Mis on näitusereisi juures kõige meeldivam? Mis kõige ebameeldivam?

Kõige meeldivam on kindlasti see, et on võimalik näha erinevaid koeri ja eri riikides on tõugudel erinev tase. Väga huvitav ja tõeliseks väljakutseks on tõu päritolumaades nende oma tõuge hinnata. Tõenäoliselt kõige ebameeldivam on pikad väsitavad reisid ja lennujaamades ootamine, aga õnneks on mul tihtilugu parim võimalik reisikaaslane kaasas – nimelt minu abikaasa Siret on samuti välimikukohtunik ja võimaluse korral reisime üheskoos.

Kindlasti on ka nii suure hulga reiside juures ette tulnud naljakaid vahejuhtumeid. Ehk jagaksid meiega kõige värvikamaid?

Eks neid vahejuhtumeid on ikka üksjagu olnud, nii naljakaid kui ka tõsiseid. Võib-olla kõige meeldejäävam on reis Iisraeli, mis on tulvil vastuolusid. Alustades Jeruusalemma külastamisest, mis on minu arvates üks kõige erilisem koht maailmas, kus ma kunagi käinud olen, ja lõpetades sellega, et näituse lõppvõistlusi ei olnud raketirünnaku tõttu võimalik läbi viia. Päris kõhedust tekitav oli taevas näha, kuidas õhutõrjerakett tabas ja nad õhus plahvatasid. Pärast saadeti Mega Hero tunnistus ka.

Üks viimase aasta naljakamaid koeraesitlusi oli see, kui Rootsis esitati mulle koera, magav imik traksidega seljas. Või siis tagasilend Lõuna-Koreast, mille käigus ületasime põhjapooluse ja hiljem väljastati selle kohta ka tunnistus.

Kuidas võtad kutseid vastu?

Kutseid võtan vastu siis, kui mul on vabad nädalavahetused. Kindlasti pole mul võimalik hinnata igal nädalavahetusel, sest soovin oma perega aega veeta ja ka töö tõttu olen nädalavahetuseti hõivatud.

Kui pika aja peale tuleb sind broneerida?

Üldiselt on ikka nii, et vähemalt üks aasta ette ehk siis praeguseks on 2023. aasta täis ja kutseid saan võtta 2024. aastaks.

Milline on näitusekorralduse tase eri riikides? Omapärasemad juhtumid?

Tase on väga erinev. Kuna Eesti tase on muu maailmaga võrreldes kõrge, siis tuleb mujal ikka üllatusi ette. Küll ei valda ringikorraldaja sõnagi inglise keelt või tuleb ta tund aega hiljem või tõuseb poole hindamise pealt püsti ja läheb lõunale. Või siis sõidetakse kuus tundi mööda külavaheteid, et jõuda hotelli ning hiljem selgub, et mööda kiirteed oleks saanud poole kiiremini, kuid näitusekorraldaja soovis 10 eurot kiirteemaksu kokku hoida jms.

Kas oled valmis ka viimasel hetkel lennukisse hüppama, et hädas kolleegi välja aidata?

Kuna olen ka ise näitusekorraldaja, siis kindlasti võimaluse korral aitan alati. Seda juhtub viimasel ajal üha sagedamini haigestumiste tõttu. Ka sellel aastal olen päris mitu korda kolleegidele appi tõtanud.

Kas on riike ja sealseid konkreetseid tõuge, mida sooviksid kindlasti hinnata?

Päris selliseid riike ja tõuge pole, aga alati on põnev hinnata päritolumaa tõuge ja muidugi ka rohkearvuliselt esindatud tõuge. Kuna olen hinnanud ka päris mitmel „Maailma võitja“ ja „Euroopa võitja“ näitusel, siis alati on suur au ja huvitav hinnata seal endaga seotud tõuge.

Mida vaatad hindamisel alati esimesena? Kas see on näituseringis ja lõppvõistlustel erinev?

Alati vaatan esimesena üldmuljet. Üldjuhul võib selle järgi juba ära öelda, millised koerad meeldivad rohkem. Muidugi mõnikord lähemal vaatlusel või karvaseid koeri katsudes võib mulje muutuda, kuid üldjuhul on esmamulje ikka kõige olulisem.

Lõppvõistlustel on aeg veelgi rohkem piiratud ja seal tuleb otsus teha veel rohkem üldmulje põhjal ning kindlasti suudab hea händler oma koera teiste hulgast esile tõsta. Seega on koera esitamine olulisem lõpuringis.

Oled ise samuti enam kui 20 aastat olnud näitusekorraldaja, EKL-i näitusetoimkonna esimees, samuti korraldanud pikka aega Lõuna-Eestis näitusi. Kas reisidelt on ka põnevaid kogemusi kaasa võtta, mida kohalike näituste korraldamisel kasutada?

Seda kindlasti. Pikaaegse näitusekorraldajana märkan ka pisiasju, mida teised võib-olla ei märka, ning seetõttu käin alati silmad lahti ringi. Tihtilugu on muidugi see, et päris paljusid asju ei ole võimalik Eestis rakendada, kuid iga kord jääb ikka midagi silma ja saab kõrva taha panna.

Millal ja kuidas alustasid kohtunikuteed? Oled välimikukohtunikuna tegutsenud enam kui 12 aastat. Tänaseks on sul kogunenud kõikide rühmade hindamisõigus. Mis on selle aja jooksul kõige rohkem muutunud? Mis on kõige vähem?

Kohtunikuteed alustasin 2010. aastal ja minu jaoks oli see loogiline jätk muudele koerandusalastele tegevustele. Kuna olin aastaid aktiivselt töötanud ringikorraldajana ja näinud lähedalt kohtunike tööd, siis otsustasin ka ise proovida. Nende aastate jooksul on kindlasti muutunud see, et kohtunikud peavad üha enam hindamisel tähelepanu pöörama koerte tervisele ja heaolule. Kindlasti ei ole ka reisimine ja sellega seotud hügieen ning inimestevaheline lähisuhtlus sama, kui see oli enne koroonat.