Kennelliidu arhiivis on erinevate klubide poolt välja antud tõutunnistused, mis koeraomanikud vastloodud Kennelliidu oma vastu vahetasid.
Tekst Margit Toovere
Kennelliidu tähtsaimaks ülesandeks on Eesti koerte tõuraamatu pidamine, EKL-i välja antud registreerimis- ehk tõutunnistust tunnustatakse kõigis FCI maades ja partnerriikides. Kuidas vastloodud Kennelliidus registripidamisega alustati, teab kõige paremini EKL-i asutajaliige Lea Aljas.
Vajadus ühtse Eesti tõutunnistuse järele oli üks põhjusi, miks soomlased siinsetele koerainimestele Kennelliidu loomise mõtte välja käisid. Paljud siinsed kasvatajad müüsid kutsikaid ka Soome, aga Soome Kennelliit ei tahtnud neid registrisse võtta – Eestis oli klubisid palju ja igaüks neist andis välja oma registreerimistunnistusi, registrinumbritel puudus aga ühine standard ja paljud koerad olid sama nimega. „Mingi Kuki-Muki ja lihtsalt number. Keegi ei teadnud, kust ta on, kes ta on või mis ta on. Osadel polnudki numbreid. Siis käis üks suur uurimine üle terve Nõukogude Liidu, kes see koer on ja kas tal ikka kusagil registrinumber ka on“ selgitab Lea. Tema sõnul olevat soomlased ühe Venemaalt pärt koera tõutunnistuse pealt sugupuus hoopis kass avastanud. „Vene paberid olid, nagu olid. Kui oli vaja, siis pandi midagi uhket sinna!“
Lahendus oli luua katusorganisatsioon, mis registri pidamise oma õlule võtaks. Kui Kennelliit loodi, siis esimene prioriteet oligi hakata koeri registrisse võtma. Registritunnistuse loomisel võeti šnitti Soome Kennelliidu vastavalt dokumendilt – Lea koos Mari Palgiga joonistasid selle järgi blanketi, mis lasti trükikojas trükkida. Roosale paberile, muide. Neid tõutunnistusi hakkas siis tunnustama ka Soome Kennelliit.
Algusaastatel lisandusid registrisse peamiselt koerad, kes vana tõutunnistuse uue vastu vahetasid. Inimene sai vana tõutunnistust ära andes oma koerale EST-märgisega registrinumbri ja EKL-i registritunnistuse. Senine koera päritolu tõendav dokument jäi aga Kennelliidu arhiivi.
Tallinnas oli kahes klubis – Rataskaevu tänaval ALMAVÜ klubis ja Kaupmehe tänaval Tallinna Koertekasvatajate Klubis – kaks korda nädalas vastuvõtt, kuhu klubi liikmed said tulla oma tõutunnistusi ringi vahetama. „Võtsime paberid vastu ja mina tassisin need koju. Bürool ju ruume veel ei olnud,“ räägib Lea. „Nädala pärast tõime tagasi roosa tõutunnistuse“. Maakondlikud klubid kogusid ise oma liikmetelt vanad tõutunnistused kokku ja saatsid kulleriga Tallinna.
Inimesed olid väga aktiivsed ja koerte EKL-i registrisse kandmisest huvitatud. „Nad andsid ära ainsa originaaldokumendi, mis neil oma koera kohta oli ja mitte kordagi mitte keegi ei küsinud, et mis te sellega teete või kas ma saan selle tagasi,“ imestab Lea siiamaani koeraomanike usaldust nende vastu.
Registritunnistuse numbriga EST-00001/90 sai Anu ja Reet Kausile kuulunud dobermann Haini Sterna Waldhoff. Esimese aastaga kanti registrisse üle 900 koera, sh 354 samal aastal sündinud kutsikat.
Koera andmed trükkis Lea blanketile esialgu käsitsi, trükimasinaga, mille kinkis Kennelliidule Soome Šnautserite Ühing – sellel oli lint, kuhu sai talletada korduvad andmed, nii oli näiteks sama pesakonna kutsikate tõutunnistusi lihtsam trükkida. Lõpuks kerkis aga töömaht Leal üle pea – uue tõutunnistuse ihkajaid oli nii palju, et nädalaga enam hakkama ei saanud. Siis viidi kokku kogutud dokumendid Laki tänaval asunud arvutuskeskusesse, kus uued tõutunnistused trükiti.
Arvuteid Kennelliidul toona veel polnud, kogu asjaajamine oli paberil – seesama register, perfokaartidel kennelnimed, suures kaustikus käsitsi kirjutatud liikmeraamat. Viimases on kirjas ka saja rubla eest EKL-i tähtajatuks liikmeks astunud asutajad. „Siis said heal juhul nii palju palka!“ meenutab Lea, et eluaegne EKL-i liikmelisus polnud sugugi odav lõbu.
Ka vastuvõtus oli klade, kuhu pandi kirja, kes käis ja mis asjus – kas registreeris koera, vormistas tiitlit, astus liikmeks või hoopis registreeris koera näitusele.
Tänapäeval, kui kõik registritoimingud saab teha arvutis ja pesakonna tõutunnistused või koera tiitlit kinnitav diplom on juba järgmisel päeval postkastis, on Kennelliidu arhiivis tore ringi vaadata – kõik need enam kui 30 aasta tagused paberid on seal endiselt alles.
