Vabatahtlikud otsingukoerad aitavad kadunud inimesi metsadest ja maastikult leida.
Tekst: Margot Luukas, Kaidi Juurik, Aili Kivinurm, Monika Rusing. Fotod: Mihkel Rikas
Aprillikuu viimasel pühapäeval tähistatakse rahvusvahelist päästekoerte päeva. See on hea võimalus võtta luubi alla otsingu- ja päästekoerte maailmas toimuv ning teha tutvust tublide neljakäpaliste abilistega, keda koolitatakse inimeste otsimiseks.
Traditsiooniliselt on otsingu- ja päästekoertega tegelemine vabatahtlike pärusmaa ning laiemalt hakkas see liikumine levima peale teist maailmasõda, kui Euroopa riikides hakati süsteemsemalt arendama vabatahtlike päästekoerte meeskondi eesmärgiga otsida kadunud inimesi ning tegutseda varingute ja muude õnnetuste korral katastroofipiirkondades. Näiteks üks selline vanimaid tänaseni tegutsevaid organisatsioone on Saksa Punane Rist.
Ka Eestis tegutseb mitmeid pääste- ja otsingukoertega seotud organisatsioone ja ühendusi, kelle tegevus on suunatud koerte koolitamisele ning väljakutseteks ettevalmistamisele. Tähtpäeva puhul toome lugejani, kuidas selliseid koeri treenitakse, milline on nende igapäevaelu, räägime otsingutest ja päästealade harrastamisest koeraspordina ning teeme tutvust Eesti Kennelliidu liikmesorganisatsioonidega, kes otsingukoeri koolitavad ning päästealade katseid korraldavad.
Kuidas saab koerast otsingu- ehk päästekoer?
Päästekoeraks saamisel on oluline roll nii koera loomupärasel iseloomul kui ka treeningprotsessil. Eeldustelt sobivad selleks koerad, kes on keskmist kasvu, julged ja enesekindlad ning tööks hõlpsasti motiveeritavad. Sageli on need kas saksa või belgia lambakoerad, kuldsed või labradori retriiverid või ka mõned teised teenistuseks sobilikud tõud, kes on vastupidavad ja õpihimulised ning soovivad teha inimesega koostööd.
Päästekoera koolitamine on elukestev – alati on mingeid oskusi, mida võiks veel lihvida.
Treening algab varajases eas ja hõlmab baaskuulekust, otsingutreeninguid ning koostööd koerajuhiga ja tema kontrolli all töötamist. Treeningute käigus harjutatakse erinevaid keskkondi, helisid ja olukordi, et koer oleks valmis töötama keerulistes tingimustes ning käituks sotsiaalselt inimeste ja teiste koertega. Koerale kujundatatakse varakult välja rutiinid ja töötamise kultuur, mis tähendab ka seda, et koera kodune elu ja päevaplaan tuleb kujundada sellisena, et iga hetk võib tööks minna.
Samuti on väga oluline koerameeskonna teine pool – koerajuht. Ka temal peab olema kõrge motivatsioon treenida nii enda kui ka grupikaaslaste koeri, ta peab olema heas füüsilises vormis ning panustama aega nii iseseisvalt treenimiseks kui grupitreeningutes osalemiseks. Ollakse ju treeningutes vastastikku üksteise koertele otsitavateks ehk figurantideks. Päästekoera koolitamine on meeskonnatöö ning hobina on see väga ajamahukas. Lisaks tuleb käia õppustel koostööd harjutamas ning osaleda väljakutsetel.
Igapäevaelu ja vormis hoidmine
Päästekoera koolitamine ja töövormis hoidmine on elustiil. Koer ei saa kunagi valmis – see on elukestev õpe ja alati on mingeid oskuseid, mida võiks lihvida. Kõige olulisem on motivatsioon ja tahe inimest leida ning leiust märku anda ehk teatada. Pikad otsingud on koera jaoks mentaalselt ja füüsiliselt kurnavad, maastik enamasti keeruline või soine rägastik ning ilmastikutingimused võivad samuti olla heitlikud. See nõuab head vastupidavust ja tööks vajalikku enesekindlust, mis tuleb regulaarsete treeningutega, kus antakse nii koera vaimule kui füüsisele vaheldusrikkaid ülesandeid. Treeningud omakorda jagunevad sõltuvalt eesmärgist kas otsingu-, juhitavuse või teatamise harjutusteks, samuti kuulekuse ja osavuse treeninguteks.
Üldfüüsist tuleb otsingukoerale kindlasti eraldi juurde treenida. Selleks sobivad kas pikad jalutuskäigud maastikul, rattatreeningud, suviti ka pikema distantsi ujumine vees.
Lisaks tuleb jälgida koera tervist, toitumist ja heaolu, et vajadusel kiiresti reageerida, kui kuskil mõni tervisemure või ebamugavus märku annab. Samuti tuleb arvestada, et otsingutöö on alati seotud riskidega, näiteks trauma või vigastuse tekkimise oht nii koerale kui koerajuhile võib olla vägagi tõenäoline.
Aga muidu naudivad otsingukoerad perekoera elu ning tunnevad end mõnusalt tavaliste perelemmikutena.
Otsingud ja meeldejäävamad hetked
Eestis on vabatahtlikud otsingukoerad aidanud leida kadunud inimesi metsadest ja maastikult. Koerad on treenitud reageerima lõhnale ja märku andma elusa inimese leidmisest, enamasti teevad nad seda häälekalt haukudes seni, kuni koerajuht juurde jõuab.
Otsingutel on aeg-ajalt ette tulnud ka olukordi, kus otsitav inimene on elust lahkuda jõudnud. Selliseks olukorraks vabatahtlike otsingukoertel seni veel väljaõpet ei ole, kuid vajadus on selgelt teadvustatud.
Et üldse kadunud inimest leida, selleks tuleb teda otsida nö õigest piirkonnast. Selle piirkonna kindlaksmääramine pole alati sugugi lihtne ülesanne ei sündmusejuhtidele ega planeerijatele, sest mis nii oleks viga otsida, kui asukoht täpselt teada. Eduka otsingu puhul on tihti võtmesõnaks koostöö, enamasti saavad otsingu sündmused lahenduse paljude osapoolte ühiste pingutuste tulemusena, sest tegutsetakse piiratud ressurssidega. Ka need alad, kust otsitavat ei leita, kuid mis on koertega läbi otsitud, annavad vajalikku infot selle kohta, et vähemalt selle ajahetke teadmisega tuleb otsida mujalt. Enamik oma kodu lähedal kadunuks jäänud isikutest leitakse siiski lähiümbrusest, ca 500 m kuni paari kilomeetri raadiusest. Samas on kogemus näidanud, et kindlasti ei tohiks inimeste liikumisvõimet nende vanusest või tervislikust seisundist lähtuvalt alahinnata.
Mõned meeldejäävamad seigad vabatahtlike otsingukoertega osaletud Vabatahtliku Reservpäästerühma väljakutsetelt:
- Eredamalt meenub üks aastate tagune juhtum, kus operatsioonijärgses seisundis patsient ärritus teda haiglasse kontrolli viia soovinud meedikute peale ning põgenes metsa. Kui abipalve tuli, olid otsingukoerad teise sündmusega seoses seal lähedal. Koer tegi otsitava asukoha kindlaks mõne minutiga.
- Koerad on loomult uudishimulikud ja reageerivad lõhnadele ka siis, kui neid spetsiaalselt selleks õpetatud ei ole. Koerajuhil on otsingul oluline roll märgata oma koera käitumist ning selgitada välja selle põhjused. Nii leiti kadunud isik otsingukoera abil hukkununa rabamaastikult, kuhu ei viinud ühtegi teed ega rada. Algse info järgi otsiti piiratud liikumisvõimega isikut, kes kasutas liikumiseks rulaatorit ja kelle puhul eeldati, et üle paarisaja meetri kodust kaugemale ega väljaspool teid ta kindlasti ei liigu.
- Mitmel juhul on koeratiimidel õnnestunud eksinud seenelisi-marjulisi leida. Kannatanud on enamasti ka ise aktiivsed ja reageerivad otsijate hõikamisele, andes endast ise märku. Tüüpiline selline kadumisjuhtum on vanemaealine meesterahvas, kel leidmisel suur seenesaak ikka kandamina kaasas.
Päästeala kui koerasport
Päästeala harrastatakse ka koeraspordina, sest reaalseid väljakutseid ei tule nii sageli ette ning katsed annavad hea võimaluse koeri kontrollitud oludes pingevabalt testida ilma, et sellest sõltuks kellegi elu. Eestis tegelevad pääste- ja otsingukoerte koolitamise ja väljakutseteks ettevalmistamisega mitmed ühingud ja klubid.
Päästeala võistlused ja eksamid põhinevad rahvusvahelistel standarditel ehk FCI (Fédération Cynologique Internationale) ja IRO (International Search and Rescue Dog) poolt ühiselt välja töötatud otsingu- ja päästekoerte katsete eeskirjadel (SAR eeskirjad). SAR eeskirjade alusel testitaksegi paljudes riikides, sh Eestis, koerte ja koerajuhtide oskuseid ning valmisolekut reaalseks otsingutööks. Sooritatud katse on tõestus otsingu- ja päästekoera edukast väljaõppest vastaval alal. Neid alasid, kus katseid saab sooritada, on samuti mitmeid: maa-alaotsing, varinguotsing, laviiniotsing, jäljetöö, mantrailing ja veetöö.
Päästeala kui koerasport aitab hoida koerameeskondi heas vormis ning tõstab nende oskusi nii läbi atesteerimiskatsete kui ka rahvusvaheliste võistluste kaudu. Seetõttu on väga oluline ka rahvuslike kennelorganisatsioonide pühendumus päästekoerte alade järjepideval toetamisel ja edendamisel, sh koostöö tegemine ühtsete standardite loomisel ja tagamisel. Meil on hea meel, et EKL osaleb aktiivselt FCI päästekoerte ja veepäästekoerte komisjonide töös, aidates kaasa päästealade arengule nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.
Eesti otsingukoerte meeskonnad on osalenud mitmetel välisvõistlustel, saavutades silmapaistvaid tulemusi. Näiteks päästekoerte maailmameistrivõistlustelt on saavutatud silmapaistvaid tulemusi maa-alaotsingus, varinguotsingus ja isegi laviiniotsingus.
Eesti päästekoerte saavutused maailmamaistrivõistlustel
2016 Itaalia Torino: maa-alaotsingus Kadri Viljalo koeraga Perri 5. koht
2018 Sloveenia Ljubljana: varinguotsingus Margot Luukas koeraga Roosi 17. koht
2023 Rumeenia Craiova: meeskondlikus maa-alaotsingus 3. koht. Meeskonnas Monika Rusing koeraga Minni, Piret Koor koeraga Taara ja Marii Pikkoja koeraga Viksik, kapten Marelle Kurvits.
2024 Slovakkia Martin: maa-alaotsingusus Monika Rusing koeraga Minni 20. koht ja Piret Koor koeraga Taara 21. koht.
2025 Austria Pitztal: laviiniotsingus Monika Rusing koeraga Minni 3. koht
Eesti otsingukoerad maailmameistrivõistlustel.
Päästekoeri koolitavad ja päästealade katseid korraldavad organisatsioonid, mis kuuluvad Eesti Kennelliitu
Eesti Otsingukoerte Klubi
Suurima liikmeskonnaga otsingukoerte koolitamisele pühendunud klubi tähistab sel aastal (2025) oma 15 tegevusaastat. Klubi loodi MTÜ Vabatahtliku Reservpäästerühma koerajuhtide grupi poolt, eesmärgiga koondada koerte koolitamise ja testimise/atesteerimisega seotud tegevused. Täna tegutseb klubi all viis treeningrühma, tegevuspiirkonnaks on peamiselt Harju- ja Raplamaa, kuid treeningutesse jõutakse kaugemaltki. Otsingutele reageeritakse politsei kutsel Vabatahtliku Reservpäästerühma koosseisus ning vastav kvalifikatsioon maastikuotsingutel osalemiseks on olemas 15 koeratiimil. Väiksemas mahus tegeletakse ka varinguotsingu, laviiniotsingu, jäljetöö ning suvisel ajal ka veepääste treeningutega. Eesti Otsingukoerte Klubi on ka kõige enam päästekoerte katseid (IPO-R/SAR) korraldav organisatsioon, kes on hoidnud üleval Eesti meistrivõistluste traditsiooni ning IRO-ga koostöös korraldanud pea igal aastal rahvusvahelisi teste, mis on toonud Eestisse osalejaid kaugematestki riikidest.
„Oleme aastaid järjepidevalt toonud Eestisse hindama väliskohtunikke ja püüdnud pakkuda kõrgetasemelist korraldust. Ka siis kui ajad olid väga ebakindlad kas majanduslikus mõttes või valitses teadmatus, kas üldse üritusi korraldada saab (pandeemia perioodil), õnnestus meil sama joont hoida. Päästealadel tehaksegi eri riikide harrastajate vahel tihedat koostööd, mis hoiab silmaringi läbi erinevate kogemuste avara avara ning aitab tõsta harrastajate teadmiseid ja oskuseid päästekoerte koolitamisest,“ toob päästealade üldise arengu taustal klubi tugevusena välja selle juhatuse liige, EKL-i ja FCI/IRO rahvusvaheline päästekoerte katsekohtunik Margot Luukas.
Eesti Päästekoerte Ühing
Loodi 2006. aastal ning tegutseb üle Eesti. Otsingutel osaletakse politsei kutsel või koostöös teiste otsinguorganisatsioonidega. Ühingu peamiseks eesmärgiks on päästekoertega seonduva tegevuse igakülgne arendamine ja toetamine, sh katsete ja võistluste korraldamine. EPKÜ teeb tihedat koostööd teiste riikide samalaadsete organisatsioonidega ning peab väga oluliseks kogemuste vahetamist nii reaalsete otsingute kui ka sportliku tegevuse osas.
Ühingu juhatuse liige ning koolitaja Kaidi Juurik peab samuti oluliseks rahvusvahelist koostööd ja toob välja mõned detailid: „Igal aastal korraldame mitmepäevaseid treeninglaagreid, kus käib 50–60 osalejat Baltimaadest ja Soomest. Instruktoriteks on peamiselt kogenud väliskoolitajad ning treenitakse maa-alaotsingut, jälge, mantrailingut ja vahel ka varinguotsingut. EPKÜ liikmed osalevad sageli erinevatel seminaridel välisriikides, näiteks igal aastal käime Soome sõprusklubide päästelaagrites.“
EPKÜ on ka esimene organisatsioon Eestis, kes on võtnud eesmärgiks arendada mantrailingu koolitusala. Mantrailing on üks päästealadest, aga ka põnev, lõbus ja ainulaadne harrastus, mis sobib igasugustele koertele sõltumata tõust. Mantrailingus otsib koer inimest tema individuaalse lõhna järgi kas asulas või maastikul. Mantrailingu arendamiseks osaletakse igal aastal erinevatel praktilistel seminaridel üle Euroopa. Paari aastaga on üles ehitatud kogukond harrastajaid ning ühel koeral on juba ka ametlik mantrailingu koolitustulemus rahvusvaheliste SAR eeskirjade järgi.
Koeraspordiklubi Delta
Spetsialiseerunud veetöö treeningutele ning korraldab peamiselt veepääste alade katseid. Eesmärk on ergutada veepääste harrastajaid ja laiendada nende koostööd, suurendada teadmisi koerte koolitamisest ja nende oskuste kasutamisest veepäästetöödel.
EKL veepääste koolitaja ja katsekohtunik Aili Kivinurm paneb algajale veepääste huvilisele südamele, et veepääste treeningute eesmärk ei ole kõikidest inimestest ja koertest päästjaid koolitada, vaid eelkõige õpetada koera vees ja veesõidukites viibides õigesti käituma ning inimest takistamata ja ohustamata temaga koos ujuma. Neid elementaarseid oskusi läheb vaja enamikel perelemmikutel, kellega aeg-ajalt veekogude ääres viibitakse. Veepääste treeningute käigus õpitakse ohtusid ära tundma ja ennetama, oma võimeid ja olukorra turvalisust hindama ning erinevaid abivahendeid kasutama. Koerad õpivad treeningutel erinevaid tehnilisi elemente, mida on füüsilise võimekuse ning koera ja koerajuhi hea koostöö korral võimalik koera eluea jooksul pidevalt edasi arendada.
Veepääste koolitustulemus ei anna Eestis õigust osaleda reaalsetel päästetöödel ja veepäästekoerte kasutamine veepäästetöödel ei ole Eestis seadustega reguleeritud. Veepäästekoeri kasutatakse kadunud inimeste otsimiseks raskesti ligipääsetavatest kohtadest – vesistelt aladelt, laidudelt, kaldalähedasest veest. Koerad aitavad otsida hukkunuid veekogudest lõhna järgi (vees olev keha eritab gaase). Selleks on vajalik läbida spetsiifiline eriväljaõpe.
Parim abivahend õnnetuste vältimiseks on aga ennetustöö! Peamiselt osaletakse veeohutuse teemalistel ennetusüritustel, kus selgitatakse lastele ja täiskasvanutele veekogude ääres ja vees varitsevaid ohtusid ning õpetatakse õiget käitumist veekogude ääres.
Monika Rusing: sportlik pool hoiab koeratiimid vormis
EKL atesteeritud päästekoerte koolitaja Monika Rusing on päästekoeri koolitanud ligi 20 aastat. Tema kogemus ja panus vabatahtlike otsingukoerte väljaõppesse, koolitusala arengusse ja läbi isikliku eeskuju järelkasvu loomisesse on olnud silmapaistev. Monika saab eelnenule tagasi vaadates uhkusega tõdeda, et Eesti otsingukoerad on paari aastakümnega läbi teinud tohutu arengu. Selle ajaga on kasvanud Eestis otsingusündmustele reageerivate koerte arv, üle riigi tegutseb mitmeid treeninggruppe, samuti on Eesti koerad kogunud tunnustust rahvusvahelistelt suurvõistlustelt.
„Päästekoerte väljaõpe ei ole lihtsalt tehniline treening, vaid elustiil ja pidev areng. Rahvusvaheline koostöö ja osalemine suurvõistlustel on meile andnud hindamatu kogemuse – näeme, kuhu oleme jõudnud, ja kuhu veel püüelda. Sportlik pool aitab hoida koeratiimid heas vormis, testida oma valmisolekut ja võrrelda praktikaid eri riikide vahel,” ütleb Monika.
Meil on teistelt palju õppida, kuid näeme ka ise, kuidas meie tegemisi jälgitakse ja neist eeskuju võetakse – see on suur tunnustus.
Rahvusvaheline päästekoerte päev on suurepärane võimalus avaldada tänu ja tunnustust otsingukoertele ja nende juhtidele ning tänada nende koolitajaid suure pühendumuse ja järjepidevuse eest, mida koerte treenimine nõuab. Väljakutseteks valmiduse saavutamine on sageli mitme aasta pikkuse töö vili, kuid otsingukoer võib päästa ühel päeval kellegi elu. Iga edukas operatsioon – olgu missioonil või ka spordis – on taas tõenduseks, et koera ja inimese koostöös peitub võimas ressurss ja potentsiaal, mis võib otsijatele vajalikul hetkel väga väärtuslikuks abiks osutuda.
