Koostas Heiki Venta

Nõukogude ajal olid koerad arvel erinevates klubides, jaotus toimus peamiselt koera kasutamise otstarbe või omaniku elukoha järgi. Nii tegutsesid ALMVÜ Teenistuskoerte klubi, Jahimeeste seltsi juures jahikoerte sektsioon, pealinnas Tallinna Koertekasvatajate klubi. 1989. aastal Eestis alanud suured poliitilised ja majanduslikud muudatused ning Nõukogude Liidu mallidelt vaba maailma tavadele ümber orienteerumine ei jätnud aga puudutamata ka Eesti koerteorganisatsioonide tööd.

1. ja 2. juulil 1989 viibis Tallinnas koerakasvatajate külalisena tuntud soome kohtunik ja Soome Kennelliidu aktivist Kari Järvinen. Tema viis Eesti koerakasvatajate teadvusesse sõnumi: kui tahate olla võrdsed teiste riikide kennelorganisatsioonidega, peate üles ehitama oma Eesti keskorganisatsiooni, peate lähtuma samadest tavadest ja nõuetest, millised on leidnud tunnustamist enamike riikide poolt. Alles siis saate taotleda teiste riikide ja rahvusvahelise keskorganisatsiooni FCI tunnustust.

Samal kohtumisel moodustati töörühm, mille esimesteks liikmeteks olid Harry Timusk, Reet Lint, Tõnu Tulev, Ege Maas, Heiki Orusalu ja Heiki Venta. Kaasates ka teisi koerakasvatajaid, koostas töörühm Eesti Kennelliidu põhikirja projekti ja tegevuskava.

Graafik Tõnu Tulev kujundas EKL-i sümboolika. Koostati, tõlgiti ja paljundati vajalikud materjalid. Abiks olid ka tegutsevad klubid – Eesti Jahimeeste Selts, Vabariiklik Teenistuskoerte Klubi, Tallinna Koertekasvatajate klubi ja teised.

Poole aasta pikkuse ettevalmistustöö tulemusena tuli 9. detsembril kokku EKL-i asutamiskongress. Osales 127 delegaati, külalisena oli kohal ka Soome Kennelliidu esindaja. Asutamiskongress võttis vastu EKL-i põhikirja ja valis volikogu, mille esimeheks sai Harry Timusk. Volikogu valis juhatuse esimeheks Heiki Venta ning revisjonikomisjoni esimeheks Evi Vahtriku. Loodi minimaalsed vajalikud tingimused, et alustada liikmeskonna moodustamist ja tõukoerte registreerimist.

1992: Eesti Kennelliidust sai FCI vaatlejaliige
1993: Korraldati esimesed rahvusvahelised näitused
1997: eesti hagijale omistati eristaatus
1999: Eesti Kennelliidust sai FCI täisliige
2002: sõlmiti Balti leping – koostööleping Läti ja Leedu kennelorganisatsioonidega
2003: Balti Võitja näitus toimus esmakordselt Eestis
2019: eesti hagijas sai FCI eeltunnustuse  

Eesti koerandus 19. sajandil ja 20. sajandi algul

Koostas Ain Starast

Esimesi ülestähendusi puhtatõuliste koerte kohta Eestimaa territooriumil võib leida XIX sajandil ilmunud ajalehtedest ja siinsete mõisnike omavahelisest kirjavahetusest. Mõisnikud, samuti teised Eestimaa Rüütelkonna liikmed tõid Lääne-Euroopast ning Venemaalt puhtatõulisi koeri eeskätt jahipidamise otstarbeks ja rajasid oma mõisates kasvandusi koerte kohapealseks kasvatamiseks ja aretamiseks. Arhiivimaterjalidest lähtuvalt olid esimesteks organiseeritud puhtatõuliste koerte aretuse ja kasvatusega seotud organisatsioonideks eelmise sajandi lõpul loodud Liivimaa Jahisõprade Selts ja Eestimaa Jahisõprade Selts. (”Nordlievländische Zeitung” Nr.14, 52, 54, 113 1897. Statut des Estländischer vereins von Liebhabern der jagd. Reval, 1891. “Düna Zeitung” 1895, 1896.)

Eesti Põllumeeste Seltside korraldatud koduloomade, põllumajandusriistade ja käsitööde väljanäitustel on koerte esinemist vähe mainitud: “Puduloomade seas nähti sigu, lambaid, koeri, kanu, isegi tuvisid. Nende kohta ei ole palju öelda, sest vähe võistlusi oli”. Tooni andsid Liivi- ja Eestimaa Jahisõprade Seltsi korraldatud jahi-, linnu- ning ajukoerte hindamised näitustel ja katsetel. (“Nordlievländisches Zeitung” 1896, 1897. “Olevik” 1897.)

1897. aasta 20. ja 21. mail toimus Riias esimene Balti kõigi tõugude näitus (v.a taksid). Organiseerijaks oli ka Eestimaa Jahisõprade Selts. (“Land und fortwirthschaftliche Zeitung” Nr.33, 1897, Riga. Baltischer verein von Liebhabern reinblütiger Hunde.)

Samal aastal loodi Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts. (“Düna Zeitung” 1897.)

1899. aastal toimunud IV Balti Jahisõprade Seltsi peakoosolekul arutati võimalusi, kuidas tõsta Balti provintsides tõukoerte osatähtsust jahikoerte aretuses ja leiti, et selleks peavad seltsitöö juurde kuuluma iga-aastased jahikoerte näitused, samuti tuleks rajada eeskujulikke raviasutusi ja kasvandusi  spetsiaalkoeratõugudele (nii jahi- kui ka valvekoertele) koos väljaõppega. Tõuaretuse edendamiseks otsustas selts puhtatõulistele koertele välja anda tõuraamatud, töötades selleks eelnevalt välja vastavad nõuanded. (IV Baltische Landwirthschaftlische General-Ausstellung, 1899.)

23. juulil 1929. aastal loodi Eesti Kennel Klubi (EKK), mis põhikirja järgselt oli ellu kutsutud tõukoerte pidamise harrastajate koondamise, tõukoerte kasvatamise, aretamise ja õpetamise edendamise ning jahispordi arendamise eesmärgil. “Kuna kohalik tõumaterjal oli juhuslik ja aretatud sihita, oli algul teha hiigla töö. Kui võrrelda praegu tõukoerte, peamiselt jahikoerte, materjali ja nende maastikuvõistlustel näidatud võimeid 1929. aasta omadega, siis on edu üllatav. Kiireks eduks on kaasa aidanud eriti igal aastal korraldatud maastikuvõistlused. Palju on selle lühikese ajaga ära tehtud tõukoerte materjali aretuses, kuid rohkem on alles tegemata! Kui leiduks aga asjatundjaid ja asjaarmastajaid, kes oma abi ühisele eesmärgile ei keelaks! Ees seisaks suurim töö, nimelt klubi tuleks jagada vastavalt tõugudele sektsioonideks ning sektsioonide juhatustesse rakendada vastavate tõugude asjatundjaid ja asjast huvitatud isikuid, kes suudaksid koerapidajais äratada huvi tõuloomade suhtes ning koondaksid klubisse ka rohkem liikmeid,” kirjutas aktiivne künoloog ja loomaarst Gabriele Tehver oma raamatus “Koer.Tõud, pidamine, tervishoid ja haigused”. (Gabriele Tehver “Koer.Tõud, pidamine, tervishoid ja haigused”, Tallinn, 1937.)

Esimene tõukoerte näitus korraldati 1930. aasta maikuus Tallinnas. Hiljem korraldati korraldati Tallinnas tõukoerte näitusi igal kevadel ning kaks korda – 1935. ja 1937. aastal toimus näitus ka Tartus. Samuti korraldati igal aastal nii Tallinnas kui Tartus jahikoerte maavõistlusi. Kohtunikeks olid kodumaiste asjatundjate kõrval ka eriteadlased Inglismaalt, Lätist ja Soomest.

1937. aastaks oli EKK vastu võetud Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu, kuhu oli selleks ajaks liitunud juab üle 3000 ühingu.

Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil

Koostas Heiki Venta

1940. aastad

1940. aastal saabunud nõukogude võimuga kaasnenud ümberkorralduste hulgas kinnitati ka seadus, mis kohustas kõiki koeraomanikke registreerima oma koerad linnade või maakondlike Töötava Rahva Saadikute Nõukogude Täitevkomiteedes. Registreeritud koerad varustati kaelarihmaga, mille külge kinnitati registreerimise märknumber. Linnades pidi kaelarihmale märgitud olema ka omaniku nimi ja aadress.

Isikud, kes omasid teenistuskoeri ehk ametikoeri – dobbermann-pintsereid, saksa -, šoti -, lõuna-vene või turkmeeni lambakoeri, doggesid, bernhardiine, erdelleid, terjeereid, reisensnautsereid, siberispitse ja boksereid (toonane  kirjapilt muutmata) –registreerisid oma koerad täitevkomitee OSOAVIAHIM-i ametkoerte kasvanduse seksioonis või maakondlikus OSOAVIAHIM-i nõukogus. Kõik jahikoerad registreeriti aga Kehakultuuri– ja Spordikomiteedes.

ALMAVÜ eelkäija OSOAVIAHIM – vene keeles Союз обществ содействия обороне и авиационно-химическому строительству, tõlgituna Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing – kutsuti 1928. aastal Nõukogude Liidus ellu, et valmistada tsiviilelanikkonda ette kaitseks õhu- ja gaasirünnakute eest. Peale selle oli organisatsiooni töökohustuseks noorsoo sõjaline kasvatus, reservsõjaväelaste väljaõpe ning laiade rahvamasside koolitamine lennuväe ülesandel.

Eesti NSV-s asutati OSOAVIAHIM 1940. aasta oktoobris. Keskkomitee asus Tallinnas, kust kesknõukogu juhatas kohalikke maakonna- ja linnakomiteesid ning allorganisatsioone. Osavõtt oli küll vabatahtlik, tegelikkuses kasutati aga ka erinevaid mõjutusvahendeid, et töötavat elanikkonda “massiliselt” organisatsiooni kaasata. Viidi läbi erinevaid kursusi gaasikaitse, purilennu, mudellennukite ehitamise jms. alal.

1944. aastal alustati sõjaväestatud organisatsiooni Eesti NSV Tsiviil-Õhukaitse (OSOAVIAHIM) tegevuse taastamist. 1945. aasta lõpuks olid staabid neljas linnas ja kümne maakonna nõukogus ning üle Eesti kokku 551 algorganisatsiooni. Algorganistatsioonide esmaseks ülesandeks oli põhjalikult kotrollida kogu ENSV territooriumi– põllud, aiamaad, heinamaad, metsad jne –, et leida, kokku koguda ja kahjutuks teha kõik tanki- ja jalaväetõrje miinid, mürsud, lõhkemata lennukipommid ja muud plahvatusohtlikud esemed. Kogumis- ja demineerimistööde organiseerimise eest vastutasid maakondade TRS Täitevkomiteed, millede juurde loodi demineerimise staabid. Isikkoosseisu värvati mõlemast soost 15–60aastaseid kohalikke elanikke.

1945. aasta aprillis saadi luba osta miiniotsimiseks vajalikke koeri elanikkonna käest niikaua, kuni pole loodud oma teenistuskoerte klubi. Juunist alates saadeti Eestisse NSV Liidu Tsiviil –Õhukaitse Kesknõukogu Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi kinnitatud õppeüksuste koosseis. Vastavalt sellele alustati Eestis TKK komplekteerimist ja 1945 detsembris alustas Viljandi lähedal asunud Viiratsi sohvoosi Karula osakonnas tegevust ENSV Tsiviil –Õhukaitse Teenistuskoerte Baas.Vastavalt Eesti Kommunistliku Partei ja Ministrite Nõukogu otsusele oli baasi ülesandeks teenistuskoerte ettevalmistamine ainult Siseministeeriumile. Välja koolitati noori ja asjaarmastajaid koertepidajaid, instruktorid-koeraasjanduse levitajaid (hilisem nimetus koerte dresseerija) ja luureinstruktoreid teenistuskoerte alal (koerte koolitus miiniotsimistöödeks ja miilitsasse jäljetööks ).

Üleliidulise plaani kohaselt tuli Eestis iga-aastaselt välja koolitada 20 noort koerakasvatajat, 50 asjaarmastajat, 20 dresseerijat, 10 luureinstruktorit ja 100 kutsikat. 1946. aastal koolitati 20 noort, 47 asjaarmastajat ja 4 instruktorit, järgmisel aastal 68 asjaarmastajat ja 14 instruktorit ning 1948. aastal 10 noort, 16 asjaarmastajat (neist 6 naised) ning 5 instruktorit (neist 2 naist).

Koeri registreeriti kahte rühma – tõukoerad ja kasutuskõlblikud (paberiteta) koerad.

Aastate 1946–1948 jooksul täideti riikliku tähtsusega ülesandeid võitluses banditismiga (metsavendadega). Jäljetööks oli ettevalmistatud 26 saksa lambakoera ja 27 dresseerijat–kasvatajat, kes kõik läksid Siseministeeriumi alluvusse.

Märtsis 1947 korraldati Tsiviil–Õhukaitse baasis teenistuskoerte kontroll – ülevaatus-näitus, millest võttis osa 30 noort, 15 asjaarmastajat ja dresseerijat ning 30 ülddressuuri koera ja 30 eridressuuri koera. Kuna enamus klubi liikmeid elas Tallinnas, soovitati samal kevadel TKK Viljandimaalt pealinna tuua. Veel 1948. aastal ei suudetud aga leida oma ruume ega panna paika palgalisi töötajaid. 

Klubis koerte säilitamiseks vormistas baasi ülem Karu klubi liikmetega vastavad koerte hoolduslepingud. Alustati 16 aretuskoera ja kutsikaga ning 70 kasutuskõlbliku eri vanuses koeraga .

1948. aastal jagunes OSOAVIAHIM kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks: Armee Abistamise Vabatahtlik Ühing (A.A.V.Ü./ DOSARM), Lennuväe Abistamise Vabatahtlik Ühing (L.A.V.Ü./ DOSAV) ning Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing (M.A.V.Ü. / DOSFLOT). 

1949. aasta jooksul valmistati ette 15 ülddressuuris ja ainult 6 koera eridressuuris, kellest üks anti Siseministeeriumile.

1950. aastad

1950. aasta Põllumajanduse Ministeeriumi Jahindusinspektsiooni korraldatud I vabariiklikul tõukoerte näitusel Tallinnas osalesid ka mitte-jahikoerad (saksa lambakoerad). Selline soosiv suhtumine kehtis kuni 50-ndate aastate lõpuni.

Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi jätkas oma tööd AAVÜ alluvuses, kuni kolm ühingut 1951. aastal Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlikuks Ühinguks (ALMAVÜ / DOSAAF) liideti. 

8. augustil 1952 anti Eesti NSV ALMAVÜ-le täitmiseks üleliiduline määrus “Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi töö parandamiseks ja massidesse viimiseks“. 1952.a. sügisel toimunud kutsikate ülevaatusel püüti koerteomanikke meelitada ka klubi liikmeteks, et aktiviseerida tööd tõukoerte alal, kuid inimeste suhtumine oli skeptiline.

Kevadel 1954 tõdeti , et osad Eesti teenistuskoerte kasvatajate klubi liikmed ei hinda klubilist tööd ja eemalduvad sellest. Klubides ei töötanud vastavad sektsioonid ega huviringid. Vabariiku ALMAVÜ ülemale anti Moskvast karm käsk asuda looma laialdaselt teenistuskoerte seksioone ja kindlustada need alaliste töötajatega. Püstitati täpsed kontrollülesanded. TKK ülemad kohustusid järgima teenistuskoerte kvaliteetset arengut.

Meenutab Lilian Hanniste: 

„See võis olla 1953. aasta suvel, kui kaks meesterahvast seisid minu kodu väravas, õues oli minul bernhardiin. Küsisid, kas olen huvitatud koera õpetamisest ja osalemisest loodavas Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ koerakasvatajate seksioonis. Need kaks kena meest olid Sergei Kalanik ja Aleksander Tenisberg. Õhtuti ja vabadel päevadel jalutasid nad individuaalmajade piirkondades ja kutsusid inimesi osalema sektsiooni töös. Ilmus ka reklaam ajalehes.

Aga algas see nii. Tallinna Linna ALMAVÜ Komitee esimees Kuus oli suur koertehuviline ja tegi ettepaneku moodustada NSV Liidu toimivate koertekasvatajate klubide eeskujul klubi Tallinnas. Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ esimees Jeferjev pakkus oma ruume Kinga 3 sektsiooni loomiseks. Kogunesime kolmapäeviti õhtuti, esialgu oli meid 20–30. Sai valitud sektsiooni juhataja, selleks sai Siim Luuk, kes oli kolme ida-euroopa lambakoera omanik (erialalt oli ta muusik). Kohal käis ka Ella Kuusik, kes oli enne sõda Eesti Kennelklubi liige ja tema newfoundlandi koer oli vist ainuke, kes omas veel EKK tõutunnistust.

Peale Kalaniku ja Tenisbergi oli ka väga aktiivne vanaproua Kübar, kes hoidis klubis paberid korras. Aktiivsemad loomise juures olid Laili Aasmann, abikaasad Klemmid, Kolzakovid, Võrgud ja Nurmelad, Diana Laev, Kuub, Toppi, Erm, mamma Riisoja. Juurde tuli üha uusi inimesi. Esimesed koertega kokkutulekud korraldati Mereklubi hoovis Leineri (täna J. Poska) tänaval.

1958. aastal otsustati sektsioon ümber nimetada ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubiks (ALMAVÜ TKK). Alustati dressuuriga esialgu S. Kalaniku juhendamisel. Treeningud toimusid Nõmme vanas lasketiirus. Praegu asub seal Tallinna Tehnikaülikooli spordihoone. Osavõtt oli suur ja välja tuli õpetada uusi instruktoreid.

Juba 1955. aasta 10.–11. septembril korraldati esimene koertenäitus, osa võttis 100 koera kaheksast tõust. Need olid klubi liikmete, miilitsa, piirivalve ja muude organisatsioonide teenistus- ja töökoerad. Paljudel puudusid tõupaberid. Kohtunikeks olid Orlovskaja Moskvast ja Aero Jahimeeste Seltsist.

Algajatele korraldati kutsikate ja koerakasvataja kursusi. Inimesed olid väga aktiivsed ja väga huvitatud. Ajaleht „Säde” oli suur populariseerija – korraldas konkursi „Tunne oma kodumaad”, mille auhinnaks oli kaks kutsikat. Kutsikaid, juba tõutunnistustega, toodi peamiselt Moskvast ja Leningradist (täna Sankt-Peterburg / Peterburi), kontakt läbi kohtunike oli hea ja meile soovitati heade tõuomadustega kutsikaid.“

TKK töö sujuvaks laabumiseks loodi mitu sektsiooni:

TÕUARETUSSEKTSIOON jälgis, et koerte aretus toimuks õiges suunas, kontrollis kutsikaid, koostas iga-aastaseid paaritusplaane.

ÕPPESEKTSIOON korraldas nn tehnilise miinimumi kursusi neile, kes olid alles kutsikaid võtmas. Organiseeris üld- ja eridressuuri kursusi. Toimusid ka ekspertide, kohtunike ja instruktorite kvalifikatsikatsiooni tõstmise kursused.

Tegutses ka agitgrupp.

Meenutab Lilian Hanniste: 

„Siim Luuk pidi loobuma juhataja kohast oma põhitöö kasuks ja tema asemele tulid Peil, hiljem Latõnin. Ruumid jäid kitsaks, ühe päeva asemel oli klubi avatud juba kolm päeva nädalas. Ka Latõninile see koht ei sobinud, tema asemele tuli erusõjaväelane Alfred Kandre (14.07.1900–24.09.1969, enne II maailmasõda EV kaadriohvitser, kapten. Peale 1940. aastat kuulus Punaarmee koosseisu).

Kolisime üle Västriku 2 teisele korrusele, kus oli ka saal. Seal sai ka hiljem korraldatud esimesed kohtunike kursused. Igal aastal korraldati 1–2 näitust, osavõtt selle aja kohta oli hea. Peale meie koerte oli koeri Riiast, Pihkvast ja Leningradist.

Klubis töötas alaliselt 4–5 dressuurigruppi. Teenistuskoertelt nõuti kuulekust (OKD) ja eridressuuri (kaitse-valve, jälitus). Ilma dressuurita ei saanud koeri paaritada. Üks kord aastas korraldati sõpruskohtumised dressuuris Lätiga. 1959. aasta näitusel esines dressuuriga 10 koerast koosnev grupp, hiljem esinesid nii seenior- kui ka noortegrupp. Noortegruppi juhendas Reet Raado. Käidi võistlustel ka mujal Venemaal, näiteks käidi Leningradis suusaveo võistlustel.“

1959. aasta augustis lähetati 12 sportlast Moskvasse Üleliidulistele teenistuskoerte ülevaatus–näitusele.

1960. aastad

„1960. aastal korraldati esimesed kohtunike kursused, kui ma ei eksi, osavõtt oli 25–30 inimest,“ meenutas Hanniste. 1964. aastal sai Salme Leinbok kaugõppe teel Moskvas kohtunike kursustel kohtuniku I kategooria teenistuskoerte alal. 

Kui esimestel näitustel osalenud koertest oli 50% ilma tõutunnistuseta, siis 60-ndate aastate lõpus olid kõik koerad tõutunnistustega, kuigi osa tõutunnistusi oli kirjutatud käsitsi ja kinnitatud pitsatiga.

1968. aastal asutatati Tallinnas Dekoratiivkoerte sektsioon 47 koeraga viiest tõust. 

1969 kolis ALMAVÜ Tallinna TKK Rataskaevu 6 asunud ruumidesse. Pärast Kandre surma täitis klubiülema kohustusi Liivia Pilvik. Klubis oli arvel umbes 500 koera, sh üle 260 idaeuroopa lambakoera . Klubile kuulusid ka koerad–gaasiotsijad, kes kontrollisid gaasitrasse, neist tuntuim oli Dingo.

1970. aastad

21.–24. detsembril 1971 Moskvas toimunud ALMAVÜ VII Üleliidulisel Kongressil muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja. Ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. Nii muudeti regionaalsed iseseisvalt eksisteerinud TKK-d Tallinnas asunud keskklubi filiaalideks. Tallinna Koerakasvatajate Klubi nimetati ümber ALMAVÜ Vabariiklikuks Koertekasvatajate Klubiks. Seda asus juhatama Lilian Hanniste.

Meenutab Lilian Hanniste: 

„Meie võistkonnad osalesid üleliidulistel võistlustel Moskvas, Leningradis, Vladimiris jm. 1970. aastal esines Eesti võistkond Iljinkas (Moskvast 50 km) dressuuri ja eksterjööri ülevaatusel. Osalesid Monika Pinka-Rubel musta terjeriga, Reet Söötmaa (Lint), Anne Sõmer (Naarits) ja Maria Podtõtsenko ida-euroopa lambakoertega ning Ene Kask colliega. Must terjer Maša sai eritõugu koertest esimese koha ja selle tõu aretaja kindral Medvedjev õnnitles Monikat pisarsilmil.“

Eesti võistkonnad ei saavutanud esikohti üldarvestuses, kuid üksikud võistlejad tulid oma soorituste eest esimese kolme hulka. 1977. aasta üleliidulisel näitusülevaatusel Moskvas esines Eesti koondvõistkond küllaltki hästi – pärnulanna Linda Laanet (Jürgens) töötas ida-euroopa lambakoeraga ainukesena 100 pallile ja saavutas lõpptulemusena I koha. Auhinnalisele kohale tulid ka Enn Hõlpus ja Tiit Laas.

1971. aastal tuli üleliidulise ALMAVÜ Keskkomiteest Moskvast määrus, kus nõuti, et klubidesse võis jääda ainult 10 teenistuskoera tõugu. Selleks ajaks oli Eesti TKK-del üle 7000 liikme. Samal aastal Moskvas oli teenistuskoerte klubide ülemate kokkutulek, kus seletati lahti põhjused. Lilian Hanniste koos Leningradi TKK juhataja Ludmila Buikevitsiga  taotlesid luba jätta edasi ka teised tõud. Selline luba ka anti.

1976. aastal sai Eesti õiguse läbi viia üleliidulised suvised mitmevõistlused. Võistlused toimusid Kalevi staadionil. Tehases “Ehitusdetail” valmistati kaks komplekti võistluste riistu. Orgkomite esimees oli Marko Tibar. Toimkonda kuulus ka Tallinna Linna Täitevkomitee esinaine (andis loa auto ostuks koolile, kes majutas koerasportlasi). Võistlused toimusid kõrgel tasemel, meid autasustati Üleliidulise ALMAVÜ aukirjaga.

1977. aastal lahkusin klubi juhataja kohalt ja minu asemele tuli erusõjaväelane Zaitsev, kes oskas klubi arhiivi peaaegu hävitada. Kahe aasta jooksul vahetus neli klubi juhatajat, mis viis klubi lagunemiseni.” 

1980. aastad

1. oktoobril 1981 taotles ENSV ALMAVÜ KK sport- ja dekoratiivkoerte eraldamist ALMAVÜ Teenistuskoerte Kasvatajate Klubist, jättes klubisse ainult teenistuskoerad. Mais 1982 asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavüülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu, mis vahel sünnitas lausa drastilisi – koomilisi vihkamisi ning keelamisi.

Ära tasub märkimist 1983. asta 14.–16. oktoobril toimunud Leningradi linna lahtine tšempionaat TKK suvises mitmevõistluses. Meeskonnas olid D. Gainulin, J. Lozovski, I. Mahoni, O. Guivano ja I. Stoljarevskaja ning treener B. Ulin. Ingrid Mahoni võitis kuld- ja hõbemedali koos Agiriga, saades maksimaalsed 100 punkti. Mitmevõistluses saadi meeskondlikult suur hõbemedal ja Eestisse tuli esimene NSVL meistersportlane teenistuskoerte alal.

ALMAVÜ VTKK juhid 1970-ndate lõpust kuni 1990: 
V. Zaitsev 1977–1978
Marina Tsizevskaja 1979
Karla Matsar 1980–1981
Marina Tsizevskaja 1982–1984
A. Uutman 1984–1986
E. Kantievskaja 1986–1988
Aleksander Borozkin 1988
Aleftina Petrova 1988–1990

ALMAVÜ TKK piirkondlikud klubid ja filiaalid

60-ndate keskel hakati teistes Eesti piirkondades moodustama oma ALMAVÜ teenistuskoerte klubisid – Tartus, Pärnus (1962), Rakveres, Narvas (1964), Kohtla-Järvel, Sillamäel.
1977 avati Saaremaal, VTKK Kingissepa filiaal, 1979 lisandusid Paldiski ja Valga.
1984  Viljandi, Hiiumaa ja Võru, 1986 Paide.

Aeg ja sündmused teevad oma töö. Võttes osa veel 1989. aastal toimunud Eesti Kennelliidu moodustamisest, esindasid klubi juhataja Aleftina Petrova ja juhatuse esinaine Marje Kraam. Hiljem liitub ALMAVÜ Pärnu filiaali juhatuse esimees Tõnis Türk. Asutamiskongressile oli nimetatud klubidest koos fi­liaalidega valitud 146 delegaati. Kongressil osales neist 127. Lisaks Tal­linnale oli delegaate Sillamäelt, Pärnust, Tartust, Viljandist, Narvast, Valgast, Rakverest ja Võrust.

17. maist 1990 lõpetas Eestis pea 50 aastat tegutsenud ALMAVÜ organisatsioon vastavalt konverentsi otsusele oma tegevuse . Moodustati Eesti Tehnika- ja Spordiliit (ETSL), mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ õigusjärglane. TKK jätkas oma tööd.

Tugevad koerteklubid, Tallinnas Vabariiklik Koertekasvatajate Klubi (VKKK) ja endistest filiaalidest Pärnu, Narva, Kohtla-Järve koerte klubid oma tööd Eesti Vabariigi taastamisega ei lõpetanud, vaid jätkasid juba iseseisva Eesti organisatsioonidena.

Tallinna Koerakasvatajate Klubi

Osad 1981. aastal ALMAVÜ-st välja heidetud aktiivsemad koerainimesed alustasid uute võimaluste otsimist, et jätkata tööd tõukoertega. N. Ale (VTKK aretuskomisjoni aseesimees ja I kat. kohtunik), E. Maide (VTKK prantsuse ja inglise buldogide sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige, III kat. kohtunik). L. Org (VTKK dogide sektsiooni esimees ) ja A. Evart (VTKK doberman-pintserite sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige ) pidasid õigeks, et uue klubi loomine aitaks eeskätt ALMAVÜ-st eraldatud tõukoerte sektsioonide esindajaid.

Esimene katse asutada uus koertekasvatajate klubi – Tallinna Linna Koerte Kasvatajate ja Loomade Kaitse Ühing – sügisel 1981 luhtus, ENSV Valitsuse määrusega ei antud luba tegevuse alustamiseks.

27. märtsil 1982 toimus ALMAVÜ VTKK ruumides suurte mustade puudlite sektsiooni koosolek, päevakorraks uue Koertekasvatajate Klubi moodustamine. Maikuus loodi Tallinna Koerakasvatajate Klubi (rahvasuus Linnaklubi). Klubi esimeheks sai Lilian Hanniste. Esialgu oli liikmeid 300 ümber, kuid klubi populaarsus tõusis ja liikmeks astus ka teenistuskoerte omanikke. Paari aastaga kasvas liikmete arv tõhusalt ja sai hakata mõtlema ka koerte dressuurile. Dressuurigruppe oli aastas 6–8.

Tekkis vajadus kohtunike kursuste korraldamiseks, kaks aastat kestnud kursustel osalenud 56 inimes lõpetas 41. 

Väga edukalt arenes aretus, koeri toodi välismaalt, peamiselt Soomest, tuli juurde uusi, Eestis varem tundmata tõuge. Linnaklubi koerad leidsid tunnustust rahvusvahelisel aree­nil, saavutades sageli esikohti. Kutsikaid müüdi ka Tšehhoslovakkiasse, Poola, Saksamaale, Soome, Ungarisse, Iisraeli ja mujale.

Tallinna Koerakasvatajate Klubi filiaalid asusid Tartus, Pärnus, Rakveres, Sillamäel ja Viljandis.
Klubi korraldas näitusi nii Tallinnas kui ka oma klubi fi­liaalides. Klubi lõpetas tegevuse 1996. aastal.

Eesti Kennelklubi

Pärast vastasseise Tallinna Linnaklubis lahkus sealt osa koeraomanikke ja asutas 2. mail 1982 Audrus uue klubi – Eesti Kennelklubi (EKL). Esimesele koosolekule kogunes 33 inimest, valiti juhatus, kuhu kuulusid Urmas Valge, Eve Maide, Aivi Evard, Marina Rannala, Valetina Šematonova, Boris Dizevski, Ninel Ale ja Paul Simon.

Organiseeriti puudlite ja pekingi paleekoerte sektsioonid. Korraldati ka näitusi – 22. mai 1982 Tallinnas, 8. augustil 1982 Pärnus koos Läti Koertekasvatajate Klubiga). 

Eesti Kennelklubi andis välja oma tõutunnistusi veel peale 1991. aastat. Tegemisi juhtis P. Simon, kuid taasiseseisvuse perioodi tihe konkurents suretas klubi välja. Organisatsioon kustutati äriregistrist 2001. aasta paiku.

Kasutatud materjalid:

Lilian Hanniste kirjalikud mälestused. (EKL arhiiv)
Indrek Lundava poolt kogutud materjalid (EKL arhiiv)
ALMAVÜ näituste kataloogid aastatest 1955-1990

Nõukogude ajal enam levinud koeratõud

Tõugude loetelu raamatust KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 152–224, kirjapilt muutmata

Teenistuskoerad – Saksa (idaeuroopa) lambakoer – Šoti lambakoer – Äärdeilterjer – Kaukaasia lambakoer – Keskaasia lambakoer – Lõunavene lambakoer – Rotveiler – Must terjer – Moskva valvekoer – Moskva vetelpäästja – Suur snautser

Teenistus-sportkoerad – Dobermannpinšer – Bokser – Dogi – Bernhardiin – Njuufaundlandi koer – Puli – Pumi

Dekoratiivkoerad – Puudel ( suur puudel (must, pruun, valge) / väike ja kääbuspuudel (must, valge)) – Jaapani tšinn – Pekingi paleekoer – Bolonja koer – Malta koer – Toiterjer – Šoti terjer – Kääbuspinšer – Spits ( suur spits / kesk spits / väike spits / kääbusspits ) – Skaiterjer – Bedlingtoni terjer – Ši-tsu – Tšihuahua

Vähem levinud koerad: Papiljon – Prantsuse bulldog – Lhasa apso – Ahvpinser – Inglise buldog – Tšao-Tšao – Mops -Kerribloterjer – Moskva pikakarvaline toiterjer

Jahikoerad

Hurdad — Vene hurt

Laikad — Vene-euroopa laika — Läänesiberi laika — Karjalasoome laika — Idasiberi laika

Hagijad — Vene hagijas — Vene laiguline hagijas — Eesti hagijas — Läti hagijas

Linnukoerad

Pointer

Setterid — Inglise setter — Iiri setter — Gordon ehk šoti setter

Saksa linnukoerad — Lühikarvaline saksa linnukoer — Karmikarvaline saksa linnukoer —Pikakarvaline saksa linnukoer

Spanjel

Urukoerad — Foksterjerid — Taksid — Saksa jahiterjer