalselt.
Kõike tuleb teha mõistlikult ja oma koera jälgides – nagu ka inimesed, on iga koer erinev, keda ei tasu võrrelda kellegi teisega.
Ühel võib mõni oskus võtta oluliselt kauem aega kui teisel, kuid samas võib mingis aspektis tagasihoidlik kutsikas olla hiilgav hoopis kusagil mujal. Oluline on jälgida ennast ja oma koera ja liikuda mõlemale sobivas tempos nii, et säiliks ja kasvaks rõõm ja usaldus koos tegutsemisest.
Enne kutsika võtmist peaks põhjalikult enda jaoks läbi mõtlema, kuidas ja kuhu kutsikas ja hiljem täiskasvanud koer sinu elus sobitub ning mida sa tahad temaga koos teha. Kui sa mõtled kutsikale ja koerale kui oma elu osale, ja valid ka kutsika vastavalt sellele, asetub kõik paika. Sealjuures peab kindlasti arvestama, et eri tõugu koerte koolitusvajadus on erinev, kuid kõikide koerte puhul on oluline lõpptulemus – see, et kõigil oleks konkreetse koeraga mugav koos elada ja koer ei sega ka teisi inimesi sinu kõrval.
See ootus on natuke seotud ka eelarvamuste ja stereotüüpidega. Näiteks eeldatakse, et kõik bullterjerid ja mastifid on agressiivsed ja kõik labradorid on rõõmsameelselt leebed.
Absoluutselt! Ma ise alustasin bassetiga ja olen seda samuti tunda saanud. Kui ma läksin Sabbyga esimest korda tegema KK-2 eksamit (kuulekuskoolitus), sain kohtuniku käest halvustava kommentaari: miks ma ronin bassetiga saksa lambakoerte pärusmaale?! Kõik ju teavad, et basset on tõug, kellega ei saa kuulekust teha.
Ma jätsin selle võistluse pooleli peale esimest kõrvalkõnni skeemi, sest ei suutnud sel hetkel ennast enam piisavalt koguda ja fokusseerida oma sooritusele. Mul võttis päris palju aega, enne kui otsustasin, et tahan siiski uuesti proovida. Loo puändiks oli, et samal eksamil tegin esimese KK-1 soorituse ka oma tollal noore bokseriga, pärast mida kohtunik vabandades tõdes, et mõni inimene ikka üllatab positiivselt. Ehk mitte kunagi ära hinda raamatut kaane järgi või veena kedagi, et midagi on võimatu.
Selle mittekoolitatava bassetiga sai tema koolitustee punkti siis, kui kolisin mõneks ajaks Eestist ära õppima. Selleks hetkeks olid tema tulemustereas võistlustelt KK-2, KK-1, BH, RK, SK, mõned mitteametlikud agility tulemused ja teraapiakoerte sobivustest.
Kuid jällegi – kõik sai alguse sellest, et sattusin treeneri juurde, kes esimeses trennis arvas, et koer on äge ja mina saan ka võibolla hakkama. Õppisime, kuidas saavutada, et isepäine koer hakkaks koostööd tegema. Tuli leida erinevaid viise, kuidas mitte keskenduda sellele, mida tahad sina, vaid kuidas panna koer tundma, justkui oleks kogu protsess just tema jaoks kasulik. Läbi selle trennigrupi sain kogukonna, kellega toetasime ja elasime üksteisele kaasa aastaid. Paljudega sealt suhtleme tänaseni.
Alles hiljuti peatusin mõne nädala Hispaanias, kus elab inimene, kes just läbi selle grupi on tänaseks mulle oluliseks sõbrannaks kujunenud. Poleks olnud seda treenerit ja gruppi, ma ilmselt täna vähemalt sellisel tasemel koertega enam ei tegeleks. Protsess just selle koeraga õpetas mind ennast tohutult analüüsima ning kujundas hästi palju ka minu enda maailmanägemist ja tõenäoliselt ka oma koerandusvälise karjääri valikuid. Üsna silmaklappidega edule orienteeritud ja inimeste suhtes ebakindlast teismelisest inimeseks, keda huvitab strateegiline pilt, psühholoogia (eriti just haridusest ja õppimisest lähtuvalt) ja laiemalt miks, kuidas asju teha ja tehakse.
Mis on selle jutu mõte: koeraomanikul endal, tema treeneril ja ka kohtunikel peab olema julgust ja oskust näha kastist väljapoole. Nii nagu inimestega, on ka koertega – sa ei saa läheneda kõikidele ühtemoodi, ühte tõugu koerad ei ole kõik ühesuguse iseloomu, võimete ja temperamendiga. Ei ole olemas koera, keda pole võimalik õpetada, kui ta pole just päris katkise psüühikaga. Koera õpetamiseks ja sotsialiseerimiseks tuleb leida lihtsalt õiged moodused ning jälgida protsessi.
Väga oluline on märgata seal kõrval ka inimest – isiklik pagas ja kogemus, millega trenni tullakse, on inimestel väga erinev. Kui öelda lahenduseks lihtsalt, et „ole oma koera jaoks huvitav“, võib see tähendada mida iganes. Nagu koerale, nii on ka inimesele vaja selgust ja individuaalsest paarist lähtuvaid juhendeid, sammsammulist lähenemist ja sellest tulenevaid pidevaid väikeseid eduelamusi, mis paneb protsessist aru saama ja tahtma teha rohkem, kui üks poolkohustuslik kutsikakursus.
Paljud tahaksid kindlasti teada, millised on need koeraraamatud, mida sa soovitaksid enne kutsika võtmis lugeda.
Karen Pryori „Ära koera maha lase“, Tuire Kaimio „Kutsika kasvatamine“ – esimesed, mis mulle pähe tulevad. Need ei ole reeglitekogumid, mis ütlevad, et tee nii või naa, vaid õpetavad laiemalt mõtlema ja annavad hea arusaamise, kuidas koer toimib. Hästi oluline on seejuures, et siis mine ja proovi järgi, kuidas sinu koer mingites olukordades reageerib.
Üks viimase aja väga hea kuulamine on olnud veel „Training without conflict“ podcasti episood mitmekordse IGP maailmameistri, soomlase Mia Skogsteriga – just sellest, kui oluline on inimese õige emotsioon ja oma koera nägemine igasuguse koolituse puhul.
Facebooki koeragruppides postitusi lugedes tundub, et paljud esmakordsed kutsikaomanikud on oma kutsikatega püsti hädas ja tihti selle murega üksi, sest kutsika kasvatajat pole mingil põhjusel pildil. Kas ja milline on kasvataja vastutus kutsikaomanike suunamisel ja kutsikakooli valimisel?
Tegelikult võiks olla kasvatajate üks eesmärk oma kasvandike omanike seas kogukonna tekitamine, et ükski värske kutsikaomanik ei jääks üksi, eriti esimesel aastal. See on väga oluline, et värskel kutsikaomanikul oleks kellegagi peegeldada oma muresid ja rõõme. Kasvataja võiks anda ka soovitusi, kuidas ja kus kutsikat koolitada. Ta ei pea pidevalt kätt hoidma jääma, aga võiks tuua inimesed kokku ja anda tegevustele ühine algus. Kutsikakooli valik on väga oluline, sest esimesel koolitajal on väga suur vastutus, mis sellest kutsikast edasi saab. Kas ta suudab motiveerida inimest tegutsema, kas ta õpetab inimest mõtlema läbi koera prisma? Et kutsikaomanik ei saaks lihtsalt hunnikute kaupa teoreetilisi teadmisi, mida mitte teha, vaid ta õpiks, mida ja kuidas kutsikaga teha ning miks see vajalik on.
Ebasobiv või vale treening on ilmselt ka selleks põhjuseks, miks koolitus või harrastus pooleli jäetakse, kui tulemused pole sellised, nagu omanik tahaks. Näiteks ka koeraspordis ja näitustel.
Just. Osad koerad teevad oma soorituse ära, aga see jääb keskpäraseks, sest puudu on jäänud oluline komponent mõlemale osapoolele – õppima õppimine, baasi loomine selleks, et koer ja tema juht hakkaksid teineteisest aru saama. See on see baas, mida peaks aitama ehitada kutsikakoolitajad.
Kust tekivad probleemkoerad? Nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse ja tahetakse. Kui koer ei naudi võistlusringis olemist, on treeningprotsessis midagi valesti läinud ja omanik peaks esitama endale küsimuse, mida tema valesti teeb. Mitte koer. Tegelikult tuleb siis alustada täiesti algusest – oma koeraga kontakti loomisest ja läbi mängu motivatsiooni tekitamisest, et koer oleks ringis või trenniplatsil energiline ja särav.
Ma näen näitusekoolitustel hästi palju sellist suhtumist, et tahetakse kiirelt tiitleid saada ja treenitakse koeri kohustuslikke elemente sooritama. Tulemuseks on käskude ja keeldudega ohjeldatud tujutud koerad, kes justkui ootavad platsi ääres trammi, nad ei taha seal tegelikult olla või tõstavad energiat lõpuks ringist välja saades. Näituseplats on muutunud koera jaoks rutiiniks ja tal on seal lihtsalt igav. Omanik on närvis ja kõik on segane.
Kuid taas taandub olukord küsimusele: kas me õpetame koerale selgeks mingi konkreetse joonise või me õpetame teda nautima iga situatsioonis inimesega koos tegutsemist. Kui sa suudad näitusejoonise oma koeraga ära teha keskpäeval keset Raekoja platsi nii, et ta on fokusseeritud sinule ja ta tõesti tahab seda teha, siis on kõik korras.
Aga parem ära tee seda – mine hoopis mängi oma koeraga ja tee mõni harjutus sinna vahele. Ära suru rutiini!
Mida sa arvad koertenäitustel käimisest kui hobist, mille üks eesmärke ongi lihtsalt tiitlite kogumine? On ju selge, et kõiki tšempioni tiitleid saanud koeri ei kasutata aretuses.
See läheb minu jaoks taas selle kogukondliku läbikäimise teema alla. See on väga tore, et inimesed tahavad näitustel käia – selleks ei pea olema ideaalne koer. See annab kõigile võimaluse näha oma ja ka teiste tõugude esindajaid koos, mis annab pildi tõu hetkeseisust ja sellest milline see tõug tegelikult on, mitte vaid oma koer.
Teiseks on näitustel väga suur ja sotsiaalne aspekt nii inimestele kui ka koertele. Näitustel käimine aitab hoida kriitilist pilku ka enda koera suhtes – kas ta peaks aretuses osalema või mitte. Hästi oluline on mõista, et tõug tervikuna on olulisem kui sinu enda koer. Eesmärk on ju see, et tõug oleks võimalikult heal tasemel, mitte see, et sul oleks võimalikult palju rosette.
Kindlasti aitab näitustel käimine ja kõikide teiste koerte nägemine mõista tõugu üldiselt ning teha edaspidi juba ka teadlikum valik kutsika võtmisel.
Ma soovitan alati inimestele – minge suurtele erinäitustele, et näha oma tõust suurt pilti! Ja kindlasti peaks vaatama koera ka töötamas – sest tõutüüpiline välimik on oluline, kuid tõu säilimise osas on kõige olulisem sisu. Kõik tõud ei ole ega peagi olema dekoratiivkoerad ning väga oluline on pakkuda koerale oma tõuomast tegevust. Vaid läbi selle saame tagada, et ka aastakümnete pärast oleks meie lemmiktõug püsinud just sellisena, nagu ta on mõeldud. Minu meelest on väga oluline oma tõuinimestega kokku ja tuttavaks saada, sest me veame ju ühte asja. Me oleme ühe tõu ja laiemalt ühe hobi eest väljas.
Kuidas konverteerida näitusekultuuri kõigi oma positiivsete külgedega üldiseks positiivseks koerandusekuvandiks?
Näitustel käijatel on tegelikult koeranduse positiivse maine kujundamisel väga suur roll ja võimalus. Kasvõi alustades selles, et näitusekoer on kõikidel muudel päevadel täiesti normaalne, hästi sotsialiseeritud tõukoer, kellega on meeldiv ja mugav igal pool koos käia ja soovi korral ka mõnd muud ala harrastada.
Hästi oluline on see, kuidas näitustel osalejad suhtuvad koeri uudistama tulnud inimestesse. Palju on sellist tõrjuvat hoiakut – ära sega, ära tule! Arusaadav, et vahetult enne ringi minekut ei soovita suhelda, aga seda saab selgitada ning pakkuda võimalust vaadata ring ära ja tulla siis uuesti.
Me peaksime võtma selle aja koerahuvilistega suhelda, sest selle pinnalt kujuneb arvamus tõukoeranduse kohta üldisemalt. Me saame seda ise näitustel silmast silma kujundada. Meil tõukoera omanikena on see võimalus, võibolla isegi kohustus luua ühiskonnas koerandusest positiivset kuvandit.
Koertenäituste publik ei ole paraku väga suurearvuline. Milliseid võimalusi sa veel näed koeranduse positiivse kuvandi loomisel?
Ma lõpetasin kaks aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemia ja tegin lõpuüritusena Koerapäeva, mis toimus Telliskivi linnakus ja kuhu ma kutsusin koerandusest rääkima mitmeid tugevaid koolitajaid. Täpselt selline üritus, millest meil on puudus – hea koerapidamistava tutvustamine avalikkusele. Ehk saaks ka näituste ja võistluste korraldajad kaaluda selliste töötubade tegemist oma näituste ja võistluste raames? See annaks sündmusele lisandväärtust ja tooks kokku rohkem koerandusest huvitatud inimesi.
See on üks põhjus, miks mulle tohutult meeldib Inglismaal Crufts’il käia. Näitus näituseks, aga seal demotakse palju eri hobisid, mida on koos koeraga võimalik teha. Ja mitte ainult tippsportlaste tasemel, vaid näidatakse ka algajaid, mis aitab samastuda ja julgustada ka teisi mõne alaga alustama.
Mis mulle veel tohutult meeldib ja mida Eestis veel pole, aga võiks juurutada – Canine Good Citizen test. See on elementaarne koera sotsiaalsuse test, mille läbimine annab inimesele koeraga liikudes teatavad eelised. Selle testi läbimine kinnitab, et omanik on võimeline oma koera juhtima ja koer on sotsiaalne. Oleks ju hästi tore, kui mõne näituse raames seda testi tutvustataks ja inimestel oleks võimalik ka küsimusi esitada.
Sellised ettevõtmised aitaksid lõpetada mullistumist ja vastandumist, mis tõukoerte ja tõuta koerte maailmade vahele on tekkinud. Tegelikult on koer ju koer ja neile kõigile kehtivad ühiskonnas ühesugused ootused.
Et siis – rohkem koostööd igat sorti koerainimeste vahel?
Kui me vaatame maailmas olulisi ja tuntud kasvatajaid, siis nad teevad omavahel koostööd. Õppides teiste kogemustest jõuad oluliselt kaugemale kui üksi oma nurgas pusides. Kogukond on oluline ja me peaksime iga päev mõtlema selle peale, kuidas seda kasvatada – uusi tulijaid toetada ja vanematelt õppida. Mitte mõelda, kuidas midagi teha ei saa, vaid kuidas saab. Lähtuda tuleks koostööst, mitte konkurentsist. Inimeste hulk meie hobis on kahanemas ja seega on eriti oluline näha suurt pilti, sest ainult nii saab tervikuna edasi liikuda.
