Kutsikate kuulutused

Marko Lepasaar – näitusekohtuniku omapärane juubel

Eesti Kennelliidu näitusetoimkonna esimees Marko Lepasaar. Foto: erakogu

Küsis: Kaire Rjadnev-Meristo

Äsja täitus sul üks huvitav juubel. Kas tahaksid seda meiega jagada?

Nii see tõesti on. Olen välimikukohtunik alates 2010. aastast ja praeguseks ka kõikide tõugude kohtunik. Novembris täitus 50 riiki, kus olen näitusekohtunikuna töötanud. Alustava kohtunikuna kursustel käies räägiti meile, et 50 riiki on selline maagiline number, kuhu peaksid kohtunikud püüdlema, aga kuhu paljud ei jõua kunagi. Endalegi üllatuseks täitus minul see eesmärk 2022. aastal.

Kuidas sa selle avastasid?

Facebookis on terve hulk kohtunike, kes loevad ja postitavad oma riikide arve, ning ühel päeval otsustasin ka enda omad kokku lugeda. Üllatuslikult selguski, et sel aastal täitus mul see näitaja, mida kohtunike maailmas peetakse eriliseks tähiseks.

Kas on välja kujunenud ka n-ö lemmikriike, kuhu võiksid kasvõi silmad kinni igal ajal minna?

Päris sellist nimekirja pole. Üks eelistus on kindlasti uued riigid, kus pole varem käinud, sest iga näitus on erinev ja avardab silmaringi. Samuti meeldivad riigid, kus on sellised händlerid ja kasvatajad, kes on kohtuniku arvamusest huvitatud ning oskavad viisakalt kaotada. Ehk siis üldiselt Põhjamaad ja teised enam arenenud koerandusriigid.

Ja vastupidi – kuhu eriti ei kipu?

Uuesti ei kipu pigem sellistele näitustele, kus vastuvõtt ei ole korraldajate poolt meeldiv ning osavõtjad ei oska väärikalt kaotada. Pole võimalik välja tuua kindlaid riike, sest samas riigis võivad näitused olla täiesti erinevad. Seega on pigem olemas teatud näitused, kuhu eriti tagasi ei kipu. Eks võib-olla mul on ka veidi kõrgemad ootused kui tavakohtunikul, sest olen ka ise pikka aega näitusi korraldanud ja vaatan üritusi veidi teise pilguga.

Põnevamad reisid? Põnevamad sihtkohad?

Eks neid on päris palju. Kindlasti Jaapan, Hiina, Austraalia, Araabia Ühendemiraadid, Uruguai, Mehhiko ja Iisrael. Meelde jäävad ikkagi eksootilisemad sihtkohad, kus on erinev kultuur, koerte tase ja teistmoodi näitusekorraldus.

Mis on näitusereisi juures kõige meeldivam? Mis kõige ebameeldivam?

Kõige meeldivam on kindlasti see, et on võimalik näha erinevaid koeri ja eri riikides on tõugudel erinev tase. Väga huvitav ja tõeliseks väljakutseks on tõu päritolumaades nende oma tõuge hinnata. Tõenäoliselt kõige ebameeldivam on pikad väsitavad reisid ja lennujaamades ootamine, aga õnneks on mul tihtilugu parim võimalik reisikaaslane kaasas – nimelt minu abikaasa Siret on samuti välimikukohtunik ja võimaluse korral reisime üheskoos.

Kindlasti on ka nii suure hulga reiside juures ette tulnud naljakaid vahejuhtumeid. Ehk jagaksid meiega kõige värvikamaid?

Eks neid vahejuhtumeid on ikka üksjagu olnud, nii naljakaid kui ka tõsiseid. Võib-olla kõige meeldejäävam on reis Iisraeli, mis on tulvil vastuolusid. Alustades Jeruusalemma külastamisest, mis on minu arvates üks kõige erilisem koht maailmas, kus ma kunagi käinud olen, ja lõpetades sellega, et näituse lõppvõistlusi ei olnud raketirünnaku tõttu võimalik läbi viia. Päris kõhedust tekitav oli taevas näha, kuidas õhutõrjerakett tabas ja nad õhus plahvatasid. Pärast saadeti Mega Hero tunnistus ka.

Üks viimase aasta naljakamaid koeraesitlusi oli see, kui Rootsis esitati mulle koera, magav imik traksidega seljas. Või siis tagasilend Lõuna-Koreast, mille käigus ületasime põhjapooluse ja hiljem väljastati selle kohta ka tunnistus.

Kuidas võtad kutseid vastu?

Kutseid võtan vastu siis, kui mul on vabad nädalavahetused. Kindlasti pole mul võimalik hinnata igal nädalavahetusel, sest soovin oma perega aega veeta ja ka töö tõttu olen nädalavahetuseti hõivatud.

Kui pika aja peale tuleb sind broneerida?

Üldiselt on ikka nii, et vähemalt üks aasta ette ehk siis praeguseks on 2023. aasta täis ja kutseid saan võtta 2024. aastaks.

Milline on näitusekorralduse tase eri riikides? Omapärasemad juhtumid?

Tase on väga erinev. Kuna Eesti tase on muu maailmaga võrreldes kõrge, siis tuleb mujal ikka üllatusi ette. Küll ei valda ringikorraldaja sõnagi inglise keelt või tuleb ta tund aega hiljem või tõuseb poole hindamise pealt püsti ja läheb lõunale. Või siis sõidetakse kuus tundi mööda külavaheteid, et jõuda hotelli ning hiljem selgub, et mööda kiirteed oleks saanud poole kiiremini, kuid näitusekorraldaja soovis 10 eurot kiirteemaksu kokku hoida jms.

Kas oled valmis ka viimasel hetkel lennukisse hüppama, et hädas kolleegi välja aidata?

Kuna olen ka ise näitusekorraldaja, siis kindlasti võimaluse korral aitan alati. Seda juhtub viimasel ajal üha sagedamini haigestumiste tõttu. Ka sellel aastal olen päris mitu korda kolleegidele appi tõtanud.

Kas on riike ja sealseid konkreetseid tõuge, mida sooviksid kindlasti hinnata?

Päris selliseid riike ja tõuge pole, aga alati on põnev hinnata päritolumaa tõuge ja muidugi ka rohkearvuliselt esindatud tõuge. Kuna olen hinnanud ka päris mitmel „Maailma võitja“ ja „Euroopa võitja“ näitusel, siis alati on suur au ja huvitav hinnata seal endaga seotud tõuge.

Mida vaatad hindamisel alati esimesena? Kas see on näituseringis ja lõppvõistlustel erinev?

Alati vaatan esimesena üldmuljet. Üldjuhul võib selle järgi juba ära öelda, millised koerad meeldivad rohkem. Muidugi mõnikord lähemal vaatlusel või karvaseid koeri katsudes võib mulje muutuda, kuid üldjuhul on esmamulje ikka kõige olulisem.

Lõppvõistlustel on aeg veelgi rohkem piiratud ja seal tuleb otsus teha veel rohkem üldmulje põhjal ning kindlasti suudab hea händler oma koera teiste hulgast esile tõsta. Seega on koera esitamine olulisem lõpuringis.

Oled ise samuti enam kui 20 aastat olnud näitusekorraldaja, EKL-i näitusetoimkonna esimees, samuti korraldanud pikka aega Lõuna-Eestis näitusi. Kas reisidelt on ka põnevaid kogemusi kaasa võtta, mida kohalike näituste korraldamisel kasutada?

Seda kindlasti. Pikaaegse näitusekorraldajana märkan ka pisiasju, mida teised võib-olla ei märka, ning seetõttu käin alati silmad lahti ringi. Tihtilugu on muidugi see, et päris paljusid asju ei ole võimalik Eestis rakendada, kuid iga kord jääb ikka midagi silma ja saab kõrva taha panna.

Millal ja kuidas alustasid kohtunikuteed? Oled välimikukohtunikuna tegutsenud enam kui 12 aastat. Tänaseks on sul kogunenud kõikide rühmade hindamisõigus. Mis on selle aja jooksul kõige rohkem muutunud? Mis on kõige vähem?

Kohtunikuteed alustasin 2010. aastal ja minu jaoks oli see loogiline jätk muudele koerandusalastele tegevustele. Kuna olin aastaid aktiivselt töötanud ringikorraldajana ja näinud lähedalt kohtunike tööd, siis otsustasin ka ise proovida. Nende aastate jooksul on kindlasti muutunud see, et kohtunikud peavad üha enam hindamisel tähelepanu pöörama koerte tervisele ja heaolule. Kindlasti ei ole ka reisimine ja sellega seotud hügieen ning inimestevaheline lähisuhtlus sama, kui see oli enne koroonat.

Fotod: erakogu

Mis sulle meeldib kõige enam näitusekohtuniku töös?

Ikka koerad. See on võimalus kasvõi lühiajaliselt suhelda suure hulga erinevate koertega.

Kas sul on eeskujusid või mentoreid teiste näitusekohtunike hulgast?

On päris mitmed, kes on mind sellel teel aidanud, kuid kahjuks paljusid neist pole enam meiega.

Millised on parimad soovitused, mis oled saanud?

Kuna ringis on koerte hindamisaeg piiratud, siis tuleks tegutseda ajaliselt optimaalselt ja mitte pisiasjadesse kinni jääda. Alguses oli see päris raske ja võttis üksjagu aega, et leida õige süsteem.

Mida soovitaksid ise algajatele kohtunikele?

Soovitaksin hästi järele mõelda, mida hindamisel oluliseks pidada, ja leida igas koeras midagi positiivset.

Mida pead kohtunikutöös ise kõige olulisemaks?

Minu arust on kõige olulisem suhtlemine ja julgus otsuseid vastu võtta. Ilma selleta pole võimalik olla hea kohtunik. Samuti olla aus iseenda ja teiste suhtes.

Kõrge tunnustus Iisraeli kolleegidelt. Foto: erakogu