Kui koer kipub köhima ja väsib kiirelt ka väiksema koormuse korral, saab kliinikus kiirtestiga kontrollida, ega pole põhjuseks südameusstõbe tekitav parasiit.
Tekst Margit Toovere
Fotod Adobe Stock, Alan R Walker / Wikimedia Commons, Lance Wheeler / Wikimedia Commons, Rural Explorer / Unsplash
Varem pigem lõunapoolsetes riikides reisil käinud koertel diagnoositud südameusstõbe on nüüdseks leitud Eestis ka koertel, kes pole kordagi reisil käinud. Haigust põhjustav ümaruss Dirofilaria immitis on kurjemat sorti parasiit, sest tema diagnostika ja ravi on üpris pikaajaline.
Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli nooremteaduri ning loomaarsti Maare Mõtsküla sõnul on parasiidi Dirofilaria immitis levimust Eesti koerte populatsioonis seni tõenäoliselt tugevalt alahinnatud. Olles ise praktiseeriv loomaarst, teab ta, et see mure siin meil juba aastaid on, aga sellest väga ei räägita. Just seepärast uurisid Eesti Maaülikooli loomaarstid koos Taani kolleegiga Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikus aastatel 2021–2022 südameusstõve diagnoosi saanud ja ravitud koerte haigusjuhtumeid. „Haigustekitaja oli diagnoositud ka nendel kodukoertel, kes ei olnud kunagi väljaspool Eesti riigi territooriumit viibinud – ei reisinud ega ka teistest riikidest meile sisse toodud,“ selgitas Mõtsküla uuringut tutvustavas loos. Kuuest uuritud haigusloost nelja puhul oli patsient haigestunud Eestis, kaks nakatunud koera olid siia toodud välismaalt (Venemaalt ja Horvaatiast).
Analoogseid siirutajaid, peremehi ja keskkonnatingimusi vajav sama perekonna teine parasiit Dirofilaria repens diagnoositi Mõtsküla sõnul Eestis juba enam kui 10 aastat tagasi ja nüüdseks leitakse seda meie kodukoertel juba võrdlemisi sageli. „See oli ka üheks põhjuseks, miks uurida täpsemalt ka Dirofilaria immitis‘e haigusjuhtumeid Eestis,“ sõnas ta.
Dirofilaria immitis‘e täiskasvanud isendid elavad koertel peamiselt kopsuarterites, raskemal juhul satuvad ka südamesse. Koerte kliinilised tunnused varieeruvad Mõtsküla sõnul väga ulatuslikult. „Nakatunud loomal ei pruugi esineda haigusnähte või võivad esineda ebaspetsiifilised kliinilised tunnused nagu loidus, isutus, kaalulangus ja köha. Kõrge nakkuskoormuse korral võivad kliinilised tunnused olla aga äärmiselt tõsised, isegi eluohtlikud,“ rääkis ta Vikerraadio teadussaates Labor. Mõtsküla lisas, et raskematel juhtudel võivad täiskasvanud parasiidid takistada normaalselt verevoolu südamest väljuvas veresoones või ühe südameklapi piirkonnas, mille tagajärjel kujunevad välja parempoolse südamepuudulikkuse tunnused nagu näiteks vedeliku kogunemine kehaõõntesse. Harvadel juhtudel on kirjeldatud ka õhkrinna teke kopsukoe rebenemisel. „Nendel juhtudel loom ilma ravita sureb,“ rõhutas Mõtsküla.
Köhatused ja hingamisraskused
Tõve raskusaste oleneb Mõtsküla sõnul mitmest tegurist, näiteks südameusside arvust organismis, haiguse kestusest ning sellest, kuidas koera organism nakkusele reageerib. Mõnel loomal ei pruugi kuude või isegi aastate jooksul mingeid sümptomid välja kujuneda, mõnel võib esineb üksnes köha – mida peetakse muuhulgas üheks kõige sagedamini esinevaks südameusstõve sümptomiks. Osade loomade puhul võib haigus kiiresti süveneda ning kujuneda välja eluohtlik seisund hingamisraskuse näol.
Kuna südameusstõve sümptomid võivad olla väga mitmesugused, siis ühte sellist tunnust – et kui see esineb, siis on kindlasti tegemist südameusstõvega – tegelikult ei ole. „Kindlasti on köha üks sagedasemaid sümptomeid, mida omanikud märkavad ning kindlasti oleks mõistlik oma loomaarstile selle esinemist mainida,“ ütles Mõtsküla. Kui köhas on juba verist vahtu, kui loomal esineb tsüanoos (limaskestade sinakas värvus) või on tekkinud hingamisraskus, on kindlasti vaja kohe kliinikutee jalge alla võtta. Kui omaniku hinnangul on loomal kestev loidus, nõrkus või muud haigustunnused, tuleks samuti kindlasti pöörduda kontrolliks loomakliinikusse.
Esmaseks diagnostikaks on loomakliinikutes olemas antigeeni tuvastamisel põhinev kiirtest – see tuvastab peremeesorganismi verest antigeeni, mis pärineb täiskasvanud emaselt südameussilt. Antigeeni on võimalik tuvastada mitte varem kui viis kuud peale nakatumist, kui emane parasiit on saavutanud suguküpsuse. Testi positiivne vastus küll ei kinnita lõplikult diagnoosi, kuid on tugevaks indikatsiooniks edasisele uurimisele. Esineda võib ka valenegatiivseid tulemusi, kui usse on väga vähe või on koer nakatunud vaid isaste ussidega. Diagnoosi kinnitamiseks on vajalik kahe eritüübilise testi positiivne tulemus D. immitis‘e esinemise suhtes. Soovituslik on ka südame ultraheliuuring võimalike südamemuutuste tuvastamiseks ja täiskasvanud parasiitide südame alaosades esinemise välistamiseks, kuna see võib mõjutada raviotsuseid.
Dirofilaria immitis
Parasiitne ümaruss, kes põhjustab südameusstõbe.
Levib vaheperemehe – pistesääsklase – kaudu. Vaheperemehed on äärmiselt olulised, kuna neis toimub parasiidi elutsükli üks osa. Seega ei saa haigustekitaja levida otse ühelt koeralt teisele või koeralt inimesele. Sääse organismis saab noorvormist – mikrofilaariast – nakatumisvõimeline kolmanda järgu vastne, kes liigub uude peremeesorganismi, kui nakatunud sääsk tarbib veretoitu. Parasiidi arengutsükkel kestab 210–270 päeva.
Põhiperemeesteks on metsikud ja kodustatud koerlased, kelles saavad ussid suguküpseks, paarituvad ja paljunevad. Südameussidega võivad nakatuda ka kaslased, kärplased ja mitmed teised loomaliigid.
Täiskasvanud parasiidid elutsevad peamiselt koerte kopsuarterites, kuid võivad tungida ka südame alaosadesse. Pikkus on isastel ussidel 14–18 cm, emastel kuni 35 cm. Täiskasvanud usside eluiga on kuni 7 aastat. Ussid takistavad normaalset verevoolu ja tekitavad kopsukahjustusi. Ravimata jätmine võib lõppeda surmaga.
Kaitstud ei ole ka linnakoerad
Üle maailma on Mõtsküla sõnul umbes 70 sääseliiki, kes suudavad südameussi siirutada. Eestis levinud 34 sääseliigist kuulub 27 just nendesse sääseperekondadesse, kelle puhul on südameussi kandvuspotentsiaal tõestatud.
Kas mõnel koeratõul on eelsoodumus südameusstõve suhtes? „Ma ei ole leidnud ühtegi artiklit, milles oleks kirjeldatud tõulist eelsoodumust. Samas peame arvestama, et teatud koeratõud on rohkem väliskeskkonnas ja seetõttu nende kokkupuuteaeg sääskedega on pikaajalisem,“ ütles Mõtsküla saates Labor. Nii on suurem ka nende tõugude potentsiaal saada südameussi, kuna kokkupuude nakatunud vaheperemeestega on tõenäolisem.
Kui keskkonda satub nakatunud vaheperemees, võivad nakkuse saada ka ainult siseruumides elavad koerad. Kui on tekkinud reservuaar (nakatunud loom), siis võib vaheperemeeste ja sobivate tingimuste olemasolul nakkus levida ka siseruumis elavate koerte vahel. Ameerikas on see Mõtsküla sõnul siseruumides peetavates suurtes kennelites teemaks olnud.
Kui parasiit juba kohalikul maastikul levib, siis peab Mõtsküla sõnul arvestama, et koer ei ole ainus peremees. Nakatuda võivad ka metsikud kiskjaid – karud, kährikkoerad, rebased, hundid, šaakalid – kõik need kuuluvad Dirofilaria immitis‘e potentsiaalsete peremeesliikide hulka. Kokku on antud parasiidil teadaolevalt rohkem kui 30 erinevat sobivat peremeesliiki. „Ja kui nakkus on jõudnud juba metsatüüpi eluringesse, siis kahjuks seda sealt välja juurida või sellele pidurit panna on üpris keeruline, kui mitte võimatu,“ lisas Mõtsküla. Euroopas tehtud erinevates uuringutes on tema sõnul leitud, et huntide populatsioonis on antud nakkus teatud piirkondades märkimisväärselt kõrge. Samamoodi peab arvestama, et potentsiaalsed reservuaarid rebaste ja kährikkoerte näol liiguvad linnaruumis, nii ei ole meil ka linnakoerad selles mõttes kaitstud.
Kuna tegemist on zoonootset potentsiaali omava parasiidiga, siis võib see nakatada ka inimest. Need juhtumid on küll väga harvad ja pigem piirkondades, kus nakkuskoormus on väga intensiivne – näiteks USA-s on Mõtsküla sõnul piirkondi, kus nakatunud on 100% koertest. “Meil Eestis nakkuskoormus veel kindlasti nii suur ei ole. Aga ütleme ausalt, et tegelikult me ei tea, kui suurel määral meie vektorid (sääsed) seda parasiiti kannavad ja kui olulisel määral on loomad meie aladel nakatunud,“ hoiatas Mõtsküla.
Ennetada aitab korrektne parasiiditõrje
Iga koeraga – ka siis, kui ta on terve – soovitab Mõtsküla vähemalt kord aastas korraliseks kontrolliks ja plaaniliseks vaktsineerimiseks loomaarsti poole pöörduda. Südameusstõve vastu vaktsineerida ei ole võimalik, küll aga on soovitatav teha seda teiste meil levinud haigustekitajate, näiteks Leptospira spp. vastu.
Südameusstõve tekitajaga nakatumise vältimiseks on võimalik kasutada välisparasiiditõrje preparaate, mis sõltuvalt nende toimemehhanismist kas takistavad siirutajatel lemmiklooma hammustamast või hävitavad vastsestaadiumis olevad haigustekitajad. „Äärmiselt oluline on jälgida konkreetse preparaadi tootja juhiseid ning küsimuste korral konsulteerida loomaarstiga, kuna ebapiisav või ebakorrektne manustamine suurendab riski haigustekitajatel resistentsuse kujunemiseks,“ rõhutas Mõtsküla. Ennetavate meetmetega peaks ideaalis alustama vähem kui üks kuu enne sääsehooaja algust ning jätkama kuni üks kuu pärast sääsehooaja lõppu.
Lemmikloomaga reisiplaanide tegemisel on Mõtsküla sõnul kindlasti oluline lugeda sihtkohas levivate infektsioonhaiguste, nende siirutajate ja vajalike ennetusmeetmete kohta. Lisaks soovitab ta sobiva ennetamis-preparaadi valimisel konsulteerida oma loomaarstiga.
Kui on kahtlus, et loomal esineb südameusstõbi, tuleb enne ravi alustamist kindlasti läbi viia korrektne diagnostika – teatud ravimite manustamine võib muuta diagnostiliste testide tulemust ning seeläbi võib jääda haigus diagnoosimata.
Tuleb arvestada, et südameusstõve ravi on pikk ning selle edukus sõltub haiguse raskusastmest, mistõttu on õigeaegne ja korrektne diagnoos hädavajalik. Täiskasvanud usside hävitamiseks kasutatakse hilisemas faasis arseenipõhist ühendit. „Väga oluline on, et ravi teostav arst oleks väga hästi kursis võimalike riskidega ning oskaks anda omanikule enne ravi alustamist piisavalt infot ravi ja sellega seonduvate ohtude kohta. Lisaks sellele on oluline, et kogu ravitsükkel saaks korrektselt läbitud. Samuti tuleb ravi efektiivsust vastavalt ette nähtud soovitustele hinnata, kuna võib olla situatsioone, kus loom vajab teist, täiendavat ravitsüklit,“ rääkis Mõtsküla.
Raviga seonduvate tüsistuste vältimiseks on tema sõnul äärmiselt oluline panna koer juba kinnitava diagnoosi saamisel rangele rahurežiimile. Jooksmine, hüppamine või jahipidamine on keelatud vähemalt üks kuu pärast viimast täiskasvanud usside tõrjeks tehtud süsti, vastasel juhul võivad surnud ussid vabaneda vereringesse ja sattuda kopsudesse, põhjustades kopsutrombi ja äärmistel juhtudel ka äkksurma.
Korrektse ravi korral võib aastaga saada koer täiesti nakkusvabaks, kuid peab arvestama, et loomal ei teki immuunsust haigustekitaja suhtes – see tähendab, et ta võib mistahes hetkel uuesti nakatuda.
