Kutsikate kuulutused

„Ühine teekond jätkub. Koerad eesti XX sajandi kunstis“

„Ühine teekond jätkub. Koerad eesti XX sajandi kunstis“

Tekst: Anu Allikvee

Koerad kui inimeste truud saatjad on olnud kunstis läbi aegade armastatud ja levinud motiiv. Neid on kujutatud alates esiajast läbi kõigi suurte kultuuride. 19. sajandil jõudsid kunsti ka eestlaste koerad, muidugi saatmas oma peremehi. Kuid kuidas nägid ja kujutasid koeri eestlased ise?

Taki, Luti ja teised

Sellega läks siiski veel veidi ega, sest veel XIX sajandil lõpulgi moodustasid enamiku siinsest kunstnikkonnast baltisakslased. Tõelise pöörde tõi kaasa aga XX sajand, mille algul läks juhtroll eesti soost autorite kätte. Nendega liitus ka uus tõusev täht – Eduard Wiiralt, kes hindas „loomi kõrgelt nende loomulikkuse ja siiruse pärast, mille puudumine inimestel teda häiris“.[1]  Koeri kujutas ta peamiselt nooruses, mil ta treenis oma kätt ja silma visandades. Tema korduvaks modelliks oli väike valge Taki. Ühel teosel on teda kujutatud realistlikult, kuid lisatud juugendstiilile omane lainetus justkui viide mõnusale unenohinale (ill 1). Teisel tööl on kasutatud aga väga uuenduslikku võtet. Kutsikas on multiplitseeritud ja mitu poosi ühel lehel mõjuvad kui pidevalt pisut muutuvad kaadrid filmirullil (ill 2).

Juba XX sajandi alguses jõudis eesti kunsti ka Nikolai Triigi jäädvustus ühest vahvast heledakarvalisest koerakesest (1905, õli, erakogu). Veidi hiljem on aga ühte kutsukest, Helene Johani papillon’i, kujutanud mitte ainult ta perenaise abikaasa Andrus, vaid ka vend Hando Mugasto. Seejuures tabas maalija Johani liblikakõrvadega karvapalli vormi kiirelt ja täpselt (ill 3), graafik Mugasto aga andis dekoratiivsema üldistuse (ill 4). Lutiga samast tõust, kuid eriti pikakarvalist looma on juba pärast sõda kujutanud Ott Kangilaski. Tema „Käämi“ (1962, kuivnõel) loodi arvatavasti pererahva tellimusel. Nimelt peeti sellal mingite „tühiste“ sülekoerakeste näitustel eksponeerimist veel liiga väikekodanlikuks.

Maal peetavate penide rasket elu peegeldab aga A. Johani täpse käega tabatud magav koer Poiss, kes kuulus kunstikoguja Alfred Rõude vanematele (ill 5). Kuna Rõude on oma mälestustes kirjutanud, et ta kodutalus Willemil valitsesid vaid kurbus ja vaesus, siis näib kõhn koer lausa tema sünnikoha allegooriana.

[1] Mai Levin. Kassid ja koerad eesti kunstis. – Kunst.ee. 1/2021

 

Ill 1. Eduard Wiiralt (1898–1954). Magav koer. Taki. 1917. Tušš, tint, sulg, paber. Eesti Kunstimuuseum
Ill 2. Eduard Wiiralt (1898–1954). Koer Taki. Tušš, akvarell, paber. Eesti Kunstimuuseum
Ill 3. Andrus Johani (1906–1941). Koer (Luti). 1934. Süsi, kriit, paber. Eesti Kunstimuuseum
Ill 4. Hando Mugasto (1907–1937). Luti. 1929. Süsi, papp. Eesti Kunstimuuseum

Unes ja ilmsi

Üsna kummaliselt mõjub aga kelgukoera tüüpi loom Wiiralti pisut sürrealistlikul puugravüüril magava naisakti ja armastuskirja kandva fööniksiga. Kas koer valvab oma armuihaluses perenaise und või on ta ise osa unenäost?[1]

Kõige enam nautis vanema põlvkonna eesti kunstnikest loomade väliskuju, poose ja liikumist aga meie esianimalistiks kujunenud Paul Burman. Kannatades ravimatu depressiooni all, elas ta pikki aastaid närvikliinikus. Leevendust tõi talle loomade jälgimine, kelle seas domineerisid hobused ja koerad, kes võisid olla nii nagu Wiiraltilgi nii reaalsed kui ka nägemuslikud. Tihti kihutavad tema veidi kummalistel kompositsioonidel mööda lagendikke alasti ratsanikud. Tundub, nagu tahaks piinatud kunstnikki vabaneda kõigest, isegi riietusest, istuda ratsule ja järgneda pildisügavusse suunduvatele koertele (ill 6).

Veelgi sügavam hingevalu peegeldub Nikolai Triigi „Ulguvas koeras“ (ill 7). Selle nimitegelane on osa traagilisest nelikust, millesse kuuluvad ka surmale viitavad võllapuu ja loojuv päike ning ahastav inimhing alasti viiuldaja kehastuses.

Ill 5. Andrus Johani (1906–1941). Villemi talu koer. 1933. Sangviin, süsi, paber. Eesti Kunstimuuseum
Ill 6. Paul Burman (1888–1934). Ratsanik koertega. Värviline pliiats. Eesti Kunstimuuseum

Ühte nägu lemmikuga

Nagu elus, on ka kunstis põimunud nii traagiline kui ka koomiline. Nii nagu varem, oli ka 1920.–1930. aastate karikatuuridel oma roll mängida koertelgi. Tavaliselt on nendega seotud süütud naljakesed väikestest pahandusetegijatest või oma omanike naljakate reaktsioonide võimendajast.

Teravamaks läks siis, kui taheti kritiseerida nende peremehi või perenaisi. Seetõttu lebasid tema pilapiltidel patjadel tõusikute „kasutud“ tõukoerakesed, lehvid kaelas. Vanu aegu taganutvaid saksa vanapreilisid saatsid taksid. Ja mis kõige hullem – liigselt kiindunud peremehed läksid lõpuks oma lemmikute nägu (ill 8)!

Ill 7. Nikolai Triik (1884–1940). Ulguv koer. 1921. Tušš, guašš, paber. TKM TR 5175 B 1631. Tartu Kunstimuuseum
Ill 8. Gori (Vello Agori, 1894–1944). Mees ja tema koer. Tušš, paber. Eesti Kunstimuuseum

Punasel ja hallil ajastul

Pärast Eesti iseseisvusaja lõppu sattus ka meie kunst sotsialistliku realismi mõjusfääri. Eelistatud tegelaseks olid atleetlikud töölised, noored kolhoositarid ning tublid teismelised, kes kandsid igal eluhetkel pioneerirätte. Aga koerad? Kui mõni piirivalvurite valvas abiline välja arvata, siis nemad peaaegu puudusid. Ka Eestis ilmuvad need „kodanlikuks igandiks“ kuulutatud olendid kunsti justkui vargsi ning esialgu kasulike karjakoertena (ill 9).

Selles võtmes on üsna erandlik kunstnikuna põlu alla sattunud Ado Vabbe pilt koeraga mehest, mis polnud loodudki näitustel eksponeerimiseks (ill 10). Nüansirikkas sinakashall taust, millesse sulavad nii mees kui ta neljajalgne kaaslane, tõstab esile pluusi leekiva punase. Ehk on sel mingi tähenduski, sest Stalini eluajal oli see lipu ja loosungivärvina ainus särav laik üldises masendavas ja nivelleerivas halluses.

Üsna tumedat koloriiti, kuid hoopis inimeste kokkukuuluvuse mõttes, kannab ka Evald Okase suur grupiportree (ill 11). Kõigepealt pöördub vaataja silm siingi südametuksena mõjuva punase värvilaigu poole, siis pisut hiljem eristuvad teisedki figuurid üksteisest. Ja lõpuks märgatakse, et koeri pole üks, vaid kaks.

Ill 9. Valerian Loik (1904–1986). Karjased (Õhtu Kihnus). 1956. Õli, lõuend. TKM TR 4720 M 774. Tartu Kunstimuuseum
Ill 10. Ado Vabbe (1892–1961). Mees koeraga. 1952. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Ill 11. Evald Okas (1915–2011). Meie perekond. 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

Koerad ja müüdid

1960. aastatel, mil poliitiline õhkkond muutus vabamaks, vähenesid käsud-keelud ka kunstis. Eesti kunstnikud kujundasid välja oma loomekäekirja ning hakkasid jälle tegelema maaliliste probleemide ja vaimsete otsingutega. Koerad kannavad neis teostes suuri, kuid vahel ambivalentseks jäävaid üldistusi. Näiteks Olga Terri koer perroonil (ill 12) on maalitud eriti tundlikus ja pehmes looduslähedases koloriidis. Raudteejaama miljööle siin vaid vihjatakse. Rongiga saabuvat inimest ootav loom võib kehastada koeralikku truudust, tehislikule vastanduvat looduslikkust või lootust. Aga kuna ilu (ja tõlgitsemine) on vaataja silmades, võib siit leida veel teisigi tähendusi.

Mingi sisemine side üksiku jaamakoeraga on skulptor Kain Rezevi loodud mälestusmärgiga tuntud Kalamaja hulkurkoer Žorikule (avati 2020). See on esimene otseselt koerale püstitatud monument Eestis (ill 13), kuid pühendatud kõigile kodututele loomadele.

Ill 12. Olga Terri (1916–2011). Koer perroonil. 1980. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

Eriliselt sugestiivne on aga Jüri Palmi sümbolistlik looming, milles põimuvad mõtisklused elust, surmast ja hirmust. Tema maalidele ilmuvad kurjaks kasvatatud valvekoerad on ühelt poolt looduse ja seega elu esindajad, kuid nende irevil hambad tekitavad hirmu. Viimast võimendab nende kontuuridest avanev vaade tähistaevale kui teispoolsusele.[1]

Seevastu Olev Subbi üheks peateemaks oli kooskõla otsimine loodusega. Tema vaba kompositsioon ja heledatooniline tundlik koloriit on justkui vihjeks, et tegelikult maalis ka tema kõiksust. Isegi näivalt argisel motiivil oma peremeest kaunil rannamaastikul saatva külakoeraga saab konkreetne ja argine üheks üldise ja muutumatuga (ill 15). Jäävad ju maa, meri ja taevas alati alles! Ning ikka sammuvad mõnel teel inimene ja ta karvane kaaslane, sest see on teekond, mis on kestnud läbi aegade nii elus kui ka kunstis.

[1] Vt Jüri Palm (1937–2002). Koerad ja igavik. 1981. Õli, lõuend. – http://anastassiashalja.blogspot.com/2011/05/

Ill 13. Kain Rezev (s 1973). Žoriku ausammas Tallinnas. 2022. Toonitud betoon. Foto: Wikipedia

Ill 1. Eduard Wiiralt (1898–1954). Magav koer. Taki. 1917. Tušš, tint, sulg, paber. Eesti Kunstimuuseum

Ill 2. Eduard Wiiralt (1898–1954). Koer Taki. Tušš, akvarell, paber. Eesti Kunstimuuseum

Ill 3. Andrus Johani (1906–1941). Koer (Luti). 1934. Süsi, kriit, paber. Eesti Kunstimuuseum 

Ill 4. Hando Mugasto (1907–1937). Luti. 1929. Süsi, papp. Eesti Kunstimuuseum

Ill 5. Andrus Johani (1906–1941). Villemi talu koer. 1933. Sangviin, süsi, paber. Eesti Kunstimuuseum

Ill 6. Paul Burman (1888–1934). Ratsanik koertega. Värviline pliiats. Eesti Kunstimuuseum

Ill 7. Nikolai Triik (1884–1940). Ulguv koer. 1921. Tušš, guašš, paber. TKM TR 5175 B 1631. Tartu Kunstimuuseum

Ill 8. Gori (Vello Agori, 1894–1944). Mees ja tema koer. Tušš, paber. Eesti Kunstimuuseum

Ill 9. Valerian Loik (1904–1986). Karjased (Õhtu Kihnus). 1956. Õli, lõuend. TKM TR 4720 M 774. Tartu Kunstimuuseum

Ill 10. Ado Vabbe (1892–1961). Mees koeraga. 1952. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

Ill 11. Evald Okas (1915–2011). Meie perekond. 1977. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

Ill 12. Olga Terri (1916–2011). Koer perroonil. 1980. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

Ill 13. Kain Rezev (s 1973). Žoriku ausammas Tallinnas. 2022. Toonitud betoon. Foto: Wikipedia

Ill 14. Olev Subbi (1930–2013). Mees Kolga rannast. 1965. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum

 

Ill 14. Olev Subbi (1930–2013). Mees Kolga rannast. 1965. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum