Merle värvuse müsteerium

     Foto: Marge Perri

Tekst: Mari Palgi, bioloog-geneetik, PhD, FCI välimikukohtunik ja collie kasvataja aastast 1982, kennelnimi Dolmaris, Soome collie-ühingu aretusnõukogu liige

Koerte merle värvust iseloomustab juhuslike teravajooneliste tumedate laikude ilmnemine heledal taustal. Sageli on alusvärv sinakashall ja laigud mustad, mida tuntakse paljudel tõugudel blue merle värvusena. Bordercollie’l ja austraalia lambakoeral esineb samuti red merle värvus, kui koera taustavärvus on punakaspruun. Taksikoerte merle värvust kutsutakse laigulisuseks (ingl dapple). Merle ei ole värvus kui selline, vaid tumeda pigmendi (eumelaniini) ebaühtlane jaotus taustavärvuse suhtes. Heledat pigmenti, pheomelaniini, merle ei mõjuta.

Merle geneetikast

Merle värvus on tekkinud arvatavasti mõnisada aastat tagasi enne koeratõugude eristumist toimunud mutatsiooni tulemusena, kui liikuv DNA-järjestus (SINE, Short Interspersed Nuclear Element) sisenes PMEL-geeni järjestusse (ingl premelanosome protein), rikkudes selle geeni poolt määratava valgu funktsiooni. Sellised liikuvad DNA-järjestused on imetaja genoomis suhteliselt tavalised, nende osakaal moodustab ligikaudu 13% kogu genoomi DNA-st. PMEL-geenilt toodetud valgul on oluline roll pigmendirakkude ehk melanotsüütide arengus, kui sellest valgust moodustuvad võrgustikud, kuhu pigmendigraanulid kinnituvad. PMEL-geenimutatsiooni tulemusena võrgustikud n-ö lekivad ja põhjustavad pigmendi ebaühtlase jaotumise.

Kõikidel tõugudel, kellel esineb merle värvust, on leitud PMEL-geenis ainult üks konkreetne SINE-elemendi sisenemiskoht, mis on pärit ühiselt kaugelt esivanemalt. On äärmiselt ebatõenäoline, et evolutsiooni käigus oleks sisenenud täpselt samasse kohta sama element teistkordselt.

Merle värvuse ilmnemine on mittetäielikult dominantne tunnus normaalse n-ö metsiktüüpi alleeli m suhtes. Tavalist PMEL-geeni alleeli tähistatakse väikese m tähega ja vastavalt merle alleeli suure M tähena. Merle värvusega koerad on genotüübilt M/m ja ilma merle värvuseta m/m. Kahe merle värvusega koera M/m ristamisel tekivad topelt-merle järglased M/M, kes on saanud nii isalt kui ka emalt M alleeli. Sellised koerad on valdavalt valged ja vähese pigmendiga, neil võivad puududa pigmendirakud ka sisekõrvas ja silmas, mis võib põhjustada kuulmis- ja/või nägemishäireid. Seetõttu keelati 1998. aastal Euroopa Liidu direktiiviga kahe merle värvusega koera omavahel paaritamine. Senini on lubatud merle’de omavaheline paaritamine mõningates maades, nagu näiteks Norras ja USA-s.

Merle värvust põhjustav geenimutatsioon määrati Ann Clarke’i rühma poolt 2006. aastal ja peatselt töötati välja PMEL-geeni SINE-elemendiga M alleeli määrav geenitest. Kuid testimisel selgus, et sageli saadi M/m ja isegi M/M tulemusi väliselt mitte-merle koertele ja geenitesti kasutamine peatati lisauuringuteks. Mobiilne DNA SINE-element koosneb kolmest osast: pea, keha ja saba. Saba koosneb ainult adenosiinnukleotiididest (A), mida kutsutakse polü-A sabaks. Algne geenitest määras SINE-elemendi olemasolu tema keha järgi. Hilisemad uurimistööd Paw Print Geneticsi, Mary Langevini ja Ann Clarke’i rühmadelt (avaldatud 2018) näitasid, et SINE-elemendi polü-A saba pikkus võib varieeruda. Sõltuvalt M-alleeli SINE-elemendi polü-A saba pikkusest muutub ka koerte värvus – lühimad polü-A sabad ei mõjuta värvust üldse ja pikimad põhjustavad tausta helenemist peaaegu valgeks ning lisavad valgete märgiste esinemist. Erinevad autorid ja laborid klassifitseerivad polü-A sabasid erinevalt. Mary Langevin uuris ja kirjeldas louisiana catahoula’de värvusi ja testis nende merle alleelide polü-A sabade pikkusi, jagades neid aretuse seisukohalt kuueks, mis aitab mõista merle alleelide ilmnemist ristamistes. Louisiana catahoula leopardikoertel on eriti levinud erineva pikkusega merle alleelid ja huvitaval kombel catahoula’del avalduvad merle alleelid nõrgemini kui näiteks collie’del või austraalia lambakoertel. Selle põhjuseks arvatakse M- ja S- (valgete märgiste lookus) geenilookuste koosmõju collie’del ja teistel tõugudel, kel esinevad nii merle kui ka S-lookuse valged märgised. S-lookusesse kuuluvad collie’dele tüüpilised irish spotting -märgiste alleel (si ) ja valgekirjususe alleel sw, piebald-alleel sp ning valgete märgiste puudumine tähistatakse S-ga.

Tegelikult on polü-A saba ühetaoline jätkuv DNA-jada ja jaotused SINE-elemendi pikkuse järgi aitavad kasvatajatel praktiliselt mõista kolme põhiküsimust merle aretuses:

1. Millised polü-A saba pikkuste kombinatsioonid põhjustavad traditsioonilist merle värvust?

2. Kuidas saada selge ja kontrastse mustriga merle’sid?

3. Millised alleelide kombinatsioonid võivad põhjustada pigmendi kadu ja valge värvuse domineerimist ja siit tulenevaid võimalikke kuulmis-nägemisprobleeme?

Topelt-merle kutsikas, kelle kuulmine-nägemine korras. Foto: Mari Palgi

Erineva pikkusega merle alleelide kirjeldused

Krüptiliseks merle’ks kutsuti enne geenitestide ajajärku sellist koera, kelle merle värvus oli minimaalne või puudus välimikust täiesti, kuid kes jättis oma järglastele merle värvust. Praeguse teadmise järgi on sellistel koertel tavaliselt pikim merle alleel Mh (alleelid pikkusega alates 269-st). Nüüd kutsutakse neid koeri peite-merle’deks. Termin krüptiline merle on aga hoopis kasutuses koertele, kel on minimaalse polü-A saba pikkusega alleel, mis ei mõjuta tumeda pigmenti jaotumist ja kes välimuse järgi näevad välja nagu mitte-merle’d ega jäta merle-järglasi mitte-merle koeraga paaritades (alleeli pikkus 200–230 – genotüübilt Mc/m või Mc/Mc).

Joonis on laenatud Mary Langevini raamatust (2020) ja näitab merle SINE-elemendi insertsiooni pikkustele vastavaid alleelinimetusi lühimast Mc kuni pikimani Mh.

Tava-merle alleeli insertsiooni pikkus varieerub 265–268 vahel (M). Merle ja krüptilise merle vahele jäävad polü-A sabade pikkused, mis on pikemad kui Mc ja lühemad kui M ning põhjustavad värvuse lahjenemist, savikarva või kohvipruune toone, mida vahel harva merle pesakondadesse sünnib. Selliseid keskmise pikkusega alleele hakati kutsuma ebatüüpilisteks Ma (atypical). Mc ja Ma pikkusega alleelide vahele jääb Mc+ 231-246 , samuti Ma ja M vahele jääb Ma+ alleel 255–264 ap. Merle alleeliskaala on jätkuv ja igale merle alleelile vastab alati konkreetse polü-A saba pikkusega DNA-ahel. Ma/m ja Ma+/m alleelidega koerad on kas ühevärvilised ilma nähtava merle mõjuta või neil võib esineda merle laike.

Siiani ei ole suudetud määrata konkreetset polü-A saba pikkust, millest lühemad oleksid alati ühtlase värvusega ja pikemad merle-laikudega. Võimalik, et ka muud geenid mõjutavad laikude ilmnemise lõpptulemust.

Mc, Ma ja M-alleelidele lisaks leiti veelgi pikem alleel, mis nimetati arlekiin-merle’ks, Mh (harlequin, 269–280). Siinkohal tuleb selget teha vahet arlekiin-merle ja saksa dogide arlekiinivärvuse vahel, mis pärandub hoopis H-geenilookuse (harlequin) kaudu. Mh/m koerad võivad olla värvuselt nagu tavalised merle’d või neil esineb rohkem valget kui tavaliselt. Mida pikem on Mh alleel, seda rohkem esineb koera värvuses valget. 

Elvis, tricolor Mc 226 /m testitud spermaproovist Tilias.

Foto: Satu Havukainen

Siinkohal tuleb rõhutada, et see Mh alleeliga kaasnev valge erineb geneetiliselt S-lookuse kaudu päranduvatest valgetest märgistest. S-lookuse valged märgised on si (irish spotting) puhul valge krae, rinnaesine, kõhualune, käpad ja valge sabaots, mis on iseloomulikud collie ja sheltie tõugudele. S-lookusega kaasnevad ka mittevalgete peadega valged collie’d või sheltie’d, kellel on si alleelide asemel on sw alleelid ja kelle pea on põhivärvuse järgi kas soobel, tricolor või blue-merle ning keha valge põhivärvusega laiguline või üleni valge.

Arlekiin-merle pikimad alleelid häirivad PMEL-geenilt toodetavat valgujärjestust nii palju, et osa pigmenti tootvaid rakke ehk melanotsüüte hukkub. Merle värvusega kaasnev valge värvus ilmneb juhuslikult üle kogu organismi ja kui melanotsüüdid juhuse tõttu hukkuvad sisekõrvas või silmas, kaasnevad sellega aistinguorganite toimehäired. 

Morgan, Elvise ema, M 268/m testitud karvaproovist.

Foto: Satu Havukainen

Arlekiin-merle’d võivad olla heledama taustavärvusega ja selle alleeliga seostatakse ka tweed’i ehk pruunikamate laikude ilmnemist.

Merle alleelide stabiilsus ja mosaiiksus

Kuid see pole veel kõik. Vanemate ja sündinud kutsikate merle alleelide pikkuste määramisel ilmnes, et merle alleelide polü-A sabadel on omadus vahel lüheneda sugurakkude jagunemise käigus. See seletab, miks vahel merle ja tricolor vanematega pesakonda sünnib ebatüüpilise lahjenenud mustaga hallikaid tricolor’e – M alleel on lühenenud Ma-ks ehk ebatüüpiliseks merle’ks. Lisaks on avastatud, et esineb n-ö mosaiikseid koeri, kelle rakkudes, sh sugurakkudes esineb mitme erineva polü-A saba pikkusega merle alleele. Geneetikas tähendab mosaiiksus seda, et osa isendi rakkudest on pärilikkuselt erinevad kui ülejäänud keharakud.

Finn, Morgani poeg ja Elvise vend, blue-merle Mc/M 227/268, testitud spermast Tilias.

Foto: Satu Havukainen

Organismi arengu käigus võivad aset leida muutused geenide DNA järjestuses. Muutused on eriti aldid tekkima DNA-regioonidesse, mis sisaldavad kas lühikesi DNA kordusjärjestusi või pikki homopolümeerseid nukleotiidseid järjestusi, nagu polü-A saba. Sellised DNA-regioonid on keerulisema struktuuriga ja DNA kopeerimismasin võib teha vigu, kui raku jagunemise käigus toimub DNA kopeerimine.

Rakk, mille DNA-sse on tekkinud muutus, jaguneb omakorda ja tema tütarrakud pärivad sama muutuse. Nii tekib rühm rakke, mille DNA sisaldab muutust võrreldes algsete rakkude DNA-ga. Selliseid muutusi tekib pidevalt ja enamasti neil ei ole suuremat tähendust terve organismi seisukohalt. Merle alleeli puhul toimub muutus just SINE-elemendi polü-A saba pikkuses. SINE-elemendi keha regioon ei muutu ega hävi PMEL-geeni järjestusest, nii et M alleelist ei saa kunagi m alleeli.

Notte, Finni tütar Mc/m, testitud karvaproovist Tilias.

Foto: Satu Havukainen

Seega, DNA kopeerimisel enne raku jagunemist võib juhtuda, et DNA-d ei kopeerita täpselt algsena, vaid juhuslikult SINE-elemendi polü-A võib saba saada kopeeritud lühemalt. Näiteks M alleeli 267 nukleotiidine saba kopeeritakse hoopis 248 nukleotiidi pikana, muutes M alleeli Ma alleeliks. Kui see rakk omakorda jaguneb, siis tema tütarrakud pärivad Ma alleeli, aga mitte enam M alleeli, kuna rakus sellist enam pole. Sellisel moel moodustub värvuse mosaiiksus – keha enamikus rakkudes on vanemalt päritud M alleel, kuid osas rakkudes hoopis Ma lühenenud alleel. Merle alleeli pikkusest sõltub, kui lühenemisaldis ta on – mida pikem alleel, seda lihtsamini juhtuvad kopeerimisvead ja lühenemine. Mõned uurimisrühmad on pakkunud välja, et merle alleel võib ka pikeneda, kuid seda ei ole suudetud seni tõestada. Pigem on võinud olla tegu mosaiiksusega, mis on põhjustatud juba olemasolevate pikemate alleelide poolt, kuid mida pole suudetud näidata.

Austin, Morgani poolvend samast emast ja Freya isa m/Mc/M 224/268, testitud spermast Tilias.

Foto: Satu Havukainen

Merle alleeli lühenemise mõju isendile või tema järglastele sõltub sellest, millistes rakkudes lühenemine toimub. Isendi puhul võib lühenemine ilmneda värvuses eri värvi laikudena – sageli blue merle koertel esineb üksikuid erinevat halli tooni ja isegi pruunikaid laike.

Arvatakse, et võib olla merle mustades laikudes ongi toimunud suurem lühenemine Mc alleeliks ja sellepärast karvad ongi normaalset põhivärvi, kuid seda ei ole veel suudetud tõestada.

Vahel võib merle alleeli lühenemine toimuda ka isendi sugurakkudes. Sel juhul võib koer pärandada oma järglastele lühenenud merle alleeli. Kui merle alleel on lühenenud Mc alleeliks, jätab merle vanem oma järglastele Mc alleeli ja sünnib kutsikas, kes on tricolor välimuselt, kuid kel on üks lühike merle krüptiline alleel Mc.

Freya blue-merle M/m 267, Austini tütar, testitud vereproovist EVG-s. Tõenäoliselt kannab sugurakkudes ka mosaiikselt Mc alleeli, kuna sai poja Mc/Mc.

Foto: Satu Havukainen

Sellist koera kasutatakse aretuses kui tricolor’i ja nii levib tema Mc alleel ka teiste värvuste taustale, kus ta püsib endiselt varjatuna ega oma suuremat tähendust.

Merle aretus praktiliselt

Merle alleeli lühenemine on võimalik iga merle alleeli kandja puhul. Alati, kui merle alleeli kandja saab järglasi, esineb võimalus, et järglased pärivad lühenenud merle alleeli. Võimalik, et kui inimene poleks alal hoidnud ja soosinud merle värvust, oleks merle alleel aegade jooksul võinud lüheneda märkamatuks.

Tavaliselt märgatakse merle alleeli lühenemist, kui soovitud merle pesakonda sünnib hallikas tricolor või pruunikashallide n-ö ligaste laikudega kutsikas. Enamasti edasises aretuses neid koeri ei kasutata ja jätkatakse pika merle alleeliga selge puhta merle mustriga koertega.

Elvise ja Freya kutsikad – vasakult ettepoole tricolor Vinski Mc/Mc 228/228, tricolor Kuura m/m, blue-merle Frankie Mc/M 227/267, tricolor Cheri m/m, blue-merle Renni M/m 268, testitud vereproovidest EVG-s. Foto: Satu Havukainen

Siinkohal tuleb vahet teha lihtsalt tumeda merle ja lühenenud alleeliga merle vahel. Esimesel juhul on tegu pika merle alleeliga M, mis omab tumedamat blue-merle tausta, aga võib aja jooksul karva vahetades n-ö puhastuda.

Vahel sünnib tricolorblue merle paaritusest valgeid hallide laikudega kutsikaid, kel esineb kuulmise ja/või nägemisega probleeme. Seda võib juhtuda kahel juhul. Esiteks, tricolor vanem võib olla peite-merle ja ta on geneetiliselt hoopis pika merle alleeli kandja (M või Mh) ning osa kutsikatest on saanud pika merle alleeli mõlemalt vanemalt. Teisel juhul tricolor vanemal on olnud keskmise pikkusega ebatüüpiline Ma+ alleel. Sel juhul osa kutsikatest on Ma+/M või Ma+/Mh sõltuvalt teise vanema merle alleeli pikkusest. See on selline merle alleelide kombinatsioon, kus muundunud valku toodetakse nii palju, et suur osa melanotsüütidest sureb. 

Collie kutsikas, sündinud 2.07.1990 kahe tricolor’i paaritusest, tõenäoliselt Ma/m või Ma+/m.

Foto: Eha Ruutu

Siis on koera värvuses suuri valgeid alasid ja võib olla probleeme kuulmise ja nägemisega. Vastavalt Ma/m (välimikult tricolor) ja Mh/m (välimikult blue-merle) paaritusest võib sündida Ma/Mh kutsikaid ning sellise merle alleelide kombinatsiooniga on samuti võimalikud aistinguprobleemid ja valged laigulised kutsikad.

Erandjuhtumid

Läbi aegade on olnud üksikuid juhtumeid, kus merle vanema tricolor värvusega järglasele on sündinud seletamatut kummalist värvi järglasi. Näiteks 1990ndatel Eestis oli juhus, kus tricolor emane collie, kelle ema oli blue merle ja isa tricolor, sai kahelt erinevalt mitte-merle isaselt merle mõjutustega järglasi – esimeses pesakonnas soobel isasega sündis teiste seas soobel-merle kutsikas. Teinekord paaritas kasvataja ta juba tricolor isasega (soobeli aretusest) ning sedakorda sündisid kaks valget hallide laikudega kutsikat, nagu topelt merle’d ja üks lahjendatud tumehall tricolor-märgistega kutsikas lisaks tavalistele tricolor kutsikatele.

Collie kutsikas, sündinud 2.07.1990 kahe tricolor’i paaritusest, tõenäoliselt Mh/m. Foto: Eha Ruutu

Tänase teadmise järgi võib oletada, et antud tricolor emane oli kas peitemerle Mh/m ja/või olid ta sugurakud mosaiiksed ning ta kandis oma sugurakkudes lisaks m alleelidele ülipikka merle alleeli ja lisaks ebatüüpilist merle alleeli Ma.

Mc/m koerad on tricolor värvusega. Mc+ või Ma alleel muudab värvuse pisut ebapuhtaks või pleekinuks. Ma/m genotüübiga kutsika võib ära tunda, võrreldes teda sama pesakonna tricolor m/m kutsikatega pisut teise erineva värvuse tooni järgi. Ma+/m koerad võivad olla pleekinud või ilma muutusteta tricolor värvusega.

Sinised silmad võivad esineda Ma/m ja Ma+/m ja muidugi M/m ja Mh/m koertel. Ka Mc/Mc koerad võivad olla veidi pleekinud või pruunika tooniga.

Geenitestist

Mc/m koeri on leitud mitmetes tõugudes. Mc alleel võib kulgeda põlvest põlve, ilma et seda märgataks koerte värvuses ja teda saab määrata ainult geenitesti abiga. Austraalia lambakoertel uuriti ühevärvilisi koeri ja leiti, et pooltel oli merle alleel. Nendest omakorda pooled olid Mc/m või Mc/Mc ja teised pooled Mc+ või Ma alleeliga. Tänapäevane arusaam merle alleelidest aitab valida aretuskoerale partneri nii, et kedagi ei pea vaid merle alleeli olemasolu pärast välistama, vaid tuleb vaadata, millist riski merle-alleelide ühendamine võib põhjustada sündivale pesakonnale.

Merle geenitestidest osa määrab ainult SINE-keha olemasolu, aga mitte polü-A saba pikkust – tulemuseks saadakse M*/m, kus *-märk tähendab, et koeral on merle alleel, kuid ei teata, millise pikkusega. Teised geenitestid määravad SINE elemendi polü-A saba pikkust ja tulemus antakse testi vastuses. Seega kui tahetakse teada merle alleeli pikkust, tuleb uurida, kas antud labor on võimeline seda määrama. Isaste merle alleelide testimiseks on soovituslik proov spermast, et testida võimalikku sugurakkude mosaiiksust. Emaste puhul mosaiiksuse testimine sugurakkudest pole teostatav ja seetõttu soovi korral võib kasutada mitmeid karvaproove erineva värvusega merle laikudelt erinevatest paikadest kehalt. Emaste mosaiiksus võib ilmneda järglaste testimise käigus.

Osa pildimaterjalist pärineb Soome Collie-ühingu esinaise ja collie-kasvataja Satu Havukainenilt, kelle tricolor emane Notte osutus MyDogDNA testi tulemusel üllatavalt merle geeni kandjaks. MyDogDNA määrab ainult merle SINE-insertsiooni olemasolu, aga mitte alleelide pikkusi. Satu testis Notte karvaproovist uuesti Tilia laboris, kellega Mary Langevin alustas alleelide pikkuste määramist. Notte osutuski Mc alleeli pikkusega 227 kandjaks. Seejärel testis Satu mitmeid kasvandikke ja viimati terve pesakonna, mille põhjal võib väita, et alleelide pikkused pärinevad ja erinevust oli märgata vaid ühe nukleotiidi võrra Freya 267 kutsika Renni 268 suhtes, kuid Satu on otsustanud Freya testida uuesti karvaproovidest võimaliku Mc mosaiikse alleeli suhtes, kuna üks Freya tricolor poegadest osutus Mc/ Mc alleelide kandjaks, mis viitab sellele, et Freya kannab ka Mc mosaiikset alleeli. Võimalik, et, Freyal on lisaks mosaiikselt nii lühenenud alleel 267 kui ka isalt saadud 268, kuna Freya isa Austini merle alleeli pikkus on just see 268.

Milliseid merle alleele on turvaline omavahel ristata (tähistatud rohelisega):

turvaline – ei põhjusta järglastes ülemäärast valget ega aistinguprobleeme;

madal risk – järglastel võib esineda mõningaid aistinguprobleeme, peamiselt kuulmisega; keskmine risk – järglastel võib olla aistinguprobleeme nii kuulmise kui ka nägemise suhtes;

kõrge risk – kuulmis- ja nägemisprobleemid suure tõenäosusega.

 

                                                                                                                      Kasutatud Tilia laboratooriumi skaalat ja algselt on tabeli koostanud Corinne Benavides Langevin et al., 2018 uurimistöö põhjal.

Millistel tõugudel on praegu merle värvus tõustandardis aktsepteeritud?

Karjakoertest bordercollie, collie’d, shetlandi lambakoer, koolie, austraalia lambakoer, austraalia karjakoer, kelpi, welsh corgi cardigan, pürenee lambakoer, beauceron, bergamasco, mudi, vanainglise lambakoer, väike ameerika lambakoer, saksa dogi, jahikoertest taksid, louisiana catahoula leopardikoer.

Eri laborite andmetel, kes merle geeniteste teevad, leidub merle alleele veel järgmistel tõugudel: ameerika kokkerspanjel, ameerika foksterjer, ameerika staffordshire terjer, bolognese, Cavalier King Charlesi spanjel, chihuahua, kokkerspanjel, dunkeri hagijas, inglise buldog, kääbusšnautser, labradori retriiver, mops, peruu karvutu koer, pomeranian, praha rotikoer, prantsuse buldog, puudlid, yorkshire’i terjer.

Laborid, kus testitakse merle alleelide pikkusi:

Tilia Laboratories, Tšehhi

UC Davis, USA

Orivet Genetic Pet Care

EVG – Euro Vet Gene, Sloveenia

Laboklin/Labogen

Slovgen – annab alleeli pikkuse polü A saba pikkusena (artikli Murphy et al. järgi), millele tuleb lisada +187, et saada siin kirjeldatud alleelide pikkused

Genomia – sama praktika kui Slovgenil

Feragen

MyDogDNA – testib merle alleeli olemasolu, kuid mitte pikkusi

 

Friend, blue merle, M 268/m,

testitud põsekaapest. Foto: Marge Perri

Kasutatud kirjandus

Brancalion, L., Haase, B., Wade, C.M. Canine coat pigmentation genetics: a review. 2021, Animal Genetics, 53, 3-34. doi:10.1111/age.13154

Murphy S.C., Evans J.M., Tsai K.L., Clark L.A. Length variations within the Merle retrotransposon of canine PMEL: correlating genotype with phenotype. (2018) Mobile DNA, 9, 26 (2018) 

Langevin M., Synkova H., Jancuskova T., Pekova S. Merle phenotypes in dogs – SILV SINE insertions from Mc to Mh. (2018) PLoS ONE 13(9): e0198536. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0198536

Langevin, M. (2019). Unraveling the Mysteries of Merle.

Langevin, M. Merle – SINE Insertion from Mc – Mh. The Incredible Story of Merle. 2019-2020. www.merle-sine-insertion-from-mc-mh. ISBN 978-1-77136-739-4

Lindström R. Katsaus M-lokukseen. Suomen Collieyhdistykselle. (2022)

Paw Print Genetics: Ballif B.C., Ramirez C.J., Carl C.R, Sundin K., Krug M., Zahand A., Shaffer L.A., Flores-Smith H. The PMEL Gene and Merle in the Domestic Dog: A Continuum of Insertion Lengths Leads to a Spectrum of Coat Color Variations in Australian Shepherds and Related Breeds (2018) Cytogenet.Genome Res. DOI: 10.1159/000491408

Suomen Collieyhdistyksen lausuntopyyntö Suomen Kennelliitolle merle-väristen koirien jalostuskäytön suhteen uuden tutkimustiedon valossa. (2020)

Mary Langevini koduleht https://www.merle-sine-insertion-from-mc-mh.com/