Sotsialiseeritud valvekoer on ikkagi valvekoer!

Sotsialiseeritud valvekoer on ikkagi valvekoer!

Lily Mals, kennel Heramii

Heramii Eiden, Heramii Emmet, Heramii Elliot, Grand Baikal Uzurpator, Heramii Elai. Foto: erakogu

Mõnda aega tagasi helistati mulle ja uuriti, kas üks minu kasvandik on jätkuvalt kodu otsimas. Vastasin, et see võib tõesti nii olla, ja uurisin, millist kodu soovitakse kutsikale pakkuda. Inimene, kellega suhtlesin, küsis, kas mina olen see, kellel on palju kaukaasia lambakoeri ja kes kutsub inimesi endale külla. Olin meeldivalt üllatunud, et täiesti võõras inimene on mu tegemistel silma peal hoidnud. Ent pidin kohe tõdema, et see ei olnud sugugi kiitev märkus. Nimelt selgitas helistaja, et selline tegevus olla täiesti lubamatu. Helistaja otsivat ikkagi tõelist valvekoera, kes ei tohi kindlasti võõrastega kokku puutuda – see „rikkuvat kutsikate/koerte geneetikat“.

Lily Mals endast

Minu elu koos kaukaasia lambakoertega algas 1991. aastal, kui perre tuli esimene väike valge karvapall. Alates 2009. aastast olen ise ametlikult koeraomanik, alustades kahe tõupuhta kaukaasia lambakoeraga ning 13 aastaga on minu koerapere kasvanud 34-pealiseks. Olen endiselt seisukohal, et mul on täpselt nii palju koeri, kui paljudega tegeleda jõuan. Selle kõige juures on kõige raskem ja olulisem töö kutsikatega.

Aretuses olen alati esikohale seadnud tõule omase iseloomu. Töö kutsikatega ei ole kuidagi suunatud sellele, et neist kasvaks seltskondlikud koerad. Tõde on see, et kaukaasia lambakoer on valvekoer ja peab selleks ka jääma, ta peab olema umbusaldav, valvas ja suutma olukorda õigesti hinnata. Räägin alati igale kutsikate vastu huvi tundvale inimesele, et tegemist ei ole ega saa olema sotsiaalselt sõbraliku koeraga, kes lubab võõraid oma koju ja on kõigi sõber. Alati kui kuulen inimesi selgitamas, kuidas nemad kindlasti treenivad kutsikat ja sotsialiseerivad ta inimsõbralikuks ning koeraparkides käima, siis pean kurbusega nentima, et kui nad ei mõista kaukaasia lambakoera iseloomu, siis see tõug lihtsalt ei ole neile! Sest sõltumata toredast ja mängulisest noorukieast lööb varem või hiljem (kuid mida hiljem, seda toredam) välja koera tõeline iseloom – olla valvas ja reageerida igale olukorrale kaitsvalt. Vahest ka ennatlikult…

Küll on aga sotsialiseerimine väga oluline arengu osa. Alustan tööd kutsikatega, kui nad on veel pesakastis. Kutsikaid katsutakse, tõstetakse, silitatakse, et nad harjuks inimese puudutusega. Pesakastis on alati piisavalt erinevaid helisid (krabisevad, krõbisevad, tilisevad, piiksuvad) tegevaid mänguasju ja vastavalt kutsikate arenguetapile lisanduvad ka muud helid – muusika ja helid telefonist ning arvutist, et nad harjuks häälte ja müradega. Kui juba jalad kanda jõuavad, on kutsikad lubatud avastusretkele igale poole majas, et nad puutuksid kokku erinevate lõhnade, helide (sh pesumasin, tolmuimeja, arvuti helid jne), aga ka näiteks valguse vahetumisega. Alates 5–6 nädalast hakkavad kutsikad järk-järgult õues käima, kus õpivad tunnetama erinevaid pinnaseid – rohi, liiv, muld – ning sellega koos lisanduvad jälle uued helid ja lõhnad. Kutsikad kohtuvad läbi aia ka vanemate koertega. Lähedasemad peretuttavad on külla oodatud, kui kutsikad on umbes 8–9-nädalased ning saanud oma esimese vaktsiini. Alates 9–10-nädalaselt on kutsikad valmis ka linnatänavaid vallutama ja võõrastega mängima minema.

Kogemus õpetab kõige paremini

Pean ääretult oluliseks, et kutsikas saaks erinevaid positiivseid kogemusi ja et ta peaks võõrast inimest sõbraks.

Meie pere esimene kaukaasia lambakoer Ramii õpetas mind juba lapsena väga karmilt, et kutsikaeas kogetu või õigemini kogemuste puudumine mõjutab valvekoera väga tõsisel määral. Nimelt ei pakutud talle pisikese põnnina mingeid kogemusi. Tema ainus kontakt võõrastega seisnes selles, et naabripoisid sõitsid ratastega meie maja teeotsa, kutsusid armsa kutsika meelitamisega enda juurde ja selle asemel, et teda nunnutada, hirmutasid teda nii, et ta saba jalge vahel kiunudes koju jooksis. Temast kasvas tige kontrollimatu koer, kes ründas kõiki ega osanud olukordi hinnata. Ilmselt midagi sellist, nagu minule helistaja „õige“ valvekoerana silmas pidas. Samas väljaspool oma valvepiirkonda oli ta arglik ja ebakindel.

  1. aastal, kui ostsin endale päris oma kaks esimest kaukaasia lambakoera – Erots Tsagun ja Lucky Devil Aziza –, ei olnud mul tegelikult erilisi teadmisi, miks või kuidas on võimalik koera sotsiaalseid oskusi kujundada, kuidas toetada iseloomu arengut. Kaks kutsikat tulid võrdlemisi samal ajal. Tagantjärele tarkusest tean, et neil kujunes välja littermate’i sündroom ehk nad sõltusid üksteist – nad tundsid ennast ebakindlana, kui pidid olema eraldi. Näiteks kui osalesime näitusel, siis üksinda ringis olles otsisid nad pilguga teineteist, püüdsid kokku hoida. Sellele lisandus ka täielik kogemuste puudumine, sest nemad olid „kodus nelja seina vahel“ kasvanud koerad. Linnas üksinda jalutades ei tundnud nad end kindlalt ega soovinud kellegagi suhelda, kontakti loomine oli vaevaline ning see õnnestus alles aastatepikkuse töö tulemusena. Kodus töötasid nad valvekoertena väga hästi, esmapilgul ei olnud mingit kahtlust, et nad kedagi niisama territooriumile võiksid sisse lasta. Haukumist ja urinat oli alati.

Aasta hiljem lisandus kolmas kaukaasia lambakoer Lana Zilva. Temaga tegelemisel olin juba targemaks saanud ja nägin, et kahe esimesega oli midagi jäänud tegemata. Hakkasime linnas käima ja ka näituseid külastama. Koera areng oli teistest silmanähtavalt erinev – Lana oli enesekindel, valmis koostööks, ei oodanud kedagi toeks ning läks pea igale katsumusele julgelt vastu. Olin oma kogenematusest saanud paraja õppetunni ning igatpidi ka materdada, justkui oleks minu esimesed koerad lausa geneetiliselt arad. Seega pidasin oluliseks eelkõige endale tõestada, et tegelikkuses oli tegemist lihtsalt kahe koeraga, kes ei saanud vajalikku kogemust. Nad elasid vaikses maapiirkonnas, kus polnud külalisi ega võimalusi näha, kuulda ja kogeda erinevaid asju.

  1. aastal sündis minu esimene pesakond, vanemateks needsamad Erots Tsagun ja Lucky Devil Aziza. Lähenemine kasvatamisele oli teinud 180-kraadise pöörde – otsus oli kutsikatega töötada selles suunas, et nad saaksid eluks vajalik kogemuse keskkondade, helide ja lõhnade vallas juba enne, kui nad hakkavad uude koju minema. Olgem ausad – tegin seda kõike suurest hirmust ja soovist, et minu kasvandike elu oleks kordades kergem ja rõõmsam.

Reaalsus on see, et kogemusteta kinnises keskkonnas kasvades on suurem oht, et kutsikas ei õpi tunnetama muutuvaid olusid, ei suuda kohaneda ega aktsepteerida uusi väljakutseid ning võib ka põhjendamatult ja ootamatult reageerida olukorrale ebavajaliku jõuga. Kogemusteta koer on võõras keskkonnas arglik, väga ettevaatlik ning reageerib ettearvamatult. Samas ei tohi ka valve- ega töötava koera kutsikas olla uje, tagasihoidlik, ülemäära ettevaatlik. Sellised iseloomujooned avalduvad peamiselt kutsikatel, kellel puuduvad kogemused.

Sotsialiseerimise eesmärk

Varajane sotsialiseerimine õpetab igat looma suhtlema. Suhtlemine ei tähenda alati ilmtingimata sõprussuhteid, küll aga oskust hinnata teiste käitumise tagamaid ning analüüsida ümberringi toimuvat. Külalised pakuvad kutsikatele võimaluse näha ja kogeda eri inimeste suhtlemisviise sõltuvalt nende soost, vanusest, iseärasustest. Samal ajal on kasvataja kohustus tagada, et selline kogemus oleks kvaliteetne – alati tuleb adekvaatselt hinnata, kas ja millal konkreetne inimene sobib kutsikatega suhtlema. Sest nagu juba eespool märgitud, sõltub kogemuse kvaliteedist see, mida kutsikas õpib – usaldama, armastama, aga ka kartma või kahtlaseks pidama. Mida rohkem eri keskkondi kutsikas end turvaliselt tundes näeb, seda lihtsam on omaniku elu tulevikus.

Mina elan maal, kus naabreid ei ole ja juhuslikke külalisi käib võib olla üks kord aastas. Isegi jalutama minnes ei kohtu ma kodu lähedal teiste inimestega. Seetõttu kutsungi võõraid külla, käin kutsikatega lähimate linnade tänavatel jalutamas ja võimaluse korral ka mõnes siseruumis (nt veterinaarkliinikud). Oluline on ka koertenäitustel käimine. Iga keskkond on erinev ning kogemus annab kutsikale võimaluse ennast turvalises keskkonnas enesekindlana tunda.

Lisaks õpetab sotsialiseerimine koera iseseisvalt hakkama saama. Viimane on väga oluline ka juhul, kui koerad peavad omavahel koostööd tegema, näiteks karjavalvekoerad või kui sama territooriumi kaitsevad mitu valvekoera. Oskus hinnata teiste käitumist ja arvestada nende vajadustega on kutsikana õpitud nii ema ja pesakonnakaaslastega suheldes, kuid ka läbi oskusega eri keskkondade ja situatsioonidega tutvudes.

Heramii O pesakond: Oxford, Ophelia, Orlando. Foto: erakogu

Kohtumine võõraste koertega. Samotsvety Sibiri Tuyet Regan.
Foto: Tiina Joamets

Esimesed näitusekogemused. Heramii Marcel ja Heramii Mazel.
Foto: erakogu

Inimesed ja kutsikad

Võõrastega suhtlemisel ei tohi kindlasti unustada, et iga inimesega ei ole vaja kutsikal kontakteeruda. Mida vabam on kutsikas oma valikutes – kas, kellega ja kui palju suhelda –, seda positiivsem on kogemus. Inimesed, keda kutsika juurde lastakse, peavad teadma elementaarseid reegleid, et kutsikale ei teha haiget, teda ei hirmutata ega hoita kinni.

Esimesed külalised on minu majas ikkagi alati need, keda ma juba tunnen. Esmalt juba kutsikaeas käib pesakasti juures ka minu õde, kellel on koertega praktiliselt samasugune kogemus nagu minul. Kutsikaid tõstetakse, puhastatakse, sügatakse, nendega mängitakse, musitatakse, tehakse hääli (nt kätega mööda maad krabistamine ja ka suuga tehtavad helid). Selline sekkumine algab juba sünnist ning ajaga ja kutsika arenguga muutuvad ka meetodid. Vaiksed helid asenduvad tugevamatega, tutvustan neile heli intensiivsuse muutumist. Puudutamisele lisandub kammimine. Järgmine etapp ongi juba õues käimine 5–6 nädala vanuselt. Sellega kaasneb paratamatult mitu uut muutujat ühekorraga – uued ja võõrad helid, teistsugune õhu liikumine, ka temperatuurimuutus, ruumitaju, uus pinnas.

Selline järkjärguline muutustega harjumine võimaldab kutsikatel kohaneda ja harjuda juba toimunuga. Kutsika käitumisest on näha, kas ta vajab harjumiseks rohkem või vähem aega. Mis aga ei tähenda, et kutsikat sunnitakse temale ebameeldivat olukorda kaua taluma, vaid et selliseid tutvustusi tehakse korduvalt. Näiteks kui kutsikas näib pelgavat mööduvate veokite helisid, siis püüan sellist olukorda ennetada ja tähelepanu mujale suuta, nt kõristades teada-tuntud ja kutsika poolt armastatud mänguasja, tehes hääli, mis konkreetse kutsika elevile ajab jms.

Teine järk ongi pärast 8.–9. elunädalat, kui esimesed vaktsiinid on saadud. Alustuseks juba see, et kutsikaid vaktsineerima lähen ma alati kliinikusse. Ideaalis on mul abiks õde, aga vahel peab selle teekonna ka üksi ette võtma. Lähim veterinaarkliinik on umbes 40 kilomeetri kaugusel, seega saavad kutsikad ka esimese autosõidukogemuse. Autoga sõitmine on minu elukohta arvestades koertele paratamatult kohustuslik. Muidugi möönan, et siin ei ole ühtegi garantiid, igavesti n-ö „merehaigeks“ jäävaid koeri on alati. Siiski panustan sellesse, et kogemus oleks meeldiv – kutsikad reisivad esimesel korral alati kõik koos, et nad saaksid natukene üksteisele toetuda. Sõiduks võtame piisavalt aega, et ei oleks vaja kiirustada. Kui õde on abiks, siis istub üks meist kutsikate juures ning kiidab ja julgustab neid.

Kliinikus vallutame ühe ruumi, kuhu viime kutsikad süles. Seal saavad nad uudistada ja meie toreda veterinaariga suhelda. Pakun neile ka kohapeal natukene kuivtoitu või mingit preemiat maiustamiseks. See on nende jaoks esimene kontakt täiesti võõra inimesega täiesti uues keskkonnas. Minu hinnangul on see alati andnud kutsikatele hea võimaluse hinnata muutuste toimumist ja mõista, et ka väljaspool kodu on maailm. Kojusõiduks on põnnid alati väsinud ja autos on vaid sügav unenohin. Mõni, kellele autosõit üldse ei sobi, pingutab ehk koduni ärkvel püsida, kuid koju jõudes on neil õigus minna turvaliselt oma aeda ja tuppa, et „raskest“ päevast välja puhata. Mida kutsikas sellest õpib? Isegi siis, kui ta kodust ära viiakse, saab ta turvaliselt tagasi tulla, samuti saab ta põgusa kohtumise võõraga (veterinaar), kes ei ole liialt pealetükkiv.

Esimesed külalised on meil üldjuhul kogenud külastajad ehk inimesed, kellele on mitu korda sõnad peale loetud – kutsikad valivad ise, kas ja kui palju suhtlevad, kutsikatele ei või haiget teha ega neid hirmutada. Tavaliselt on kutsikad selles eas ise väga uudishimulikud ning soovivad kõigega ise tutvuma tulla. Aga neil on ka pisikesed üliteravad hambad, mida nad tahaks igale poole sisse lüüa. Eraldi reeglina olen jälginud ka seda, et külastusaeg on vastavalt kutsikate päevaplaanile ehk sel ajal, kui nad on tavaliselt aktiivsed. Hiljem ja juba teatavate kogemuste pinnal kutsume külla ka võõraid. Vahetu kontakt kutsikaga aga sõltub rangelt sellest, kas järgitakse või suudetakse järgida eeltoodud reegleid.

Elades üksinda, on majas puudu igapäevaselt nii erinevatest hääletämbritest, suhtlusviisidest, aga ka lõhnadest. Niisiis saavad kutsikad külalistega suheldes tutvuda meeste, laste, noorema- ja vanemaealistega, kes pakuvad uusi kogemusi juba oma olemuselt. Samas näevad nad korraga ka suuremat arvu inimesi, kes liiguvad ja käituvad erinevalt. Selline kogemus annab kutsikale võimaluse näha hoopis valikut inimesi, mida mina üksinda ei suuda pakkuda. Mul on olnud kutsikas, kes pidas meesterahva häält väga kahtlaseks ega soostunud pikalt ühegi mehega lähemalt tutvust tegema. Samal ajal ei olnud tal mingit probleemi iga teise külalisega mängida ja suhelda. Lõpuks oli meesterahvas tema jaoks üks osa tavapäraste külastajate hulgast ning täiskasvanuna ei suhtunud ta erinevalt inimesi soost ja/või häälest lähtuvalt. Tuleviku vaates on sellise kogemusega kutsikad inimeste muutuva kuju, suuruse, hääle ja tegevuse suhtes ükskõiksemad ega seosta ohte spetsiifiliselt mingi kindla inimtüübi omadusega.

Väljapoole kodu hakkame käime kümnendast nädalast. See hõlmab eri nüansse.

  • Jalutamine linnatänavatel võimaldab kohtuda juhuslike inimestega, mis pakub nii huviliste abiga aktiivset vahetut suhtlust. Samas ka võimalust harjutada kutsikatel ükskõikset suhtumist muutuvate olude ja mööduvate inimeste suhtes. Samuti kaasneb sellega liikuvate objektidega tutvumine, nagu mööduvad autod, ratturid, lapsevankrid. Uued ja muutuvad helid, mis kostavad nii liiklusest, ümbritsevast inimsummast, aga ka avatavad uksed, mänguväljakud. Võõrad koerad, kellest tuleb mööduda, olgu nad siis tänavaga piirnevas aias või jalutavad vastu.
  • Siseruumidesse saan kutsikatega minna eelkõige veterinaarkliinikutesse, aga õnneks on needki eriilmelised. Eelkõige käin seal ettekäändega kutsikaid kaaluda (mis on samuti väga tähtis). Samas võimaldab selline vaheldus kutsikal harjuda uste liikumise, treppide kasutamise või ka üldiselt siseruumi minekuga. Võõras ning uus ruum on midagi muud kui kodune siseruum.

Esimesed uued ruumid ja paigad, millega pärast vaktsineerimist tutvust teeme, on meie kennelmaja ja kodune kõrvalhoone, lisaks mahajäetud tööstusala naabruses. Samas tuleviku vaates on mul vaja (näiteks veterinaarravi eesmärgil), et koerad siseneksid ka ruumidesse, kus on ees muutuvad olud – inimesed, ka koerad, helid, võõras valgus – ning kutsikaeas selliste kohtade külastamine tagab, et kutsikad harjuvad selliste muutustega kiiresti.

  • Koertenäitusi külastan kutsikatega alates 15. elunädalast, kui marutaudivaktsiin on juba kehtiv. Näituse keskkond on täiesti erinev ühestki teisest võimalikust, sest koos on suur hulk koeri, inimesi ja sellega kaasnev melu. Kutsika jaoks on selline keskkond hea harjumaks distsipliiniga, et ka häirivas keskkonnas sagiva rahvamassi ja koerte keskel ei tohi niisama pead kaotada. Varasema sotsiaalse kogemusega kutsikas tunneb ennast sellises olukorras enesekindlalt ja suhteliselt häirimatult, ka üksikud eksimused, näiteks ennatlik ärritumine, on kergemini korrigeeritav. Juhul kui kutsika jaoks on selline olukord ehmatav, siis on ta uje, tagasihoidlik ja ääretult umbusaldav. Sellisel juhul olen mina kutsikale püüdnud olukorda tutvustada läbi positiivsete sündmuste – vahel harva aitab sellele kaasa maiuste andmine, edukalt on olukorra positiivseks muutmisele kaasa aidanud suhtlusaltid külastajad (sest kutsikas juba on võõrastega suhtlemist õppinud), aga ka oma vanema koera eeskujuks kaasa võtmine.

Ise tegelen kutsikatega suuremas osas individuaalselt, kuid ka erinevate koerapaaridena. Üksnes päris esimesed territooriumilt väljumised või linnaskäigud on koos pesakonnakaaslas(t)ega. Seda eelkõige seetõttu, et vältida kutsika kiindumust mingisse kindlasse koera. Siinkohal ei tohi unustada, et esikohal on kogemuse kvaliteet, mitte kvantiteet. Liigne ja ebamõistlik koera koormamine erinevate ja pidevate muutustega ei toeta eesmärki ning võib kaasa tuua just vastupidise – sellise intensiivse ja läbimõtlematu survestamise tulemusena võib kutsikas hakata üldiselt pidama kodu ainsaks turvaliseks keskkonnaks.

Valvekoera instinkt

Minu koerad ei ole seetõttu, et ma neid sotsialiseerin ning neil noorena toredate ja usaldusväärsete võõrastega aktiivselt suhelda luban, täiskasvanuna kuidagi teistsugused kui tüüpilised valvekoerad. Nad teevad oma tööd suurepäraselt ega jäta ka väljaspool kodu oma arvamust avaldamata. Samas linnas jalutamine või veterinaari juures käimine ei ole keeruline või riskantne ettevõtmine, sest koerad on harjunud, et keskkond, kuhu neid viiakse, on turvaline ja nad saavad ennast vabana tunda. Neil on tekkinud muutuvate keskkondade suhtes enesekindlus, sest see on tuttav ja tavaline. Ka kodus tunnevad nad end muutuvates oludes tänu sellele kindlalt ega tööta tulenevalt hirmust ennast kaitsta, vaid enesekindlusest, et see on nende kuningriik.

Kutsikad, kelle sotsiaaliseerimisega viivitatakse, on uutele kogemustele vähem avatud ning omandavad suhtumise, millest lähtuvalt on nende elu- ja tegutsemiskeskkond piiritletud. Kutsikas on muutustele kõige paremini avatud eas, kus ta alles ise õpib muutustega toime tulema. Kirjanduse kohaselt on kutsika arengus hirmuperioodid, mis esinevad kõige sagedamini ja ilmekamalt 8–11-nädalaselt ning taas 6–14-kuusena. Et nendega edukamalt toime tulla, peab kasvataja ja omanik jooksvalt kutsikasse enesekindlust süstima, teda kiitma, julgustama ja motiveerima.

Valvekoera funktsioon ei ole ammu kabuhirmus aianurgas ketis lõuata, vaid minna ja ajada sissetungija juba aiale lähenedes minema. Paljud peavadki oma koera heaks valvuriks, kuna too lõriseb hambad paljastades keti või aia piires. Kuid minul on vaja koera, kes töötaks alati! Ka siis, kui käin välisriikides näitustel, ei ole probleemi jätta koer töötavasse autosse või vajaduse korral öösel teeäärses parklas silm kinni panna, sest mu koerad kaitsevad mind ja oma vara igal pool. Kõige keerulisem ongi ehk see, et nad omastavad koha liiga kiiresti ning ka näituseplatsil natuke kauem ühes kohas seistes või puuridega ringi ääres oodates peavad nad (põhjendatult) seda oma kaitsealaks. Kuid sellest pole lugu, nende enesekindluse nimel olengi ma tööd teinud. Samas võin võtta nad käekõrvale ja näitusel ringi jalutada, tänavale minna või veterinaari juurde suunduda, muretsemata, et nad oma kogemuste puudumise ja sellest tuleneva hirmu tõttu mööda maad roomaks või kellelegi hambad sisse lööks.

Kõik, kes räägivad, et nad võtavadki oma koera kodust ketist või ajanurgast ja lähevad enesekindla ja tasakaaluka koeraga näitusele või linna, peavad tegema sügava kummarduse eelkõige kutsika kasvatajale. Sest juba kasvataja kodust algab töö sellega, kuidas kutsikas ennast võõras keskkonnas tunneb. Valvekoera puhul on see ehk selles mõttes ka elutähtis, et ta oleks enesekindel ja suudaks olukorda analüüsida ega ründaks põhjendamatult kõike ja kõiki.