Prantsusmaalt pärit lambakoer beauceron on olemuselt tõeline maa-aadlik. Fotod: erakogu
Legendi järgi saatanalt eneselt oma imposantse välimuse saanud Prantsusmaalt päris lambakoer beauceron on tõeline maa-aadlik – soliidne, sõbralik ja maalähedane, sügavalt truu ning oma tööd armastav.
Üks suuremaid tõuge FCI esimeses, karjakoerte rühmas, on erakordselt nutikas, elav ja mitmekülgne beauceron loodud tööd tegema. Tal on missioon: valvata oma kodu, lapsi, peremeest või karja, leida üles rännuteele kadunud laps või eksinud lammas. Ta teeb seda kogu oma jõu ja arukusega, aga ka mõõdukuse ja elutarkusega.
Beauce’i lambakoera juured ulatuvad 16. sajandisse. Legendi järgi sai punasukaks kutsutud tõug oma punased märgised, kui tema peremees saatanat pettis – vanakuri tahtis märgistada temaga lepingu sõlminud talumeest, too oli aga kavalalt oma mantli hoopis koerale selga visanud. Põgenedes sai koer pihta ka saatana välgunoolega, selle märgiks on tõule iseloomulikud lisavarbad.
Eestis on beauceron suhteliselt haruldane, registris olevast 37 koerast on enamik sinna kantud kaugelt üle kümne aasta tagasi. Viimastel aastatel on tõug siiski uuesti avastatud ja ka üks pesakond siin sündinud.
Armastus esimesest kohtumisest
Rohkem eesti hagijate ja dobermannide omanikuna tuntud Maris Siilmann nägi beauceroni esimest korda 2000. aastate alguses. „Osalesin Kalevi Korvpallihallis toimunud koertenäitusel oma esimese dobermanniga ning ühel hetkel nägin koera, kes oli nagu dobermann, aga siiski mitte päris. See oli Punasukan Tinka, ilmselt Eesti esimene beauceron. Alateadvusesse jäi tõug kummitama juba siis, suuresti tänu oma sarnasusele dobermanniga. Peale kolmandat dobermanni oli selge, et välja vahetamisele läheb ka kodus elava koera tõug. Beauceron oli kui iseenesest mõistetav vastus,“ räägib Maris. Nüüd elab ta peres Tšehhist pärit viieaastane beauceron Charites Canis Mayrau ehk koduse nimega Ruu.
Kenneli Grim Beast omaniku Anni Renno juures kasvab kokku kolm beauceroni – Saksamaalt toodud nelja-aastase Blue (Black Widon von den Hütern Asgards) ja Ungarist pärit varsti kaheaastaseks saava Remi (Heros Opus A Star Is Born) kõrval ka Blue kutsikas, viiekuune Finn (Grim Beast Gwaihir). Neile on kaaslaseks pensionärist tööliini saksa lambakoer Delta.
Tiitel käes! Ruu koos perenaise Marisega 2021. aastal Balti Võitja näitusel.
Beauceron on suurt kasvu, soliidne, vastupidav, võimas, hea kehaehitusega lihaseline, kuid mitte raskepärane, koer.
Tõug on avala ilmega, sõbralik ja kartmatu.
Nad elaksid oma peremehe naha sees, kui saaksid. See side, mis temaga tekib, on väga tugev.
„Beauceron on mind tõuna juba kümmekond aastat huvitanud, kuid minuni jõudis ta neli aastat tagasi. Otsisin koera, kes oleks aktiivne, tegus, kuid mitte nii intensiivne kui varem kodus olnud tööliini saksa lambakoer. Samuti on mul kahjuks olnud sakslastega ebaõnn sattuda haigete koerte otsa. Uurisime elukaaslasega erinevaid tõuge ning valitud osutusid beauceron ja pikardia lambakoer. Beauceroni kasvataja vastas esimesena ning peale tõuga kohtumist ei olnud enam küsimust, me olime müüdud. Blue tuli meile Lõuna-Saksamaalt von den Hütern Asgards kennelist. Blue ema oli täpselt selline koer nagu me endale soovisime – motiveeritud, sõbralik, mängulusti täis ja paras kloun,“ kirjeldab Anni enda jõudmist just selle tõuni.
Elaks või peremehe nahas, kui saaks
Beauceron on tema sõnul väga intelligentne koer – ta suudab ise palju asju (ka pahandusi) välja mõelda. Kindlasti tuleb arvestada, et tegemist on väga füüsilise tõuga, neile meeldib omanikuga kehalises kontaktis olla. „Nad elaksid oma peremehe naha sees, kui saaksid,“ kommenteerib Anni.
Perekoeraks sobib beauceron ideaalselt, eeldades, et pere on aktiivne ja pakub koerale pidevalt nii vaimset kui füüsilist tegevust. Peres valib beauceron endale pigem ühe lemmikinimese, kellega kogu aeg koos tahab olla. „Kui mina haige olen, siis Blue mu voodi juurest ära minna ei taha ja välja pissile läheb ka suure meelitamise peale,“ ütleb Anni. Lastega saab tõug enamasti väga hästi läbi, tuleb aga arvestada, et ka beauceroni mäng on väga füüsiline, nad hüppavad ja kargavad ning kasutavad mängus palju käppasid. Tegemist on suure ja tugeva koeraga – isegi kutsikas võib väikse lapse kergesti pikali lükata. Reisida on beauceroniga enamasti üsna kerge, sest julge koer uute asjade peale naljalt ei kohku.
Kõige selle juures on muidugi väga oluline korralik sotsialiseerimine ja kasvatus juba varasest east peale. Anni, kelle beauceronid saavad muidu pigem kodumetsas lahtiselt joosta, teeb nendega vahel rihmastatud jalutuskäike linna vahel just selleks, et neid sotsialiseerida. Eriti oluline on see praegu, kui üks koertest on alles kutsikas.
Omavahel saavad Anni beauceronid väga hästi läbi, neil on oma mängud, mis teistele tõugudele tihti ei sobi, kuna nad on mängides väga füüsilised. Väikseid hõõrumisi on neil tema sõnul küll sakslasest vanaprouaga, sest viimane on teiste koertega kohati natuke okkaline.
Omavahel saavad beauceronid väga hästi läbi, teistele tõugudele ei pruugi nende väga füüsiline mäng aga sobida.
Eks koeri on ka ühe tõu sees erinevaid, aga Ruu on iseloomult minu kõige parem koer üleüldse.
Karjatamine on veres
Beauceroni koolitades peab Anni sõnul olema huumorimeelt – vahel teeb koer asju omamoodi. Üldiselt on tõu koolitamine lihtne, nad tahavad oma peremehele väga meele järele olla. „Kuid beauceron ei tööta sinu jaoks – ta töötab sinuga koos. Nad ei ole koerad, kes taluvad sundimist, vaid nad peavad oma ülesannet tahtma teha,“ selgitab Anni. Tõugu treenides tuleks tema sõnul silmas pidada ka seda, et beauceron ei taha väga palju kordusi: „Ta saab esimese korraga aru, mida sa mõtled, teise korra teeb, et sina aru saaksid, kolmanda, et sul hea meel oleks ja edasi arvab, et kui sa ikka aru ei saanud, siis võiksid kõigepealt endale asjad selgeks teha.“
Beauceronile sobivad paljud koeraspordi alad. Anni Renno koerad käivad mitmetes trennides – kaks korda nädalas kuulekuskoolituses, kaks korda nädalas harjutavad päästet, korra nädalas rallikuulekust ja üle nädala teevad ninatööd. Suvehooajal käiakse ka veepääste trennides. Vabal ajal aetakse natuke jälge ja käiakse lambaid karjatamas. Just lammaste karjatamine on tõu suurim kirg. „Karjatades näed, kuidas su koeras ürgne instinkt ellu ärkab ja ta teeb seda, milleks ta aretatud on,“ kommenteerib Anni.
Beauceroniga saab harrastada paljusid koeraspordialasid, Anni Renno koerad käivad näiteks kuulekuse, rallikuulekuse, otsingu-, ja päästetrennides. Tõeliselt särama lööb tõug aga lambaid karjatades. Viimasel fotol lambakarja valvavad beauceronid eelmise sajandi algul Prantsusmaal. Fotod: erakogu, Mihkel Rikas, Wikimedia Commons
Kutsika valikul vaata vanemate tervist ja töötulemusi
Tõust huvitatutel soovitab Anni kõigepealt kindlasti mõne beauceroniga kohtuda, et näha, kas tugev ja aktiivne koer teile ikka sobib. Üldiselt on beauceron terve tõug, kuid esineda võib probleeme liigeste ja südamega. Osades liinides tuleb ette ka ebakindlust. Seepärast paneb Anni Renno kutsikasoovijaile südamele: „Beauceroni kutsika valikul tuleb kindlasti kontrollida, et vanematel on tehtud puusa- ja küünarliigese uuringud, südameuuring, võimalusel ka silma- ja seljauuringud. Tasub kohtuda ka koera vanematega. Kuna tegemist on töötava tõuga, võiks vanematel olla olemas ka töötulemused, seda eriti juhul, kui koer võetakse sooviga teha tööd või sporti.“
„Koerana on beauceron minu jaoks väga eriline – see side, mis temaga tekib, on väga tugev. Mina ei kujutaks enda elu ilma beauceronita enam ettegi“ rõõmustab Anni Renno oma tõuvaliku üle. „Eks koeri on ka ühe tõu sees erinevaid, aga Ruu on iseloomult minu kõige parem koer üleüldse,“ kiidab ka Maris Siilmann.
Kui võtate beauceroni kutsika mõttega hakata temaga koerasporti harrastama, võiksite vaadata, et pesakonna vanematel oleks ka töötulemused.
